Reet Tammiku * Salme Kõiv

 

Lugesin 15. mai - 4. juuni 2022

Juhuslikult raamatukogust kaasa haaratud aubobiograafiline lugu, mis algul ehk tundus keele ja mõttemaailma poolest veidi võõras. Ent edasi lugedes sai hoolimata kõnepruugist selgeks, et on küll ka oma elust võtta perioode, mis just sarnasel moel silme ette rulluvad kui peategelase Reeda elukäik.

Noorele naisele pole elu tõesti jaganud lahkeid kaarte, ent ta on tarmukas, kindel ning edasipüüdlik. Ja ka parajalt kirglik, nagu ehk talle endalegi üllatusena selgub. Reeda ja mordva juurtega Kaj noorusarmastus on tormakas ning nad ei suuda kuigi kaugele vaadata, nagu noortele tihtipeale omane on. Selle eest peab Reet omal moel maksma ning lõpuks ootab teda ees paras kogus pettumust ning südamevalu. Kuid mingil uskumatul kombel suudab ta kõigest üle saada ning vaadata uuesti tuleviku poole, uskudes uuesti endasse ning oma võimalustesse.

"Siin sätendab meri ta ümber, vesi kohiseb ahtris ja valge kajakas liugleb nii lähedal, nagu tahaks ta oma tiivaga puudutada Reeta. Ja sinna Soome lahe teisele kaldale jäi maha nii palju ilusaid rõõmust säravaid päevi, et paljas mõtegi nendele teeb südame nii imelikult kergeks, et ei väsi imetlemast, kui palju on siiski elul inimese jaoks rõõmu ja ilu. Jah, oli nähtud palju kauneid maastikke, liigutud võõraste sõbralikkude inimeste hulgas ja ta oli peaaegu unustanud Kaj olemasolu. Või kuigi ta teda vahel meenutas, siis ainult nagu kunagist head tuttavat, kes oli olnud kord õige lähedane, aga nüüd jäänud kaugele ja peaaegu hoopis ununenud. Ja nüüd oli tal koguni kerge ja hea, nii kerge ja hea, et oli jälle üksi ja vaba, et võis teha ja toimida nii, nagu talle endale meeldis, küsimata milleski mehe arvamust. Kui palju kordi oli ta selle lühikese kooselu kestel Kajga pidanud maha salgama oma soovid ja harjumused ja toimima ikka nii, nagu see meeldis mehele. Vabatahtlikult, ilma sunduseta, ainult mingi naistele omase alistumistungi ajel.

Nüüd naeratas Reet, mõeldes, kuidas ta küll oli olnud Kaj maitse ja arvamuste mõju all. Isegi riietuda ta ei julgenud nii, nagu talle endale oleks meeldinud, tallas endas armutult maha kõik naiseliku ja ümbritses end karmi lihtsusega. Mis hoolis ta sellest, et ta nõnda kellelegi teisele ei meeldi. Kaj soovis nii ja see oli Reeda jaoks käsk ja prohvetid. Elada ainult mehele...

Niiske meretuul mängis kergelt ta kaelale langevate juukserullidega ja libistas ta õhukese reisumantli hõlmu. See oli nagu sõber, see tuul, tulles kodu poolt ja haarates kutsuvalt kinni ta varrukast. Ei, nüüd Reet enam ei karda ega poe hämarate nurkade varju. Nüüd ta käib sirgelt oma teed nagu see, kes peab ise enda eest väljas olema, teades, et tal pole kusagilt abi ega halastust loota. /.../ Nüüd oli lõplikult möödas kõik olnu ja tundus, nagu seisaks ta uue elu künnisel, töörohke, vastutusrikka elu künnisel."

Asumi äär * nr 6* Isaac Asimov

 

Lugesin 10. mai - 3. juuni 2022

Galaktikaimpeeriumi päästmiseks täielikust hävingust on Hari Seldon loonud oma psühhoajaloo projekti, mis läbi aastate on aidanud inimkonda. Et pikaajalist hävinguperioodi vältida moodustas Seldon kaks Asumit, millest üks oli kõigile nähtav ja teatud ning teaduse jõul oma võimu kasvatav, teine aga salajane, psühholoogide ja mentalistide ühiskond. Kuid kuna Seldoni projekt põhines statistikal, mõjutasid seda erilised olukorrad ning selleks oli mentaalseid võimeid omava Muula ilmumine. Siiski suutsid Asumid sellele vastu astuda, ent samas oli Esimese Asumi teadlastel tekkinud ka kahtlus ning vastumeelsus Teise Asumi võimaliku võimuhaaramise suhtes. Eriliste vaimsete võimetega võimu haaranud Muul suudeti siiski alistada ning Asumi teadlased paljastasid Teise Asumi võrgustiku. Niisiis usutakse üldiselt, et pärast sellist asjade käiku saab Seldoni Projekt jätkata oma tavapärast edasist kulgemist, kus suurem osa tegevustest allub tõenäosusele.

Kuid leidub endiselt mõni, kes kahtleb Teise Asumi hävimises, see on nõunik Golan Trevize. Ta tutvustab oma mõtteid sõbrale, kelleks on teine nõunik, Munn Li Compor. Kuid selgub, et Compor polegi Trevize sõber vaid reedab ta ning Trevize saadetakse asumisele. Pärast seda kui Trevize on olnud ülekuulamisel, mille viib läbi turvaülem Liono Kodell, toimetatakse ta valve all koju, kus tema üllatuseks ootab teda linnapea Branno, et maha pidada üks tõsine vestlus. Trevize saadetakse Terminuselt ära, et jätta mulje, nagu asuks ta uurima midagi, millel pole mingit pistmist Teise Asumiga. Kuid tema päris sihtmärgiks on muidugi just selle kohta info jahtimine.

Nii pannakse Trevize kokku ajalooteadlasest Janov Pelorati'ga, kelle kõige suuremaks huviks on muinasajalugu - legendaarsed vanad maailmad, millest ta esmakordselt 15-aastasena luges. Pelorat pole oma suurest huvist hoolimata mitte kunagi Terminuselt mujale reisinud. Trevize peaks aga juhtima lennumasinat, millega kaks rändurit teele lähevad ning on mures selle tõttu. Ent selgub, et tehnika areng on olnud tohutu ning masina juhtimine on väga uudne ning põnev kogemus.

Sarja eelmises osas kohtusime Esimese Rääkijaga ning nii ka siin - juttu tuleb kahekümne viiendast selle ameti pidajast, kelle nimi on Quindor Shandess. Aga selgub, et ka Laud, mis koondab endas 12 Rääkijat, pole just päris konfliktivaba tsoon ning Quindor Shandess'i kohta ihkavad mitmed teised rääkijad. Seda taotleb ka erakordselt noor rääkija Stor Gendibal, kes on samas väga terava pilguga ning paneb tähele erakordsemaid sündmusi, mis Esimeses Asumis toimuvad. Hiljem küll selgub, et tal on selles asjas ka abilisi. Kuid lisaks Gendibalile, keda siiski näib lisaks auahnusele tagant sundivat mure tuleviku pärast, on Shandessi kohta taotlemas ka väga kaval ning pigem ebameeldiv, ent suure sisendus- ja mõjujõuga Rääkija Delarmi.

Kohtume ka Trantori tavaelanikega, kes end kodolasteks kutsuvad ning nende hulgast tõuseb esile naine nimega Sura Novi, kellest Stor Gendibalil ootamatult väga palju kasu on.

Golan Trevize'i endine sõber Munn Li Compor mängib samuti suuremat osa kui alguses näib. Trevize ning Pelorat jõuavad koos Sayshelli Liidu pealinna ning kohtuvad seal professor Quintesetz'iga, kes sarnaselt Pelorat'iga uurib müüte ning vanu maailmu. Tegelikult on rändurid Compor'ilt teada saanud vanade Siriuse legendide kohta, mis jutustavad Maast ning sellest, et planeet lõpuks radioaktiivsena hüljati. Professor Quintesetz'il on neile aga teistsugust infot, mis on levinud Sayshellis. Samas ei soovi enamus tema maa inimesi sellest rääkida, sest seda peetakse halba toovaks. Iseäranis ehmatav on sayshelli professori jaoks kui rändurid kasutavad Maa kohta teist nimetust - Gaia. Juba varem on professor uudse informatsioonina rääkinud neile robotitest, mille võimu eest toimus väljaränne Maalt, mida senimaani tähistatakse Sayshellil põgenemispäeva nime all, mil inimesed jäävad koju mediteerima. Professori jutus kerkib uuesti esile ka Muul, kelle valitsuse all oli mõnda aega terve Galaktikaimpeerium, ent kes Sayshelli Liiduga sõlmis kokkuleppe.

Uue info valguses leiab Trevize, et järgmine sihtpunkt peab kindla peale olema Gaia, mis professor Quitesetz'i sõnul on tähekogu Viis Õde keskmes asuv tuhmunud täht. Trevize on reisi algusest peale suutnud muuta reisitrajektoori - veenates esmalt Pelorat'i, et neil pole mõtet minna Trantori raamatukokku ning seejärel püüdnud teda veenata, et nad ei jääks kuigi kauaks Sayshell City'sse vaid liiguksid edasi Siriuse kanti, et otsida sealt Maad. Ent nüüd, uue info ilmnedes, on tema sihtpunktiks saanud Gaia. Trevize jälgib oma instinkte, sisetunnet, mis ei põhine küllaldasel kogusel infol vaid pigem aimdusel, intuitsioonil. Hoolimata oma kõhklustest ning vähemast seiklusjanust on ka Pelorat nädalase koosolemise jooksul hakanud Trevize'i sel määral usaldama, et ta ei suuda ka retke ohtlikkust tajudes sellest kõrvale jääda.

Kui ohtlik siis ikkagi on Gaia, kas on ta kaua otsitud Maa, kes seal elavad ning mis saab edasi? Liono Kodell arutleb targalt ning selgitab linnapea Brannole, miks tema arvates ei saa Gaia kuidagi olla Teine Asum. Gaia nimelt on olnud olemas ammu enne Teise Asumi loomist Hari Seldoni poolt.

"Asumi äär" meeldib mulle sellepärast, et siin saab pikemalt, läbi terve raamatu, jälgida tegelaste toimetusi, erinevalt mõnest varasemast kus järjest ilmuvad uued ja uued nimed. Kraban mõne lõigu ka autori järelsõnast, kus loetletakse teoseid, mis võiksid Asumi sarja lugejale huvi pakkuda:

"Olen kirjutanud ka teisi raamatuid, mis pole otseselt Asumitega seotud, kuid leiavad aset ajas ja ruumis, mida võiks nimetada "Asumi universumiks".
Näiteks leiab raamatute "Tähed", "Nagu tolm" ja "Ruumihoovused" tegevus aset aastatel, mil Trantor oli laienemas Impeeriumiks, samas kui raamatu "Kivike taevas" sündmused leiavad aset siis, kui Esimene Galaktikaimpeerium on oma võimu tipul. Seal on tähelepanu keskmes Maa ning osale käsitlusest on käesolevas raamatus möödaminnes viidatud.
Üheski varasemas Asumi universumi raamatus pole mainitud roboteid. Siin on neist juttu. Seepärast oleks ehk huvitav lugeda ka minu robotijutte. Lühijutud on ilmunud kogumikus "Täielik robot", ning kaks romaani "Teraskoopad" ja "Alasti Päike" kirjeldavad Galaktika koloniseerimise robotitega seotud perioodi. 
Kui soovite lugeda igaviklastest ja viisist, kuidas nad inimkonna ajaluug muutsid, siis seda on kirjeldatud (mitte küll täielikus kooskõlas käesoleva romaaniga) raamatus "Igaviku lõpp".

Põnev raamat ning nüüd paraku vist polegi palju lõpuni jäänud. Muide, kes on Asimovi sarja senimaani lugenud, teab, et eelpool äratoodud järelsõna päris tõele ei vasta, hiljem juurde lisandunud osade valguses... aga kõike paljastada ka ei taha. Igatahes on uskumatu, kui palju peab kirjanikul mõtteid ja uusi ideid jätkuma, et nii pikka sarja kirjutada, ilma et seal tegevusliinid kuidagi liigselt korduma hakkaksid. Fantaasiakirjanik - kirjanik, kel jätkub fantaasiat :)...

Miks me varastasime auto * Wolfgang Herrndorf

 

Lugesin 27. augustil 2022

Maik Klingenberg on Berliinis elav Hageciuse Gümnaasiumi kaheksanda klassi õpilane, kes tunneb, et ta on täiesti igav ja tähelepandamatu. Ka tema perekondlik taust on keerukas kuna Maik'i ema kannatab alkoholismi all ning isal on äris väga rasked ajad. Kui Maik armub oma klassi kaunitarisse, Tatjana Cosic'isse, on ta väga pettunud, et tüdruk ei kutsu teda oma sünnipäevapeole, mis toimub suvevaheaja alguses, ehkki sinna on oodatud peaaegu kõik ülejäänud klassikaaslased. Pealegi on Maik tüdruku sünnipäevaks tõsiselt valmistunud, joonistades talle kolm kuud hoolikalt ümber Tatjana lemmiklaulja fotot.

Juhtub aga nii, et poisi jaoks väga masendavalt alanud suvi saab hoopis teise kulgemise. Maik sattub suvevaheaja alguses kokku enda klassi tulnud vene päritolu Andrei Tshihhatshov'iga ning edasi pole enam miski tavapärane. Maiki ja Tshiki seiklused on kirjutatud humoorikas võtmes ning keerdkäikudest hoolimata nii ladusalt, et raamatu lugemine kulgeb linnutiivul.

Hammas ja küüs * Ian Rankin

 

Lugesin 10.-17. mai 2022

Edinburghis tegutsev inspektor John Rebus kamandatakse Londonisse appi Huntmeheks nimetatud sarimõrvarit tabama. Ka just Rebuse saabumise õhtul leitakse järjekordne ohver, keda on jõhkralt rünnatud ning erilise tundemärgina leitakse ohvrite kõhult hammustusjäljed. Tegelikkuses on mõrvar oma nime saanud Wolf Street'i nimelise tänava järgi, millelt leiti esimene ohver.

Rebust ei võeta vastu just rõõmuhõisetega, ent tema ning uurija George Flight'i vahele tekib siiski teatav üksteisemõistmine. Kehvem lugu on mõne teisega, kes igal moel oma halba suhtumist välja näitab. Esialgu tundubki, et uurimises pole õieti millestki kinni võtta. Kuid Rebus tabab vaistlikult, kuidas võiks saada tapjat end rohkem paljastama ja need võtted ei  meeldi Londoni tegijatele sugugi. Asja teeb mõnes mõttes keerulisemaks ka uurimisseltskonda sisse imbuv psühholoog, kes juhtub olema kaunis naine.

Meisterlikult kirjutatud ja lugejat haardes hoidev lugu, mis kinnitab meile, et inimese hingehaavad, eripärad, vägivaldsus - selle juured on ikkagi tihtipeale lapsepõlves ning need võivad viia tõsiste sündmusteni. 

Ahjaa, KSKP - üks hea mugav väljend frustratsiooni vähendamiseks - on siin Rebusel õige tihti kasutuses (see tuleb üsna lihtsasti pähe kui on mingi ärritav olukord). Kuigi Rebus tunneb end algul Londonis ebamugavalt, otsustab ta kohe, et saab sellega hakkama. Siiski mõtleb ta tõsiseid mõtteid kui Flight teda rongijaama sõidutab...

"Niisiis sõidutas Flight ta King's Crossi jaama. Sõidutas ta sinna piki tänavaid, mis polnud sugugi nii väga erinevad mis tahes teise linna tänavatest. Iidsed ja tänapäevased tänavad, millest õhkus kadedust ja põnevust. Ja kurjust. Ehk küll mitte palju kurjust. Kuid piisavalt. Kurjus oli lõppude lõpuks suuresti konstant. Rebus tänas jumalat, et see nii väheseid elusid puudutas. Ta tänas jumalat, et tema pere ja sõbrad olid kaitstud. Ja ta tänas jumalat, et saab koju sõita.
"Millest sa mõtled?" küsis Flight, kui nad järjekordse valgusfoori taga igavlesid.
"Mitte millestki," vastas Rebus."

Näota mõrvarid * Henning Mankell

 

Lugesin 5. - 6. aprill 2022

Tagasi Mankelli juures, Wallanderi lugudega. See siin algab verdtarretava kallaletungiga, milles hukkub kaks maakohas elavat vanainimest, kuid Wallanderil, Rydbergil ning teistel politseitöötajatel pole isegi väikest niidiotsa, millest alustada. Pigem on üks plahvatlusohtlik sõna, mille vana naine haiglas enne surma suudab öelda, see on "võõramaalane".

Wallander ise on väsinud ja muserdatud isikliku elu muredest, sest vaid mõned kuud varem on tema juurest lahkunud ning lahutuspaberid sisse andnud abikaasa Mona ning tütar Lindaga on juba mitmeid aastaid keerulised suhted, nii et too ei nõustu vahel isaga kohtumagi, ehkki on samast kandist läbi sõitmas. Ka Wallanderi vananev isa on endiselt rahulolematu, alates sellest, et ta juba mitukümmend aastat tagasi pani pahaks tema ametivalikut politseinikuna. Ta maalib endiselt üht ja sama pilti, mille variatsiooniks on ainult metsise puudumine ja näib, et tasapisi hakkab tema mälu nõrgenema. Kuid heast tahtest hoolimata ei saa Wallander kuidagi isaga rahulikult jutule - alati kisuvad nende vestlused lõpuks ühel või teisel moel kiiva.

Üsna ruttu muutuvad sündmused isikliku elu ja käimasoleva uurimise rägastikuks, kus põimuvad viha võõramaalaste vastu, Wallanderi huvi uue, kauni naisprokuröri Anette Brolini vastu, tema isa hiiliv seniilsus ning uued arengud juhtumis. Peagi hakkab Wallander saama ka telefoni teel ähvardusi ning kahjuks tehakse need ka tõeks, kui tapetakse üks võõramaalane, kes on üksinda jalutuskäigul. Esialgu paistab ka sellel juhtumil olevat väga vähe juhtlõngu kuid vaist viib peategelase siiski jälgedele, mis uurimist oluliselt edasi viivad.

Tundub, et politseinikud on küll parajad üliinimesed, sest uurimuse käigus koguneb Wallanderi õlule nii psüühilisi pingeid, füüsilist väsimust kui ka tõsiseid vigastusi. Kõigest hoolimata suundub ta aina edasi ning pole nõus midagi pooleli või poolikuks jätma. Samas satub ta mõnedel hetkedel alkoholiga kimpu ning muretseb ka ise oma tervise ning kehva toitumise pärast, mis tihtipeale on seotud lõputute tööpäevadega. Ka lähedase töökaaslase, Rydberg'i tervis muutub järjest kehvemaks, ent see ei takista teda uurimisse tõsiselt panustamast.

Kuigi hilisem kuritöö saab rutem lahenduse, tuleb uurimusrühmal vanainimeste julma mõrvaga aina otsast alata, et leida vähimatki, millest kinni hakata. 

Wallander heietab mõtteid, mis on kõigile tuttavad, kes maailma kulgemist tajuvad:
"... Ta üritas aru saada. Aga ainukesena tuli talle pähe mõte, mida ta oli mõelnud ka mitu korda varem. Tekkinud on uus maailm, millest ta päriselt sotti ei saa. Politseinikuna elas ta endiselt teises, vanas maailmas. Kuidas suuta uues ajas elama õppida? Kuidas tulla toime selle ebakindlusega, mida tuntakse alati suurte muutuste eel, mis pealegi toimuvad liiga kiiresti?"
"Me nutaksime nagu taga kaotatud paradiisi, mõtles ta. Nagu igatseksime taga vanade aegade autovargaid ja seifide õhkulaskjaid, kes kergitasid kaabut ja olid viisakad, kui me neid kinni võtma läksime. Aga see aeg on pöördumatult möödas ja kahtlane, kas see tegelikult ikka oligi üldse nii idülliline, kui meie seda mäletada tahame."

Nagu mitmetel puhkudel, on ikka oma osa juhusel ning tähelepanul ja intuitsioonil, mis äkitselt võib erinevad infokillud kokku siduda ning nendest uue vaatenurga kokku põimida. Sealjuures on endiselt vaja kannatlikkust ja ka oskust leppida nii mitmelgi korral sellega, et senine uurimissuund on liiva jooksnud ning ei vii soovitud sihini. Mõnikord juhtub uurimises kõik plahvatuslikult kiiresti ning siis jällegi võib kulgeda kuude kaupa pikaldases kuid järjekindlas töös, mis ei näi kuidagi lõpplahendusele lähemale viivat. 

Juurdlus jõuab lõpuks lõpp-punkti ning ka Wallanderi isiklikus elus liiguvad asjad vaikselt paremuse poole. Kuid mõtted jäävad...

"Enne uinumist lebas ta oma korteri pimeduses mõnda aega avasilmi. Taas mõtles ta arulagedale vägivallale. Uuele ajale, mis ehk nõudis teistsuguseid politseinikke. Me elame poomissõlmede ajastul, mõtles Kurt Wallander. Pinge meie sinise taeva all kasvab."

Hämmastav Maurice ja tema õpetatud närilised * Terry Pratchett

 

Lugesin 12.-14. august 2022

Kuigi tütrele võetud raamat, mis oli ka mingil hetkel kooli poolt soovituslikus lugemisnimekirjas, olin seekord siis mina üksinda lugejaks. Minu jaoks arusaadavalt, sest raamatusse sisseelamine võttis tõesti natukene aega ja oli korraks ka kiusatus raamat kõrvale panna. Sest mida arvata tegelastest nimedega: Ohtlik Uba, Virsik, Seakints (karja juht), Tumepruun, Toitev, Sardiin, Neliportsjon... mm... Suutäis, Maitsev, Parimenne, Soolvesi... Suursääst, Sõõrik Sissepääs, Värske?? Jajah, vaja on lihtsalt natuke kannatust ja sisseelamist, et lugu lugeja jaoks ka natukene loogilisemaks muutuks.

Kokku on saanud üks kummaline kamp - tark kõnelev kass Maurice, kes on tänavatel kogemusi kogunud, targaks muutunud rotid, kes on oma nimed saanud prügimäel leiduvate purkide-pakendite pealt ning üks poiss, kellele meeldib üle kõige muusikat teha kuid kes muidu kassi arvates väga nutikat muljet ei jäta. Ürituse ajudeks võibki pidada kassi, kes seda kampa ohjab ning loodab ühel päeval jääda mõne vanaproua juurde "pensionipäevi" pidama. Selleks on seltskonnal valmis mõeldud kaval plaan tekitada väiksemat sorti linnakeses rotiuputus, mis seejärel poisi vilepilli abil kenasti laheneb ning neid jälle natuke rikkamaks teeb. Sellist stsenaariumit on nad mitmes kohas juba edukalt kasutanud.

Kuidas siis Maurice ning rotid äkitselt targaks on saanud? Paistab, et ühele prügimäele jäetud võlurite kraam tegi nad selliseks ning sealt edasi pole nende elu enam endine. Eriti just rotid ei soovi nüüd enam varasemat kahjurielu elada. Hoolimata oma kassiloomusest ei suuda ka Maurice enam süüa ühtegi olevust, kes on võimeline temaga vestlema, seega on kõnelevate rottide ja Maurice'i vahel tekkinud parajalt ladus koostöö. Rotid on leidnud endale uue nime - nad on Muutujad. Nad suudavad õppida lugema, nad näevad unenägusid, oskavad uutmoodi arutleda ning otsustavad üles märkida tähtsaid mõtteid, milleni nad nende arutluste käigus jõuavad.

Kuid linnakeses, kuhu see kirev seltskond nüüd jõuab, näikse midagi üsna valesti olevat. Rottidele on pandud ohtralt mürki ning lõkse ning on näha, et neid on linnas päris palju olnud. Ometigi ei paista neid nüüd kusagilt. Ja juhuslikult kohatud rotipüüdjad süstivad saabunud seltskonna mõtetesse veelgi rohkem kahtlusi, sest nende väidetavad rotisabakimbud koosnevad lähemal vaatlusel hoopistükkis kingapaeltest. Lõpuks kohatud üksikud rotid on suurt hirmu täis ning pimedusest näib mingi olend suutvat lausa nende mõtetesse pugeda... Kõigele muule lisaks on tarkade rottide seltskond jõudnud tõesti sinnamaani, et nad ei soovi enam pettusega elatust teenida ning tahaksid rahus edasi elada.

Rottide ja Maurice'iga seltsinud vilepillimängijast poiss Keith kohtub Bad Blintz'is linnapea tütre Malicia, ülimalt fantaasiarikka tüdrukuga ning koos satuvad nad seiklustesse, mis aitavad tuua aimu linnakeses toimuvast.

Raamat, mis minu arvates tõesti võiks sobida pigem lausa täiskasvanutele, sest see esitab küsimusi, kas maailmas ikka peavad kõik asjad minema sissetallatud radu ja harjumusi järgides. Muutunud rottide seltskonnas suudab kõige põhjalikumalt uutmoodi mõelda ja arutleda just see rott, kes paraku on oma sünnipäraste omaduste tõttu kõige vähem rotilik. Ohtlik Uba on väga kehva nägemisega albiinorott, keda teised on õppinud austama ja kuulama kuna ta näeb maailma teistsugusena. 

"Ta polnud suur ega kiire ja ta oli peaaegu pime ja üsna nõrk ja mõnikord unustas ta süüa, sest tal tulid mõtted, mida keegi - vähemalt mitte ükski rott - polnud varem mõelnud. Suurem osa neist ajasid Seakintsul harja punaseks, nagu näiteks sel korral, kui Ohtlik Uba oli küsinud: "Mis  o n  rott?" ja Seakints oli vastanud: "Hambad. Küünised. Saba. Jookse. Peida. Söö. See ongi rott."
Ohtlik Uba oli öelnud: "Aga nüüd saame me ka  k ü s i d a "mis on rott?". Ja see tähendab, et me oleme midagi enamat."
"Me oleme  r o t i d," oli Seakints vaielnud. Me jookseme ringi ja piuksume ja varastame ja teeme uusi rotte. Selleks on meid loodud!".
"Kes on meid loonud?" oli Ohtlik Uba küsinud, ja see oli viinud järjekordse vaidluseni Sügaval Maa All Elava Suure Roti teooria teemadel.
Kuid isegi Seakints järgis Ohtlikku Uba ja sama tegid ka säärased rotid nagu Tumepruun ja Sõõrik Sissepääs, ning nad kuulasid, kui ta kõneles."

Silber * Esimene unenägude raamat * Kerstin Gier

 

Lugesin 8.-9. august 2022

Sümpaatne peategelane Liv, täisnimega Olivia Gertrude Silber, kolib koos oma ema, õe, koera ning majapidajanna Lottie'ga Londonisse, kus neid ootab uus kool ning oma maja. Kuid tüdrukute üllatuseks ja pahameeleks lähevad asjad hoopis teist rada kuna ema on kohtunud mehega nimega Ernest Spencer ning kõiki nende lähikondseid ootavad ees muutused. Aga nagu sellest veel vähe oleks, hakkab Liv nägema järjest kummalisemaid unenägusid, millest mitmed tunduvad ülimalt realistlikud.

Üllatusi on ka koolis kuid Frognali Akadeemia on Liv'i jaoks siiski palju rahulikum ja mõnusam koht kui mitmed varasemad haridusasutused, kus nad õde Miaga on käima pidanud. Nimelt tänu sellele, et tüdrukute vanemad (nüüdseks küll lahutatud) on kirjandusprofessorist ema Ann Matthews ning insenerist isa, on noored pidanud maailmas väga palju ringi rändama ning pole saanud end kusagile päriselt sisse seada.

Tohutu üllatusena tuleb mõlema perekonna noortele, et Ernest ja Ann on otsustanud kiirelt tegutseda ning mõlemad pered ühe katuse alla tuua. Sellest teatab kogu seltskonnale Ernest:

"Ernest köhatas ja hakkas otsast peale. Seekord ta enam ei kokutanud, see-eest kõlas see nii, nagu esineks ta Euroopa Kohtu majanduskomisjoni ees. "Ann ja mina otsustasime, et maamajaga toimunud fiasko oli fortuuna märk ja et me konsolideerime oma suhte ja dispenseerime elamisega seotud probleemi seeläbi, et me teatud mõttes... fusioneerume.""

Muutustega pole sugugi rahul ka Ernesti lapsed - kaksikud Grayson ja Florence. Kuid üsna pea satubki Liv unenäos kokku oma uue kasuvenna Grayson'i ning tema sõprade Jasperi, Henry ning Arthuriga. Siitpeale hakkab Liv'i elu nii unes kui ilmsi järjest kummalisemaks muutuma ning ta hakkab tõsiselt kaalutlema, kui palju siis ikkagi võib unenägusid uskuda. Sellele mõeldes leiab ta ühe Rilke luuletuse, mis tema jaoks olukorda hästi kirjeldab.

Ja kui nad ütlevad, et elu on unenägu: siis see pole ta mitte;
ei, mitte ainult unenägu. Unenägu on tükike elust.
Üks segane tükk, kus näivus
ja tegelikkus kisklevad ja siis kokku põimuvad. /.../

Raamatul on tore kujundus ning sündmusi on käsitletud mõnusa huumoriga, tegelased on vahvad ning jällegi on tegu, et lugemist käest ära panna. Õnneks on selles sarjas kaks raamatut veel ning need ka kenasti eesti keelde tõlgitud!

Peegeldused * Marcia Willett

 

Lugesin 4.-7. august 2022

Mõnusalt loetav raamat, kus paari kuu jooksul põimuvad uutmoodi kokku varem üksteisele võõraste inimeste elud, saades uue suuna. Siin ei ole kõige tähtsamaks liiniks noorte armastuslugu vaid mitmed lood, mille juured ulatuvad kaugele minevikku.

Cara on naine, kes pärast abikaasa Philipi surma on lahkunud Londonist ning otsib endale uut kodu oma venna Maxi elukoha lähedalt. Carat ja Philipit sidusid mitmed saladused ning pärast mehe ootamatut surma tunneb naine end väga kaitsetuna, ehkki tema vend Max on samuti oma õel alati silma peal hoidnud. Cara ja Max'i peres olid ema-isa suhted keerulised ning tüdrukul oli seetõttu raske lapsepõlv. Kahjuks ei suhtu Max'i abikaasa Judith Carasse kuigi soosivalt ning üleüldse on ta teiste suhtes üsna võimukas.

Cara tee ristub Cosmo omaga, kes on saabunud samasse linnakesse, et hoida sõbra vanemate maja ning koera. Cosmo omakorda tutvub kohaliku noore naise Amy'ga ning nad armuvad ülepeakaela. Kuid Caras äratab Cosmo peaaegu silmapilkselt vastakaid tundeid, meenutades talle noorpõlvearmastust Giovannit ehk Joe'd. 

Veel leiab lugeja loost Amy isa Jacki, Max'i kasupoja Sam'i ning tema pereringi kuuluvad Fliss'i ning Hal'i ja teised, samuti Cosmo lähedase sõbra Alistair'i ehk Al'i ning Amy lähedase sõbranna Charley. Kõik armastuslood pole kahjuks rõõmsa lõpuga, ent on hea kui inimesed ei pea elama oma minevikuvarjude koorma all. Raamat on lihtsasti loetav, mitte liiga magus ning parajalt kaasaelamist ja -mõtlemist pakkuv.

Väike nurgapood 4 * Talv * Nicola May

 

Lugesin 9. - 10. mai 2022

Rosa on 4-kuuse poja Pisi-Nediga kodune - tema nurgapood on nüüd sõbranna Titch'i hoole all ning endanimeline kohvik poolvenna Nate'i pidada. Rosa ise on võtnud ette heategevusprojekti oma vanavanaisa mälestuseks, kes talle Cockleberry Bays asuva nurgapoe pärandas. Lastekodulapsena oskab noor naine hästi hinnata neid häid üllatusi, mida elu talle on toonud ning soovib aidata ka teisi.

Kuna Rosa abikaasa Josh Smith on parajasti tööreisil New Yorgis, otsib ta võimalust Pisi-Ned lastehoidu saada, et veidi vabamalt oma asju ajada. Oma ema Mary käest saab ta teada, et tema bioloogiline isa Christopher Webb kavatseb kolida Cockleberry Bay'sse, kus ta võtaks üle Bailey matusebüroo. 

Raamatu stiil on endiselt omamoodi, sisaldades siin-seal natuke n.ö ebatsensuursemaid väljendeid ja mahlakat kõnepruuki ning eks see stiil väljendub ka tegelaste käitumises. Siin on piisavalt põnevust, veidi petmist ja ootamatusi ja lõpuks ka parajalt uusi kohtumisi ning rõõmsaid lõpplahendusi. Ei oska arvata, kas seda lugu oleks väga keeruline lugeda ilma eelnevate raamatuteta, aga mulle tundub küll, et siis võiks tegelaskujud jääda veidi poolikuks. Nii et soovitaks küll enne selle loo kallale asumist ka esimesed kolm sarja raamatut ette võtta.

Inspektor Rebuse romaanide järjekord

Ian Rankin, 2007

See on nüüd natuke nagu naljalugu, aga siit tuleb Ian Rankini kirjutatud inspektor Rebuse romaanide järjekord, paraku ilmselt mitmed pealkirjad on seni väga kummalised, kuni ma neile õiged nimed leian... ja küllap ma aegamööda seda teen, kuigi vist mitte väga kiiresti... Õnneks paistab, et vähemalt inglisekeelsed originaalpealkirjad leiab kenast alljärgnevalt Wikipedia lingilt.

Rankini kodulehe leiab siit. Ja Wikipedia leht on siin.

Romaanid

1. Sõlmed ja ristid / Knots and Crosses (1987)
2. Peitus (1991)
3. Hammas ja küüs / Tooth & Nail (algne pealkiri Huntmees) (1992)
4. Strip Jack (1992)
5. Väike must raamat (1993)
6. Põhjusi otsides / Mortal Causes (1994) 
7. Las veritseb (1996)
8. Must ja sinine (1997)
9. Rippuv aed (1998)
10. Surnud hinged (1999)
11. Seadke pimedusse (2000)
12. Falls (2001)
13. Ülestõusmise mehed (2002)
14. Vere küsimus (2003)
15. Lihaturg Sule (avaldatud USA-s kui Fleshmarket Alley) (2004)
16. Surnute nimetamine (2006)
17. Väljuge muusikast (2007)
18. Seisab teise mehe hauas (2012)
19. Varjupiibli pühad (2013)
20. Beat läheb edasi: täielikud Rebuse lühilood (2014)
21. Isegi koerad looduses (2015)
22. Pigem olla kurat (2016)
23. Valede majas (2018)
24. Laul pimedateks aegadeks (2020)