Pärliõde * Lucinda Riley

 

Lugesin 29. detsember 2021 - 18. jaanuar 2022

Sarja "Seitse õde" järjekordse osa peategelaseks on neljas õde CeCe ehk Celaeno, kes seni on olnud lahutamatu kolmandast õest Star'ist. Kuus õde on veetnud oma lapsepõlve Atlantiseks kutsutud järveäärses kodus Shveitsis, kasvanud noorteks naisteks ning asunud oma elu ehitama. Nende südamlik kuid salapärane kasuisa Pa Salt sureb üsna ootamatult, jättes noortele naistele vihjed nende päritolu kohta, juhuks kui tütred soovivad lahendada mõistatuse oma päritolu kohta. Vanemad õed ongi juba sellele teele asunud ning saanud selgust oma juurte asjus.

Kuigi CeCe on alati tundnud end vajaliku kaaslasena vaiksele õele Star'ile, on nende omavaheline suhe nüüd muutunud ning see sunnib ka CeCe'd otsima selgust enda ellu. Ehkki kaugemaks sihtkohaks on naise jaoks Pa Salt'i vihjete tõttu Austraalia, otsustab ta enne sõita Taimaale, kus ta on ka varem puhkust veetnud ning end koduselt tundnud. Selgub ka, et talle vihjeks jäetud Kitty Mercer'i kohta on ilmunud raamat, mille abil CeCe saab teada enam kui 100 aastat varem toimunud sündmuste kohta. Just siis sõidab reverendi tütar Katherine McBride Austraaliasse, olles saatjaks sinna oma õe perele külla minevale daamile nimega Florence Mc Crombie. Austraaliasse jääb ta siiski kauemakski, sest Mercer'i perekonna noore põlvkonna esindajad - kaksikud Drummond ja Andrew - osutavad mõlemad talle tähelepanu ning tütarlaps peab tegema kaksikute vahel raske valiku.

Kat'i ning Mercerite perekonna lugu pole lihtne, sest nii Austraalia metsik loodus kui ka pärlitööstuse eripärad nõuavad inimestelt palju, rääkimata valgete rassi ülemvõimust, mis muudab teiste rahvuste ning aborigeenide võimalused üsnagi olematuteks. 

CeCe enese ja juurte leidmise lugu on sama muinasjutuline kui teiste õdede oma, nii et kellele varasemad sarja raamatud meeldisid, neile ei valmista ka see osa pettumust.

Eneseabimõrvad * Karsten Dusse

 

Lugesin 19.-24. jaanuar 2022

Advokaat Björn Diemel leiab end abikaasa pealekäimisel nõustaja ukse tagant, 25 minutit kokkulepitud kohtumisajast hiljem. Kui mitte oma naise pärast, siis pisitütre pärast soovib ta, et asjad võiksid olla teisiti. Kümne aasta jooksul on tema töö viinud ta väga kaugele ettekujutustest, mida omas juuraõpingud lõpetanud idealistlik noormees. Björn ei usu kuigivõrd kasusse, mida nõustamine talle tuua võiks, ent üllataval kombel leiab ta siiski pakutud meetoditest mitmeid, mis teda aitavad.

Näiteks nõuanded hingamise ja kohalolu kohta:

"Teie hingamine on põhjus ja tõestus selle kohta, et olete elus. Ja see on ime. Mitte konkreetselt teie, vaid kõigi elusolendite puhul. Hingamine ühendab keha ja hinge. /.../ Tunnetage end kolme hingetõmbe jooksul ja teie pinnapealne hingamine kaob. Siis hakkab teil parem. Ja te saate iga probleemi lihtsamini lahendada." (siin ja edaspidi raamatus toodud viide (väidetavale) autorile: Joschka Breitner, "Aeglustus möödasõidujoonel - kohalolu juhtidele")

Nõustaja soovitab mehele ka ajasaarte loomist, et oma ellu rahulikumaid ning endale meeldivaid hetki luua: 

"Ajasaared. Piiratud ajavahemikud, mil teete ainult seda, mis mõjub teile hästi. Mitte midagi muud."

Ajasaarte meetod annab Björnile näiteks võimaluse planeerida oma tütrega veedetavat aega. Mees õpib kasutama kohaloluterapeudi pakutud erinevaid tehnikaid ning saavutab abikaasaga kokkuleppe, mille kohaselt nad küll elavad eraldi kuid tal on võimalik kindlatel aegadel oma tütrega kohtuda. Probleemiks on siiski see, et kõigest heast ning oma vaimsest edasiminekust hoolimata on mehe klientideks kõige hullemad kurjategijad, keda ei huvita ei kokkulepped ega inimlikkus ning kes ootavad temalt hädaolukordadest väljapäästmist, ükskõik kui hirmsaid tegusid nad siis ka ei teeks... Üks selline olukord tabab Björni just siis kui ta on planeerinud toreda nädalavahetuse oma väikese tütre Emily seltsis. Ja just siis suudab mees äkitselt kasutada uusi meetodeid ning uutmoodi suhtumist, mida ta 12 nädala jooksul on endale sisse harjutanud.

"Kui tajute pinget, tehke endale selgeks kolm asja. 

1. Te ei pea midagi muutma.

2. Te ei pea midagi seletama.

3. Te ei pea andma hinnangut.

Lõdvestumiseks ei pea te midagi tegema. Ainuüksi pinge märkamine ja tunnistamine teeb mõnikord imet. Te ei pea ka otsima pinge põhjust. Lubage endal lihtsalt olla pinges. Ja te ei pea andma hinnangut, kuidas pinge teile mõjub. Lubage pingel olla pinge. Ja pange tähele, kuidas pinge seetõttu ise üle läheb."

Kuidas rahulikult asju ükshaaval teha, selgitab singletasking meetod:

"Kõigi inimeste jaoks on olemas seesama aeg. Meie erinevus on vaid selles, kuidas seda aega kasutame. Mida rohkem te kindla aja jooksul ära teha tahate, seda enam stressi tajute. Seda kutsutakse multitasking'uks. Mõelge järele, mis on teie jaoks tähtis, ja tehke siis ainult seda. See on singletasking. Kui olete asjaga valmis, siis tehke ära järgmine tähtis asi. Te saate näha: enne kui valmis jõuate, on surve kadunud, ja pärast jääb veel hulk aega üle." 

Head selgitused on ka õnne ja kohalolu kohta:

"Õnne ei saa laenata. Õnne allikas peitub meis endis. Seepärast ei ole meil vaja pingutada, et leida õnne väljaspoolt. Me saame seda leida ainult iseendast."

"Kohalolu tähendab pilgu keskendamist. Kohalolu ei tähenda silmade sulgemist. Pärast jõu ammutamist tuleb ka aeg selle jõu kasutamiseks. Üleminek ühelt teisele on otsekui äratus. Ärge kaitske end selle eest. Laske hingamisel vabalt voolata. Laske sel toimuda. Pühenduge keskendunult ees seisvale ülesandele."

Või siis teadliku keskendumise kohta:

"Ka pikim tee algab väikesest sammust. Kui olete igas sammus kohal, tunnete teekonna lõpuks mitte kurnatust vaid kergendust. Seepärast keskenduge igal sammul sellele, millest samm koosneb:

1. Pange tähele kavatsust midagi teha.

2. Hingake korra sisse ja siis välja.

3. Siis tehke rahulikult ka keskendunult, mida kavatsesite.

Õpitud meetodid näivad peategelase jaoks toimivat väga hästi, ehk isegi liiga hästi, nii et ta suudab lahendada enda elus esile kerkivaid probleeme uudsel moel, ilma et tema südametunnistust miski sellepärast vaevaks. Pean tunnistama, et hoolimata ohtrast kiitusest raamatu aadressil läks minul selle lugemine järjest raskemaks. Selge see, et kui mingi sündmuste ahel on käivitatud, saab see ainult edasi kulgeda, paraku eskaleeruval moel. Muidugi võib, saab ja peabki seda ka huumoriga võtma kuid kahtlemata kuuluks selline sündmuste jada päriselus ikka väga musta huumori alla. Täpsemate kirjelduste asemel on ehk pigem hea napsata raamatust veel mõned täiesti kasutatavad mõtted.

"On olemas tunne, mida saab tekitada väga kiiresti ja mis kaalub üles kõik halvad mõtted. Kõigi koormate puul, mida parajasti kannate, mõelge kohe kolmele asjale, mille eest olete tänulikud. See võib olla päikesekiir hommikul silmi avades või viimane palgakõrgendus või lihtsalt mõnus vestlus. Tunnetage oma tänulikkust selgelt. Te ei saa korraga olla tänulik ja mures."

Autor õnneks lõpetab loo stiilselt, nii et mul on hea meel, et jaksasin lõpuni lugeda.

Jooks elu eest * Rachel Ann Cullen

 

Lugesin 3.- 23. jaanuar 2022

Olen oma elus vaid lühikestel perioodidel suutnud jooksmist nautida. Ma tean, et see oleks võimalik kui ma end kätte võtaksin ning samas endalt kohe liiga palju ei nõuaks, aga ikkagi on pikk jalutuskäik looduses mulle enamasti jooksmisest meeldivam variant olnud... Kuid see raamat siin ei räägi sugugi mitte ainult jooksmisest. Autor alustab oma lapsepõlvest, et mõista, kust on pärit see koorem, mida ta on oma elu jooksul pidanud kandma ning kuidas ta on saanud hakkama selle koorma vähendamisega.

Rachel on väikeste sammude haaval hakanud oma elu muutma ning lohutuseks neile, kes ülekaalulisuse ning vähese treenituse pärast pead vaevavad, olgu teadmine, et raamatu peategelane võitleb pidevalt samade asjadega. Tema elu paistab kulgevat ringidena, kus ta aeg-ajalt jõuab ikka ja jälle samasse punkti, või vähemasti võib nii tunduda. Tegelikkuses on ta siiski alati mingil määral edasi liikunud kuid tihtipeale paistavadki meie endi edasiminekud meile nii väikestena, et neid on raske tajuda.

Rachel on väga vapper - jooksmisega alustab ta tõsiselt ülekaalulisena, samuti teeb ta julgeid tööalaseid otsuseid, et leida oma elus uus suund. Ta suudab loobuda ametist, mis oleks talle kindlustanud hea sissetuleku ning samuti ei jää ta kinni hoidma suhtest, mille puhul on mõista, et see on läbi saanud. Rachel valib endale uueks tööks midagi, mis - hoolimata tema enda ebakindlusest - aitaks ka teisi, kes on pidanud sarnaseid olukordi kogema. Juristi kutse asemel personaaltreeneriks õppimine on tõsine väljakutse ning loobumine suurest sissetulekust. 

Ka lapsesaamine osutub olukorraks, kus Rachelil tuleb ületada palju hirme, lisaks muule peab ta raseduse ning imetamise ajaks loobuma Prozac'ist, mille kasutamisega ta on aja jooksul ära harjunud. Kuid otsides oma ellu muudatusi ja väljakutseid, jõuab ta aina uuesti jooksmise juurde tagasi ning lõpuks registreerib end Londoni maratonile ning enne seda toimuvatele mitmetele lühematele ja pikematele distantsidele. Jooksmisega tõsiselt alustamine jääb aega, mil tema ning uue partneri Chris'i pisitütar Tilly on just sündinud ja nii teeb olukorra veelgi keerukamaks logistiline planeerimine ning arusaamine, et elukaaslane ei suuda mõista Racheli jooksuhuvi. Kuid naine saab aru, et jooksmisharjumuse ning väiksemate ning suuremate võitude kogemine on teda viinud kõvasti edasi - lausa punkti, kus ta avastab, et Prozac'it ta enam ei vajagi, sest jooksmine on andnud talle palju enamat - rahu ja enesekindlust, usku enesesse ja palju muud.

Ma kahtlustan, et kõigest hoolimata ma vist pärast selle teose lugemist ei torma ummisjalu jooksma kuid see on siiski julgustav raamat kõikidele, kes end soovivad kätte võtta. Alustada tuleb väikestest sammudest ning olla rahul nii võitude kui kaotustega, eelkõige aga iseenda edusammudega - kuitahes suured või väiksed need siis ongi...

35 kilo lootust * Anna Gavalda

 

Lugesin 3. jaanuaril 2021

Lugu ühest 13-aastasest poisist, Grégoire'ist, kes on isegi kaks korda klassi kordama jäänud, sest õppimine ei suju tal kuidagi. Minu arvates on üldse ebaõiglane, et prantsuse lapsed nii vara kooli peavad minema, Grégoire'i ootas see teekond juba 3 aasta ja 5 kuu vanusena. Muidugi mõista on tema vanemad väga löödud, et poisil hästi ei lähe kuid Grégoire näeb asja tegelikult selgemini. Tema arvates ei hooli ta vanemad üksteisest enam juba mõnda aega ning tema kehv toimetulek koolis on lihtsalt heaks põhjenduseks, miks igal õhtul järjekordset tüli alustada. Õnneks on poisil hea läbisaamine vanaisaga, kellega neid seovad ka lahtised käed - vanaisa töökoda on Grégoire'i jaoks parim koht maailmas.

"Vanaisa tööriistakuuris tunnen ma ennast kõige õnnelikumana terve maamuna peal. Ehkki ega see midagi erilist ei ole: aia tagumisse nurka laudadest ja katuseplekist kokku löödud osmik, kus talvel on liiga külm ja suvel liiga palav. Ma üritan seal käia võimalikult tihti. Meisterdamas, tööriistu või puidujuppe laenamas, vaatamas, kuidas papa Leo tööd teeb (parajasti teeb ta ühe restorani tellimusel mingit väga erilist kappi), temalt nõu küsimas või siis lihtsalt niisama. Sest seal on hea olla, ma tunnen, et olen seal õiges kohas. Ennist rääkisin teile kooli lõhnast, mis ajab oksele. Vanaisa kuuris on täpselt vastupidi. Kui ma sellesse kõikvõimalikku träni täis kuhjatud konkusse sisse astun, ajan sõõrmed puhevile ja tõmban sisse õnne hõngu. Määrde, masinaõli, elektriradiaatori, jootekolvi, puiduliimi, tubaka ja kõige muu lõhna. See on imehea. Ma tõotasin endale, et ükskord mõtlen välja, kuidas seda lõhna destilleerida, ja leiutan parfüümi, mille nimeks saab "Värkstoa vesi". Siis ma saan seda nuusutada, kui elu liiga jubedaks läheb."

Südamlik raamat, mis paneb mõtlema kui palju me ikkagi üksteist mõistame ja tähele paneme. Kui tihti võime vanematena oma murede küüsis olles laste hirmud ja soovid tähelepanuta jätta või oodata neilt midagi, mis pole neile kohane. Grégoire on vapper poiss, kellele jääb kanda palju rohkem kui ta on ära teeninud. Ahjaa, minu jaoks on ta kangelane ka sellepärast, et ta suutis lõpuks tohutu kokkuvõtmisega köieronimisega hakkama saada - minul see kooliajal ei õnnestunudki...

Üheksa homset * Isaac Asimov

 

Lugesin 15. jaanuaril 2022

Asudes lugema Asimovi Asumi-sarja, tekkis huvi ka tema muu loomingu vastu. Novellikogust oli mulle tuttav varem mujal ilmunud lugu „Inetu poisike” (The Ugly Little Boy) Linda Ariva tõlkes, mis endiselt oli väga puudutav, alustasingi kogu lugemist sellest ning alles seejärel lõin lahti raamatu esimese novelli.

Asimov oskab kirjutada nii paeluvalt ja usutavalt, et tekibki endal tunne, nagu võiksime elada tema loodud ulmemaailmas, kus näiteks novellis „Amet" (Profession, tõlkija Priit Kenkmann) ei toimu lugemaõppimine ega ka mitte ameti omandamine tavalisel moel vaid spetsiaalsete lintide abil. Selline muutus aga ei too siiski kõigile kaasa muretut elu ning nii saame kaasa elada George Platen'ile, keda programmeerija ameti asemel ootab ees ootamatu üllatus.

Selle raamatu väärtuslikuks lisaks on ka viimastel lehekülgedel leiduv Raul Sulbi ülevaade Asimovi eesti keeles ilmunud loomingust, mille puhul mul on kiusatus see blogisse ümber kirjutada, et oleks lihtsam tulevikus Asimovi teostel näpuga järge ajada.

Novellis „Võimutunne” näeme aega, mil inimene on muutunud nii sõltuvaks arvutitest, et tavapäraste arvutustehete paberil sooritamine tundub talle juba võimatuse ning võlukunstina. Kui tagasihoidlik tehnik Myron Aub avastab, et seda on võimalik teha, suudab mõjukas programmeerija Jehan Shuman hakata kõrgemaid isikuid veenma inimeste iseseisva arvutusoskuse olulisuses. Raske on uskuda, et võiksime kunagi jõuda aega, mil samaaegselt eksisteerivad planeetidevahelised lennud ja korrutustabelit mitte valdavad inimesed, kuid just sellisesse äraspidisesse maailma Asimov meid viib. „Arvutamine ilma arvutita on terminoloogiliselt vastuolus”, nagu mainib üks tegelane.

„Surelik öö” toob kokku neli meest, kes kunagi on olnud sõbrad. Nüüd töötavad nad kõik erinevates uurimusjaamades, kusjuures väidetavalt kõige andekam neist on pidanud jääma Maale, sest tema tervis ei lubanud tal sealt lahkuda. Edward Talliaferro töötab Kuul, Stanley Kaunas Merkuuril ning Battersley Ryger planeedil Ceres. Kõik kolm on õpinguste lõpetamisest möödunud kümne aasta jooksul oluliselt võõrdunud Maa oludest ja neist Maale maha jäänud Romero Villiers näib kaaslasi süüdistavat selles, et tema kusagile mujale minna ei saanud. Ta avaldab ülejäänutele, et kavatseb konverentsil esineda oma uurimustööga massi ülekandmisest ruumis. Juba järgneval öösel aetakse mehed üles kuna konverentsi korraldaja leiab Villiersi surnuna ning filmirull uurimustöö materjalidega on kadunud. Et keegi pole nõus end süüdi tunnistama, kaasatakse uurimisse omapärane mees nimega Wendell Urth.

Selles, et mehed võivad ka kosmoseajastul jääda samasugusteks kui varem, veenab novell „Olen Marsportis ilma Hildata”. Novell „Hellad raisakotkad” räägib kosmoseelanikest nimega hurrialased, kes on otsustanud omal moel teistel planeetidel toimuvat mõjutada. Asimov jõuab isegi selleni, et kujutab tehisintelligentsi inimliku olendina, kirjeldades tohutusuurt, 50 aasta jooksul suureks võrgustikuks kasvanud Multivac'i nimelist arvutit loos „Kõik maailma mured”. Novell „Kirjutage minu nimi S-ga” omakorda kirjeldab huvitavat sündmuste ahelat, mis võib üheainsa muudatuse põhjal alguse saada.

Superarvuti Multivac esineb veel ühes novellis, pealkirjaga „Viimane küsimus”. Siin on käes aasta 2061 ning inimesed on suutelised lendama Kuule, Marsile ja Veenusele. Ning Maa on jõudnud ka niikaugele, et hakkab kasutama päikeseenergiat, loobudes kivisöest ning uraanist. Tehnikud Adell ja Lupov tähistavad seda pudelikese ning aruteluga, kus mehed jõuavad mõtteni, et ühel hetkel jõuallikad ju siiski ammenduvad. Palju aastaid hiljem on igal perel oma Microvac, kellelt selle kohta küsida. Veel hiljem on igal inimesel oma pisikene kontakt AC, mis on ühendatud suure Galaktika AC-ga. Kuid küsimused, milleni jõutakse, on ikka veel samad...

Varjuõde * Lucinda Riley

 

Lugesin 13.- 14. detsembril 2021

Heasüdamlik Pa Salt, kes on lapsendanud kuus tütart, on maisest elust lahkunud ning jätnud neile päranduseks vihjed nende päritolu kohta. Kolmas tütar, vaikne Star, on suurema osa oma elust olnud vastandliku CeCe vari. Mida lärmakam on CeCe, seda vaiksem omakorda Star. Õed on koos kolinud Londonisse, kus CeCe käib kunstikursustel ning Star on läbinud kokanduskursuse.

Kui mingi ajani on Star tundnud vajadust olla CeCe teine, vaikne ja tasakaalustav pool, hakkab talle nüüd aina enam tunduma, et ta soovib ise luua oma elu ning otsustada enda asjade üle. Samal ajal kui õde on alustanud kunstiõpinguid, otsustab Star asuda uurima juhtlõngu, mis Pa Salt talle on jätnud. Need viivad ta vanasse raamatupoodi, mille kaudu naine satub omamoodi unenäolisesse maailma, tutvudes poe hinge Orlandoga. Mees teeb talle peatselt pakkumise asuda tagasihoidliku palga eest talle appi ning varsti tutvub Star ka Orlando Vaughan'i omapärase perekonnaga. 

Star'i ees rullub tasapisi lahti vana armastuslugu, mille tegelastes ta võib ka iseennast tajuda. Erinevate tegelaste elukäiku jälgides saame lugeda nii loodusearmastusest kui ka peenemast seltsielust - asjadest, mis näivad olevat üksteisest väga kaugel, ent siiski moodustavad olulise osa mõne tegelaskuju elust.

Nagu ka sarja eelmistes raamatutes, võib siin nii põhjalikult minevikusündmustesse uppuda, et algne raamatu ajaraamistik ja tegelased võivad täiesti meelest minna. Seekord minnakse ajas tagasi umbes saja aasta jagu, kus naiste elu võis väliselt olla uhkem, eriti linnades kuid samas ka otsustusõiguselt piiratum. Suur osa tegevustikku keerleb ümber Flora MacNichols'i ning tema perekonna. Flora nime on jätnud Star'ile vihjena ka kasuisa Pa Salt ning tänu säilinud päevikutele saab Star tema kohta palju teada. Flora lähedane tuttav on siin ka kuulus lasteraamatute autor Beatrix Potter.

Lisaks minevikule on ka olevik üsna keeruline ning Star'i suhted perekond Vaughan'i liikmetega jõuavad mitmel korral keerulistesse punktidesse, rääkimata sellest, et naise enda vaikne olemus ja loomupärane suletus teevad olukorra talle teinekord oluliselt keerukamaks. Samal ajal Star'i elumuutustega jõuab otsapidi murrangupunktini ka tema vastandlik õde CeCe, kellega nad on veetnud senimaani suurema osa elust nagu sukk ja saabas kuid kes nüüd mõlemad tunduvad liikuvat tasapisi edasi enda valitud suundades.

Huvitav raamat, mõeldes sellele, kuivõrd on naiste elu vaid mõne sugupõlve jooksul oluliselt muutunud, ning samas siiski jääb alati alles raskeid olukordi, mis nõuavad ka keerulisi otsuseid... Aga muidugi mõista ei lase Lucinda Riley ka selles sarja raamatus oma fantaasial tukkuda vaid kasutab seda täiel määral!...

Sorts * nr 5 * Michael Scott

 

Lugesin 5.-6. detsember 2021

Seekordne lugemine tõestas järjekordselt, et seda sarja peaks pigem väikeste pausidega lugema. Tihedas tempos uute tegelaste ning loos uute käänakute ilmumine vahel siiski kuidagi... ärritab. Autor laseb kavalasti rohkem näha ühe kaksiku sees toimuvat, samas kui teise puhul jääb pigem lahtiseks küsimus, mis teda lõpuks kõige rohkem mõjutab.

Sündmustikku või tegelasi pole vist eriti mõtet lahti seletadagi, sest kes on lugenud raamatu esimest osa, võib aimata, et ta kohtub siin endiselt kaksikute Josh ja Sophie Newman'iga ning abielupaari Nicholas ja Perenelle Flamel'iga, kes üheskoos või eraldi liiguvad ühe sihi suunas, mis pole midagi vähemat kui maailma päästmine.

Sündmused on põnevad ning siinkohal oleks ilmselt kõige lihtsam jällegi loetleda nimesid, kes selles raamatus ette tulevad, mitte niivõrd kõiki sündmusi. Aga paraku jõudsin ma raamatu enne käest ära anda kui nimekirja koostatud sain. Endiselt on tegelaste hulgas suures koguses neid, kelle nimed on ajaloost või mütoloogiast väga tuntud ning siin jätkub tagaajamist ja põnevust viimaste lehekülgedeni välja.

Aga midagi pole teha, mõned asjad lõpuks siiski teevad pahaseks ka. Kui ei meeldi see lõputu kuulsate nimede juurdevool ning "kokkusattumused", või milleks iganes neid nimetada, siis saate raamatu lõpus samamoodi pahaseks nagu mina... No nii ikka päris ei saa, tõepoolest. Või siis ikkagi saab?!...

Raamatukogu telefoniputkas - Rachael Lucas

 

Lugesin 30. detsember 2021 - 14. jaanuar 2022

Ideaalne romantiline lugemine, mis pole liiga magus ega pealetükkiv. Noor kooliõpetaja Lucy peab aja maha võtma, et toibuda stressist tekkinud tervisehäiretest. Ta sõidab koos oma vennalt Tomilt saadud terjeri Hamishiga Brightonist väikesesse Little Maudley külla kuna reklaami järgi on seal väga soodsalt üürile anda pisike maja, lisatingimusega abistada krundi omanikku tema toimetustes. Kuid Buntyga tutvumine ei kulge Lucyl just sujuvalt ning lisaks peab Lucy üht naabrit kogemata kombel lausa murdvargaks. 

"Naine seisis, telefon pihus, ja püüdis välja mõelda, kas ta peaks valima numbri 999 (ja ütlema: "Appi, keegi üritas mu majja sisse murda, kuid lasi jalga") või hoopis 111 või helistama kohalikku politseijaoskonda. Ta guugeldas "mida teha kui keegi püüab su majja sisse murda", ja sirvis just erinevaid vastuseid, kui maja poolt kostev vali koputus eesuksele ta võpatama pani.

"See käis kähku," tähendas Lucy ust avades, "ma ei jõudnud veel helistadagi."

"Minu teada pole teil mu numbritki," vastas murdvaras teda varjamatu lõbususega silmitsedes. Ta jäi korraks vait ja sirutas seejärel käe. "Sam Travis".

Lucy taganes sammukese ja silmitses meest, olles näole mananud parima õpetajannaliku etteheitva pilgu, mille lihvimiseks oli kulunud aastaid. "Te olete murdvaras. Te ei peaks end tutvustama."

"Vastupidi. Kui te selle küla elukorraldust tunneksite, siis teaksite, et see on täiesti de rigueur. Lisaks rooside kärpimisele kohe pärast õitsemist, rahvamaja juhatuse poolt pandud kohustuste täitmisele ja oma elamise viksi ja viisakana hoidmisele."

Mõistagi hakkavad asjad siiski paremini sujuma ning Lucy elab maalilisse külaellu hoogsalt sisse, leides tegevust ka valdkonnas, mis teda eriti huvitab - ajalugu ning täpsemalt naiste tegevus selles kandis sõja ajal. Nimelt asendasid paljud naised sõja ajal erinevates töövaldkondades rindele saadetud mehi. Lucyle hakkab järjest rohkem tunduma, et tema üürileandjal, eakal kuid kõbusal ja ärksal Bunty'l oleks sõjaaja kohta väga põnevaid jutte rääkida. Ent kuigi Lucy saab naisega ehmatavast algusest hoolimata järjest paremini läbi, paistab Bunty siiski soovivat oma lugu endale hoida... Kuid samas tajub ta ka, et talle ei pruugi olla enam palju aega jäänud.

"Bunty meelest oli septembrikuus midagi hinnalist. Selle taga olid tunded, mille tekitas viimaste päikesekiirte endasse ahmimine, viimase võtmine enne seda, kui kõik hääbub ja saabub talvine pimedus. Tema polnud talve kunagi sallinud - veider, külm suutis kõik halvemaks muuta. Kõik need Lucy küsimused sõja kohta olid endaga kaasa toonud mälestusi külmatundest, kui ta hommikuti rattasadulasse istus ja barakki sõitis, mitu kihti riideid seljas. See oli teda omakorda mõtlema pannud, kui kaua ta seal käinud polnud. Naljakas, kui väga kõik olid üritanud minevikku üle võõbata, eluga niimoodi edasi minna, nagu oleks parem sõda unustada. Ja siis ilmusid korraga välja need noored, kes tahtsid kangesti kõike jälle päevavalgele tuua ja esitasid kõikvõimalikke küsimusi."

Ilus romantiline ja rahulik lugu kogukonnast ja sellesse kuuluvatest inimestest, kelle lood ulatuvad olevikust kaugesse minevikku.

Sari õnnetuid lugusid * nr 2 Roomajate ruum * Lemony Snicket

 

Lugesin 3. jaanuaril 2022

Sain kunagi laste kõrvalt läbi loetud esimese raamatu sellest sarjast ning võtsin neile ka järgmise osa, mida nüüd hoopiski ise lugesin. Tegelikult mulle tundub, et see osa meeldis isegi rohkem - esimene oli sündmuste julmuse ja troostituse poolest päris hull, aga ega see samas ka oluliselt alla ei jäänud...  Nagunii on maitse asi, kas sedatüüpi lood üleüldse meeldivad. Minu puhul on vist lihtsalt nii, et kui juba on raamat raamatukogust kaasa tassitud, tunnen lausa kohustust see läbi lugeda.

Kolm Baudelaire'i pere last on jäänud orvuks - Violet'i, Klausi ning Sunny vanemad surid tulekahjus, mis ühtlasi hävitas ka nende kodu. Sestpeale on lastel olnud väga raske, sest kõigepealt saadeti nad kauge sugulase, krahv Olaf'i juurde, kelle plaaniks oli lastele jäetud pärandus kavalate nippidega omastada. Kuigi esimeses osas see tal oma julmade võtetega siiski ei õnnestunud, pääses ta siiski õigusemõistmise eest pakku ning vandus, et ei kavatse oma kurjadest plaanidest loobuda.

Teises osas saavad lapsed ka rõõmsamat elu kogeda. Nad pannakse elama kauge sugulase Montgomery juurde, kes neisse väga hästi suhtub ning võtab neid pigem koostööpartneritena. Täpsemalt tasub lugeda juba raamatust aga arvestades, et lugu peab olema pealkirjale vastavalt õnnetu, ei jagu õnnelikke päevi just kuigi kauaks... Õnneks tasakaalustab humoorikas lähenemine kõike koledat, mis lastega juhtub ning muidugi mõista ei anna nad alla ja jaksavad olla endiselt leidlikud, et hädast pääseda.

Terapeut * B. A. Paris

 

Lugesin 1.-2. jaanuaril 2022

Tekkis huvi, kes on see autor ning milliseid eesnimesid esindavad kaks eesnimesid tähistavat tähte, B ja A. Wikipeedia annab tema kohta sellist infot:

B.A. Paris (pen name) is a Franco-British writer of Fiction, mainly in the Psychological Thriller subgenre. Her debut novel, Behind Closed Doors (2016), was a New York Times^[1] and Sunday Times bestseller. It has been translated into 40 languages and has sold more than 3.5 million copies worldwide.

Her other books include The Breakdown (2017),^[2] Bring Me Back (2018), The Dilemma (2019)^[3][4] and The Therapist (2021).

B.A. Paris was born in Surrey, England in 1958 to a French mother and Irish father. She is the third of 6 children, including 4 brothers and a sister. After completing her education, she moved to France where she worked as a trader in an international bank in Paris for several years. During this time, she met her husband with whom she now has 5 daughters. They eventually left the world of Finance to set up a language school together.

It was only after turning 50 that B.A. Paris began writing, when one of her daughters suggested she enter a writing competition advertised in a magazine. While she didn't win, this led her to write her first novels including her internationally bestselling debut Behind Closed Doors.

Today, B.A. Paris lives in Hampshire with her husband and continues to write psychological thrillers.

B.A. Paris's debut novel Behind Closed Doors was picked up in 2014 by her agent, Camilla Bolton, at the Darley Anderson Literary Agency in London. Upon being published the following year by HarperCollins Publishers, the book quickly became a #1 New York Times and Sunday Times bestseller. She was nominated in the Best Debut Author and Best Mystery & Thriller categories of the Goodreads Choice Awards of 2016.

In 2017, Behind Closed Doors won the Gold Nielsen Bestseller Award for UK sales of 500,000 copies, making B.A. Paris the only debut Fiction author to win a Gold award that year. The book went on to win the Platinum Nielsen Bestseller Award in 2019 for sales of 1,000,000 copies in the UK alone. To date, more than 3.5 million copies of Behind Closed Doors have sold globally since its release.

The Film and TV rights for the story were acquired by Stone Village Productions in 2016.

List of Published Works[edit]

• Behind Closed Doors (2016)
• The Breakdown (2017)
• Bring Me Back (2018)
• The Understudy (2019, with Clare Mackintosh, Holly Brown, and Sophie Hannah)
• The Dilemma (2020)
• The Therapist (2021)

Nagu näha siis Wikipedia autori nime kohta infot ei annagi, küll aga leiab selle ühest artiklist:

https://www.sundaypost.com/fp/meet-the-author-the-dilemma-writer-ba-paris/

Autori nimi päriselus on Bernadette MacDougall ning kirjanikutööga alustas ta alles 50-aastaselt, lennates kohe oma teose müüginumbritega esikohtadele. 

MacDougall'i viiendat raamatut lugedes tundub mulle tema edu üsna arusaadav ja kindlasti plaanin lugeda ka varasemaid teoseid. Kirjaniku stiil on väga ladus, nii et vaevu jõuad märgata kuidas juba sadakond lehekülge on mööda libisenud. Autor suudab meid loomulikult peategelase Alice'i maailma viia, nii et talle kaasaelamine kulgeb nagu iseenesest.

Vaevu tajutav ebamugavus, mida tajume raamatu alguses kui Alice koos oma elukaaslase Leoga kolib nende uude ühisesse kodusse, kasvab järjest, kuni naine saab teada, millised sündmused on majas varem aset leidnud. Nagu selgub, toimus majaost Leo teadmisel varasematest sündmustest. Reetmine tundub Alice'ile tohutu, kuivõrd ta on ise kaotanud oma vanemad ning õe, kes kandis sama nime kui majas surnud noor naine - Nina. Kõik see on Leole teada olnud ning seetõttu on usalduse purunemine väga tõsine.

Algne paanika ning hirm kujuneb Alice'i jaoks aegamööda sooviks ja ülesandeks mõista, mis siis tegelikult Ninaga juhtus. Sarnaselt sellega, kuidas Alice tajus oma õe kohalolekut pärast tema surma, hakkab Alice tajuma Nina kohalolekut ning annab talle lubaduse, et ta selgitab välja tõe. Ümbritsevate majade elanikud kinnitavad kõik, et mõrvariks oli Nina abikaasa Oliver, ent ometigi tunti teda väga rahumeelse ja toreda inimesena. Kuna enne Nina surma oli selgunud, et tal on (olnud) armuke, kasvab Alice'is mõte, et Nina surmaga võib olla seotud hoopiski mees, kelle isik jäigi (väidetavalt) teadmata. Naabrid tunduvad aga olevat paljus kidakeelsed ning ei soovi kahe aasta taguseid raskeid sündmusi uuesti lahata.

Kuid enne kui Alice suudab leida midagi, mis teda Nina surma uurimises suuresti edasi aitaks, hakkavad kuhjuma valed ja ebakõlad tema ja Leo vahel. Need on isegi nii suured, et Alice ei näe enam võimalust Leo'le andestada ning temaga koos edasi minna. Isikliku elu pöördest hoolimata ei suuda Alice siiski lahti lasta ka soovist saada lõplikku selgust Nina loos. 

Kuhjuma hakkavad ka sündmused majas, mis kuidagi ei klapi (paigast liigutatud esemed jms) ning tunne, et keegi viibib öösiti majas. Alice asub asja uurima, panema kokku tükke suuremast mõistatusest ning sealjuures on talle abiks eradetektiiv Thomas, keda Nina abikaasa Oliveri õde Helen on palunud asja uurima...

Kordamööda peamise ajaliiniga saame aeg-ajalt lugeda ka lõike varem toimunud teraapiaseanssidest, mis alguses võivad tunduda täiesti asjassepuutumatud, ent lõpuks paljastavad oluliselt Ninaga juhtunut. Muidugi mõista tiheneb tegevustik raamatu lõpuosas hoogsalt ning osutub väga põnevaks kassi-hiire mänguks, kus mitte keegi pole see, kelleks teda peeti ja on palju asju, mis pole sugugi sellised nagu pealtnäha tundub.

Ladus ja haarav lugemine, mida on raske käest panna...

Vabandust, aga mis asja?! * Ene Sepp

Lugesin 4. jaanuaril 2022

Sarnaselt mitmete teiste noorteraamatutega on siin vaatluse all koolikiusamine. Alguse saab see ehk millestki, mis isegi tänapäeval veel on paljudele tabu - Jane vanemad, kes on mõnda aega varem lahutanud, ent saavad omavahel hästi läbi, avaldavad talle uudise. Täpsemalt Jane ema, kes teatab, et ta on kohtunud uue kaaslasega, kes kannab nime Silvia...

Esialgu pöördub tüdruku maailm pahupidi, sest kõik, mida ta on oma pere kohta teadnud, tundub äkitselt väga vale ning talle näib, nagu ta poleks oma ema kunagi päriselt tundnudki. Tasapisi, kui tüdruk on suutnud hakata mingil määral ema mõistma ning leppima uue tõelisusega, pöördub aga olukord omakorda koolis väga kehvaks.

Järgi mõeldes tundub, et noortel ja lastel pole vahel kiusamiseks muud vaja kui kasvõi ükskõik kui tühist ettekäänet - midagi sellist, mille poolest keegi ülejäänutest erineb. Rääkimata siis millestki, mis teravatele keeltele tõsiselt kõneainet pakub... Õnneks jäävad ka kõige hullematel hetkedel Jane kõrvale tema sõbrad, kes püüavad koos tüdrukuga välja nuputada, kuidas ta võiks sellest olukorrast pääseda. Hästi kirjutatud ja ladus lugu, mis kahjuks tundub ka väga usutav.

Neljapäevane mõrvaklubi * Richard Osman

 

Lugesin 2. - 29. novembril 2021

"Elisabeth astub välja jahedasse õhtusse, enam ei saa tagasi pöörata. Taevas tõmbub järjest varem tumedaks ja kappidest otsitakse välja sallid. Suvi hoiab sügisel veel kätt ees, aga enam ei lähe kaua. Kui palju sügiseid oli Elisabethile veel jäänud? Kui palju aastaid veel saab ta pista jalad mugavatesse saabastesse ja kõndida läbi lehtede? Ühel päeval saabub kevad ilma temata. Nartsissid pistavad igavesti järve ääres nina mullast välja, aga meie ei ole igavesti neid nägemas. Nii see läheb; naudi, kuni veel saad.

