The Half Burnt House * Alex North

Lugesin 30. mai - 4. juuni 2024

Tuleb välja, et Alex North on ka varem raamatuid avaldanud, ent teise nime all. Üks koht, kust tema kohta lugeda on siin. Temale endale põnevust pakkunud raamatute kohta saab lugeda näiteks siit.

"The Half Burnt House" on ise ka väga põnev raamat, põimuvate liinidega, mis kulgesid pikka aega omaette, kasvatades sedasi omajagu pinget. Siin võiks olla mitu peategelast, sest saame jälgida sügavuti rohkem kui ühe inimese elu, mõtteid ja mälestusi. Võib-olla siiski on Katie Shaw neist kõige tugevamaks liiniks. Katie on parajasti koos oma tulevase abikaasa Sam'iga kui tema vend Christopher satub hirmsa rünnaku ohvriks. Ehkki tüdrukul pole selles mingit süüd, ei suuda ta vältida enese süüdistamist ning samas tunneb, et tema vanemad pole temast kunagi samamoodi hoolinud kui vennast.

Paraku läheb noore Christopheri elu pärast rünnakut aina allamäge kuni suhted perekonnaga katkevad hoopiski. Katie't saadab alateadlik hirm ja mure asjade pärast, mis võiksid juhtuda ning ühel hetkel, täiskasvanuna ja lapsevanemana, tundubki, et midagi on jälle viltu kiskumas.

Samal ajal kohtume näiteks Alan Hobbes'iga, kellel ei näi Katie perega otseselt mingit seost olevat. Kuid kui Alan kõrges vanuses tapetakse, leiavad politseiuurijad Laurence Page ning Caroline Pettifer turvakaamera lindilt Christopheri, kes ametlikult Alan Hobbes'i töötajate nimekirjas ei figureeri. 

Ma arvan, et see on selline raamat, mida tema põnevuse ja huvitavate tegevusliinide mõjul loeks mitugi korda. 

Miniatuurid mälupõhjast * Aino Pervik

 

Lugesin 16.-17. aprillil 2024

Ilus raamat, kirjutatud sügava tarkusega, nii rõõmudest kui muredest. Mälestused tulevad lugeja ette kihiliselt, nii ühest kui teisest ajast. Kuid isegi surmtõsised seigad lihtsalt on, ühtegi mälestust pole ekstra üle võõbatud, kõik on õrnakoeline, paksu värvikihita. Selline tunne on, et need õhkõrnad mälestustevirved, samal ajal ühtlasi väga konkreetsed, ent täiesti pealetükkimatud, suudavad ka lugejas sarnaseid mälestusi üles äratada. Näiteks mulle meenus ka, kuidas sarnaselt autoriga, nägin vanaema-vanaisa juures agaraid sigu ninapidi molli sööstmas, nii et ämbrist viimased toiduriismed neile selga sadasid... Ja lehmi ning vanaema lüpsiku ja pingikesega lehma kõrval, nisade sõõrutamist. Palju asju tuli meelde tegelikult, millele enam ise mõelda ei osanudki.

"Vahel läks viimane lõpp ämbrist Aadale või Kustile lausa turja peale, nii innukalt olid nad seal mollis peapidi sees, et lihtsalt oskasid end parajal hetkel ämbri ette rüsida."

"Lõhn viib mind kuhugi tagasi. Mitte lapsepõlve. Üldse mitte mingisse aega või paika. Viib kuhugi, mida ei oska nimetada ega kirjeldada. Kuhugi endasse ehk, või ka mingisse täiesti olematusse, mida pole ka kujutluses mitte, kuid mis on kindlalt kohal.

Mis on õnnelik."

Kuid autor oskab hästi kirjutada ka sellest, et minevikku pole vaja otsida ning juba minuvanustelegi on see õppetund, mida on vaja tähele panna.

"Elu siin on uus - uus ja hoopis teine elu. Uued inimesed, uued maastikud.

Ma ei arva, et kellelgi oleks mõtet minna kuhugi oma minevikku otsima. Me ei lähe ju ajas tagasi. Keegi ei lähe. Mitte keegi. Minevik säilib ainult mälus. 

Nukravõitu, aga nii on."

Palomuuri * Henning Mankell

 

Lugesin 1.-14. aprill 2024

Kaasa toodud "tuliainen" meie suviselt perereisilt Uusikaupunkisse, kust taaskasutuspoest leidus kaks heas seisus teost Henning Mankellilt. "Palomuuri" süveneb maailma kus niite võib tõmmata keegi, kes on täiesti teisel pool maakera. Kurt Wallander koos oma meeskonnaga peab rinda pistma julma mõrvaga, mille on toime pannud noored tüdrukud, ent aegamööda kasvab lugu järjest uskumatumaks ning tundub, et sündmuste jada osad ei taha alati hästi kokku klappida. 

Neid soomekeelseid tõlkeid on olnud tore lugeda, sest erinevalt mõnest (õnneks siiski pigem üksikust) eestikeelsest versioonist on mulle kätte sattunud soomekeelsed tõlked väga kvaliteetsed.

Märksõnu: Sonja Hökberg, Tynnes Falk, Carter, Fu Cheng, Jonas Landahl, Robert Modin, Elvira Lindfeldt.  

Rändaja õnn * Mehis Heinsaar

Lugesin 5.-6. aprillil 2024

Lugedes on tunne, nagu oleksidki kandunud kusagile teise aega - kus rohi oli rohelisem, õhk lõhnavam, sõnad lopsakamad. Jah, sõnad. Need annaksid nagu midagi sellist edasi, mis kunagi oli ja võib-olla on veelgi, kusagil sügavamal meie sees ja meie ümber. See võib olla ilus või kole või midagi muud, aga ta on ehtsam, olemasolevam kui pinnapealne elu, millesse on igapäevatoimetuste voolus lihtne suubuda. See on nagu unistus, mis vahel harva korraks kusagil unenäos endast märku annab... nagu Naatani unistus loos "Teekond maailma lõppu".

Sellised, tihti mingitest ürgsetest kutsetest, ehk ka rahvajuttudest või mälestustest sündinud lood, mis igaüks puudutavad oma kandi pealt. Heas, koduselt vanamoodsas, tuttavlikus, rikkas keeles. 

Viirastusväljad * Ruth Galloway 7 * Elly Griffiths

 

Lugesin 9.-12. august 2024

Ruth Galloway elab koos ma tütre Kate'iga ikka üksikus kohas ning tegeleb arheoloogiaga. Kate hakkab just koolis käima ning ta teab, et tema isaks on politseiinspektor Nelson. Õnneks ei vaeva Kate oma pead sellega, miks tema vanemad koos ei ela. 

Kuid Ruth ja Nelson puutuvad paratamatult pidevalt kokku kui jälle mõni huvitav sündmus kohtuarheoloogi abi nõuab. Nimelt satub uusarenduse jaoks maad tasandav kopajuht vanale sõjalennukile, mille juhikabiinis istub endiselt piloot. Ruth leiab kiirel ülevaatusel peagi, et mees pole paraku surnud sugugi õnnetul maandumisel vaid teda on tulistatud, otse otsaette. DNA-analüüs näitab, et tegu on Frederick Blackstockiga - kohaliku aadlipere liikmega, kes küll nooruses kodumaalt lahkus ent siis sõjaajal lendurina uuesti kodukanti sattus. Kuidas aga sai tema surnukeha põllul asuvasse lennukisse kui perele oli teatatud, et ta sai sõjas surma kusagil mere kohal?

Ruth kistakse jälle kord sündmuste keerisesse, sest ameerika filmitegijad soovivad kutsuda Ameerikast kohale Frederick'i tütre Nell'i ning Blackstock'ide perest filmi vändata.  Selleks vajavad nad ka intervjuud pädevalt arheoloogilt. Kahtlaseid asjaolusid nad intervjuusse ei soovi, seega peab Ruth üht-teist rääkimata jätma, kuid kas juhtum ikka on nii lihtne ja must-valge, või on Blackstock'ide perel midagi varjata? Ruth ootab põnevusega kohtumist ka telemeeskonnaga saabuva Frank'iga, kes talle ühelt varasemalt saatesalvestuselt tuttav ja sümpaatne on...

Kuigi temaatika keerleb, nagu ikka selles sarjas, leitud surnukehade ümber, on siin tavapäraselt suurepärane huumor ning põnev inimsuhete virrvarr. Lihtne on kaasa elada sümpaatsetele tegelaskujudele, kellest igaühel on omamoodi vaade toimuvale.

Ajaodüsseia I : Aja silm * Arthur C. Clarke / Stephen Baxter

 

Lugesin 27. juuni - 12. juuli 2024

Nii. Lugemiskuupäevad sai nüüd küll üsna umbes lajatatud. See oli nimelt selline raamat, et kuidagi läks sellesse süvenemine aeglaselt, ja oli ka korraks mõte pooleli jätta, aga ikkagi miski ajas tagant. Ja tegelikult oli ta omal moel täitsa stiilne ja nüüd muidugi juba tahaks teada, mis siis ikkagi edasi saab. Sarja tegijad on igatahes lubanud, et ka triloogia järgmised osad ("Päikesetorm" (2005) ja "Esmasündinu" (2007)) jõuavad peatselt trükki.

Seikluslikud ja salapärased juhtumused viivad kokku päris erinevatest sajanditest inimesed kuid vähesed mõistavad, mis tegelikult on viinud neile tuttava maailma muutumiseni. Mullistavate sündmuste keerises selgub nii mõnegi inimese tegelik olemus ning see, kas inimesed suudavad oma erinevustest hoolimata kokku hoida. Rahuvalvaja Bisesa koos kaaslaste Casey ja Abdikadiriga on üks, kelle teekonda uues maailmas lugeja näeb. See, mida nad hakkavad kutsuma Katkemiseks, viib need 21. sajandi inimesed (pärit aastast 2037) kokku 19. sajandi sõduritega, Aleksander Suurega ning isegi Tshingis-khaani julmade vägedega... aga ka Maaga, milles pole alles enam eriti midagi neile tuttavat. Kõike seda jälgivad maakera erinevates kohtades õhus rippuvad Silmad, mis ei lase end millestki välisest ja füüsilisest mõjutada.