Kõik see silmale nähtamatu valgus * Anthony Doerr

 

Lugesin 26. jaanuaril 2023

Zollvereinis asuvas laste varjupaigas elab üks poiss koos oma õega. See on Werner, kes on hea tehnilise taibu ning kuldsete kätega ning soovib maailmast ja tema imedest aina rohkem teada saada. Poiss suudab äravisatud asjadest luua uusi ning ühel hetkel saab ta kokku pandud väikese raadio, mis kõigile varjupaiga elanikele rõõmu pakub. Vaesusest hoolimata pole varjupaik trööstitu - seda peab kuldse südamega naine, kes lastest väga hoolib. Werneri saatuseks näib paraku olevat samuti kaevandustes töötada - just seal, kus suri tema ja ta õe Jutta isa. Ent poisi nutikust märgatakse ning ta saadetakse õppima Schulpforta nimelisse kohta, mis valmistab ette noori sõjamehi Hitleri teenistusse. Werner õpib palju uut, ent näeb samas palju julmust, mis teda mõtlema ja kahtlema paneb. Ta tunneb puudust oma sirgjoonelisest õest, kelle kirjad üha tsenseeritumalt poisini jõuavad.

Pariisis kasvab samal ajal üles Marie-Laure, kes 6-aastaselt pimedaks jääb. Tüdruku hoolitsev ja nutikas lukksepast isa aitab tal tasapisi õppida iseseisvamalt liikuma - nimelt meisterdades talle miniatuurse linna maketi ning lastes tüdrukul iga päev temaga Pariisi Muuseumi kaasa tulla, kus Marie tutvub maailma imeliste olenditega.

Autor suudab panna meid vaatama ümberkaudset Marie-Laure'i silmadega - tüdruk näeb asju ja inimesi erinevates värvides, tema maailm pole pime, ehkki teised seda arvata võivad. Kuid ellu, mida tüdruku isa püüab teha võimalikult turvaliseks ja arusaadavaks, jõuab sõda, mille tõttu nad peavad Pariisist põgenema. Nii jõuavad isa ja tütar kummalise ent südamliku vanaonu Etienne LeBlanc'i  ja tema majapidajanna madame Manec'i juurde. Vanaonu maja asub mereäärses Saint-Malo linnakeses, mis koos oma elanikega kahjuks samuti ei jää sõjast puutumata. Sündmuste käiku puutub lisaks üks maagiline vääriskivi, mis näib külvavat halba saatust ning ebaõnne kuid ometigi otsivad ja ihkavad inimesed ikkagi seda enda valdusesse saada. 

Raamatus ei ole sündmuste järjekord ja aeg kronoloogiliselt esitatud ning osade lõikude puhul on toimumise aeg kirjas, osadel mitte. Nii teame teinekord juba ette sündmusi, aga see ei tee lugemist vähem põnevaks vaid pigem vastupidi.

Tehniliselt andeka poisina saadetakse Werner koolist peagi ära, abistama rindel partisanide raadiosaatjate leidmisel. Nähes pärast sõjakoledusi Viinis Rahvusooperi maja, mõtleb Werner: "... kui kummaliselt asjatu on maailmas valitseva vapustava ja kõikehõlmava ükskõiksuse juures ehitada oivalisi hooneid, teha muusikat, laulda laule, trükkida raamatuid täis värvilisi linde - oh neid inimeste soove! Milleks näha vaeva ja luua muusikat, kui vaikus ja tuul on nii palju suuremad. Milleks süüdata lambid kui pimedus need vältimatult lämmatab? /.../ Ooperimajad! Kuupealsed linnad! Naeruväärt. Neil kõigil oleks targem näod vastu kõnniteed langetada ja oodata poisse, kes kõnnivad läbi linna, ja veavad enda järel kelke, laibavirnad peal."

Temaatika tõttu võiks olla tegu lootusetusest läbi imbunud raamatuga, ent siin on valgust ja helgust, mis säilivad sõjakoledustest hoolimata. Miski, küllap just see nähtamatu valgus inimese sees, kannab teda siiski edasi ning ei luba loobuda inimlikkusest ja lootusest heale.

"Marie-Laure kujutleb elektromagnetlaineid /.../, mis ümber üksteise kaarduvad, täpselt nagu Etienne kunagi kirjeldas, ainult et nüüd on neid õhus risti-rästi tuhat korda rohkem kui onu eluajal - võib-olla koguni miljon korda rohkem. Tekstisõnumite valingud, mobiilkõnede, telesaadete, e-kirjade üleujutus, linna kohal ja selle all laiuvad tohutult suured kiududest ja traatidest koosnevad omavahel seotud võrgustikud, mis läbivad hooneid, kaarduvad üksteiseni metrootunnelites, hoonete katustel kõrguvate antennide vahel ja sidevõrke sisaldavates laternapostides.../.../ ..kõik need lendavad nähtamatutena Pariisi laotuse kohal, üle lahinguväljade ja haudade, üle Ardennide, üle Reini, üle Belgia ja Taani, üle nende lahinguarmidega ja lakkamatult muutuvate maastike, mida me nimetame rahvusteks. Ja kas on siis nii raske uskuda, et hingedki võiks neid radu rännata? /.../ Et suured süstikutäied hingesid võiksid ringi lennata, küll tuhmunud, aga ometi kuuldavad, kui hoolega kõrvu kikitada? Nad heljuvad korstnate kohal, sõeluvad kõnniteedel, lipsavad läbi su jaki, särgi, rinnakorvi ja kopsude, ning lipsavad teisel pool välja, ning õhk on kui raamatukogu ja andmebaas, mis kätkeb endas iga elatud elu, iga lausutud lauset, iga edastatud sõna selles veel vastu kaikumas."