Aga praegusel hetkel, arvestades, mis ülesanne tal käsil on, tunneb Elisabeth tugevamat seost hilissuvega. Lehed klammerduvad vapralt okste külge ja veel on lootust viimasele suvekuumale, suvel on veel nii mõnigi trikk varuks."

Mõnusalt humoorikas raamat rõõmsatest ja reibastest pensionäridest, kes elavad Coopers Chase'i nimelises külakeses. Varasemalt kirikule kuulunud maale on ehitatud mõnus luksuslik elamiskoht, kus elab ligi kolmsada inimest. Neid hoiavad tegevuses igasugused ringid ja toimetused - ühele väikesele seltskonnale aga pakuvad huvi lahendamata mõrvad. Kahjuks on üks neist, endine uurija Penny, jäänud tervise tõttu sellest põnevast tegevusest kõrvale, ent tema asemel sattub klubisse üsnagi pea endine medõde Joyce. 

Klubi hing näib olevat väga mitmekülgne ning põneva minevikuga Elisabeth ning lisaks on aktiivsed liikmed endine psühhiaater Ibrahim ning tuntud aktivist Ron, kelle poeg Jason on poksijana kuulsust kogunud avaliku elu tegelane.

Penny on oma ametis oldud aja jooksul pannud kõrvale toimikuid lahendamata jäänud juhtumitega ning nende kallal pensionärid nüüd pead murravadki. Ent ühel hetkel saabuvad põnevad seiklused sõna otseses mõttes nende endi õuele ning klubi püüab end kaasata politsei töösse. Nad on just äsja tutvunud Coopers Chase'is loengut pidamas käinud noore konstaabli Donna De Freitas'ega ning Elisabeth asub kiiresti niite tõmbama, et konstaabel suunataks uurima ka nende külakesega seotud juhtumit.

Näeme sündmusi väga erinevate tegelaste mõtete läbi, samuti Joyce'i päevaraamatu või autori kirjelduse kaudu. Raamatus on muidugi ka kohti, mis on tõsised ja traagilised ning seal nalja ei tehta. Aga suures osas kulgeb kõik üsnagi humoorikas ja kerges võtmes, ehkki samas ei jäeta puutumata teemasid, mis vanemas eas muret tekitavad (tervis, üksindus, unustamine, vanusega seotud haigused). Lisaks olustiku ja ümbruse kirjeldustele on raamat filmilik ka selles mõttes, et sündmused on tihti esitatud väga lühikeste lõikudena, hüpeldes erinevate tegelaste vaatenurkade vahel. Põnevust lisab muidugi ka see, et enamasti ulatuvad sündmuste juured palju kaugemale kui esmapilgul arvata võiks.

Asum * nr 3 * Isaac Asimov

 

Lugesin 15. - 18.  detsember 2021

Hari Seldonil on alles jäänud veel vaid võib-olla mõned aastad kui Trantorile saabub noor matemaatik Gaal Dornick, keda on palutud psühhoajaloo projektiga ühinema. Tema tulek näib käivitavat järgmise reaktsiooni Avaliku Ohutuse Komitee poolt, mis on moodustatud ülikutest - matemaatik arreteeritakse ning tema ja Hari Seldoni üle alustatakse kohtuprotsessi. Seldon on oma projektiga saavutanud halva kuulsuse, ennustades ette Galaktikaimpeeriumi langust, mida keegi ei soovi uskuda kuigi süsteemi allakäik on järjest ilmsem.

Kohtuprotsessi tulemusena pagendatakse Seldoni projekt kaugele Terminusele, kus ta saaks segamatult jätkata impeeriumi tarkuste kokkukogumist Galaktika Entsüklopeediasse, et tagada hävingu aegadel inimühiskonna tarkuste säilimine. Viiskümmend aastat hiljem kohtume Terminusel teadlastega ning nende moodustatud Entsüklopeedia Komitee usaldusmeeste Koguga, mida juhib kangekaelne Lewis Pirenne. Teadlased usuvad, et Imperaator toetab neid jäägitult ning on valmis Terminust kaitsma. Samal ajal on läheduses tekkinud Anacreoni kuningriik, mis proovib teisi lähedalolevaid riike allutada. Teadlastele vastukaaluks suudab Terminus City linnapea Salvor Hardin paremini tabada tegelikku olukorda ning haarab võimu, et planeeti päästa. Kätte on ka jõudnud aeg, mil ilmub esimene salvestus, mille Hari Seldon on jätnud.

Kavala ja ettenägeliku Salvor Hardini järel kohtume ülempreestri Poly Verisof'iga, Anacreoni noore kuninga Lepoldi ning, tema onu Wienisega ning onupoja, prints Lefkiniga. Salvor Hardini hilisem vastane on Sef Sermak oma toetajatega. Veel kohtume kaupmeeste Ponyetsi ja Goroviga, kes sattuvad sekeldustesse Askone'i Suure Isanda ning tema soosiku Pherle'iga. 

Järgmisena astub pikemaks ajaks areenile meisterkaupmees Hober Mallow Smyrnolt, kes saadetakse Korelli Vabariiki asju uurima. Lähenemas on uus Seldoni kriis, nagu nüüd seda nimetatakse... Teised tegelased on näiteks kaupmees Twer, preester Jord Parma, komdoor Asper, patriits Onum Barr Siwennalt, Jorane Sutt, Ankor jael. Kaubandust võibki mõnes mõttes pidada selle raamatu võtmesõnaks.

Eelmiste raamatutega võrreldes on siin juba rohkem tegelaste vahetumist, nii et kui lugemises jääb pause sisse, on vahel raske jälle otsa peale saada ning peab meelde tuletama, mis, kus ja kellest viimati juttu oli...