 |
| Lugesin 5.-6. aprillil 2024 |
Lugedes on tunne, nagu oleksidki kandunud kusagile teise aega - kus rohi oli rohelisem, õhk lõhnavam, sõnad lopsakamad. Jah, sõnad. Need annaksid nagu midagi sellist edasi, mis kunagi oli ja võib-olla on veelgi, kusagil sügavamal meie sees ja meie ümber. See võib olla ilus või kole või midagi muud, aga ta on ehtsam, olemasolevam kui pinnapealne elu, millesse on igapäevatoimetuste voolus lihtne suubuda. See on nagu unistus, mis vahel harva korraks kusagil unenäos endast märku annab... nagu Naatani unistus loos "Teekond maailma lõppu".
Sellised, tihti mingitest ürgsetest kutsetest, ehk ka rahvajuttudest või mälestustest sündinud lood, mis igaüks puudutavad oma kandi pealt. Heas, koduselt vanamoodsas, tuttavlikus, rikkas keeles.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar