 |
| Loetud 19.-21. oktoober 2021 |
Võib-olla ongi nii, et kui kaks autorit oma jõud ühendavad, on tulemuseks midagi lennukamat, siin igal juhul pole fantaasiaga tagasi hoitud. Lugu algab sellest, et uusaastaööl toimub Oslos plahvatus, kus saab surma ajakirjanik Emma Ramm'i elukaaslane, Taanist pärit Kasper. Kuna üks haavatutest identifitseeritakse politsei poolt 10 aasta taguse lahendamata lapserööviga seotud isikuna, hakkab uurija Alexander Blix aimama juhtunus võimalikke seoseid minevikuga. Tema ülemus Gard Fosse, kellega ta õpingute ajal sõber oli, ei näe tema huvi enamasti põhjendatuna vaid sooviks näha kiireid ja selgeid tulemusi, mida avalikkusele pakkuda.
Umbes samal ajal on sellesama ammuse juhtumi järel vangi mõistetud Christer Storm Isaksen, kes on ühtlasi röövitud väikelapse isa, saanud vanglas kätte ümbriku, millest leiab foto. Ta on veendunud, et foto on tema tütrest Patriciast ehk tüdrukust, keda juba 10 aastat on tulutult taga otsitud. On see foto tõeline või pettus ning kas selle vana juhtumi kohta on veel võimalik uusi seoseid avastada?
Ladus ja täpne, nauditav kirjutamisstiil laseb sellesse raamatusse väga mugavalt süveneda. Selge, et lugemisnaudingu võimaldamiseks ei saagi siinkohal sündmustest rohkemat kirjutada. Ent ühe mõtiskluse paneksin siia ikkagi. Sellised mõtted jooksevad Blix'i peast läbi kui tütar Iselin tuleb välja avaldusega, et ta soovib asuda õppima politseiakadeemiasse.
"Blix ei teadnud, mida öelda. Aastad teenistuses olid teda muutnud, vorminud. Need olid lõhkunud tema abielu, paljudeks aastaks kindlasti ka tema suhte Iseliniga. Ja Gard Fosse, tema parim sõber koolis, oli nüüd isik, keda Blix ei suutnud vaadata ilma vastumeelsust tundmata.
Ta mõtles kõigele, mida oli näinud ja kogenud. Kõigile neile rasketele asjadele, millega ta eesolevatel aastatel hakkama pidi saama. Kui Iselin oleks akadeemias, hiljem tegevteenistuses, muretseks ta, kuidas tütar tuleb toime ohtudega, mida kogeb, saatusega, mida kohtab. Kogu tema keha soovis juhtida tütart eemale rajast, millele too oli astumas, kuid ta ei suutnud seda teha, mitte nüüd, kui ta nägi sädet tema silmis, ootust, mis oli neis pinget täis sekundites, mis tiksusid ja möödusid, sel ajal kui tütar ootas, mida isa vastab."
Nii see on, et võib-olla ajabki politsei- ja krimiromaane lugema tihtipeale see julgus, kutsumus, jonn ja järelejätmatu pühendumus, mida kohtame uurijate puhul - olgu nad siis politseinikud või eraviisiliselt tegutsevad detektiivid. See on amet, mida tehakse, sest teisiti ei saa, ei oska ega võib-olla tahagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar