Sõprade linn * Joanna Trollope

 

Lugesin 16.- 19. veebruar 2023

Esialgse mulje järgi võiks raamatul olla teistsugune pealkiri - näiteks "Lahkukasvamine". Esmalt on paras jupp kirjeldust, kuidas inimesed oma praeguse eluetapini jõudsid. Küllap on sedagi vaja, aga tundub ka sutsuke igav, sest kas peaks uskuma, et kui teatud inimese/paari eluolu oleks mingil määral erinev olnud, oleks nad lõpuks mingisse teistsugusesse punkti jõudnud? Ei tea. See pole ainult Stacey lugu, kes kaotab loo alguses töökoha ning siis selgub hiljem, et sõpruskonna ühe liikme juurde on tööle võetud keegi, kes seal ei pruugiks olla. Siin on ka üliedukas Gaby, abikaasa ning kolme lapsega, üksikema kuid väljapaistva firma omanik Melissa Hathaway koos poja Tom'iga ning professor Beth oma armsama Claire'iga. 

Stacey olukord on keeruline, muidugi esmalt töökaotuse tõttu kuid suures osas ka sellepärast, et ta otsustab võtta enda juurde elama ema, kes on järjest dementsem ning vajab tõsist hoolt. Ehk siis Stacey jaoks on tegu kukkumisest täiesti teise äärmusesse, võrreldes tema aktiivse ja eeskujuliku tööeluga, mis nüüd asendub väsitava ja depressiivse hooldustööga kodus.

Sõprade seltskond on olnud ülimalt eesrindlik, ehkki omavahel on nad üsnagi erinevad - kõikidel on senini olnud prestiizhikad töökohad ning ühel või teisel moel rahulduspakkuvad suhted, nüüd aga on hakanud asjad kiiva kiskuma ning konfliktsed olukorrad tekivad ka pereliikmete või endiste kallimatega seoses.

Pärast raamatu alguseosa, mis mõnede tegelaste puhul tundus liiga glamuurne ja toretsev, jõuab lugeja punkti, kus kõigil on tekkinud tõsiseid muresid. Ja mis kõige keerulisem, need mured keerduvadki mingil hetkel suures osas justnimelt nendesamade seni üksmeelsete ja üksteist toetavate sõprade ning nende perede ümber. Nagu selgub, ei pruugi mitmedki reeglid, millest tegelased kõva häälega jutlustavad, sugugi kehtida kui tegu on enda ja oma lähedaste eludega.

See raamat on leppimisest, minna ja lahti laskmisest, muutustest, edasiminekust kõige kiuste. Sellest, et elus on palju asju, mida kontrollida ei saa, ent samas ka neid, mille puhul tuleb teha mingi otsus, leida lahendus, selgus iseenda jaoks ning lubada endal edasi minna, valida uus tee. Enamus raamatu tegelasi leiavad, et kui väga neile muutused ka ebamugavad või rasked tundusid, ei soovi nad enam naaseda oma endise elu juurde, isegi kui see varem neile sobis ja isegi kui uus elu tähendab riskide võtmist. 

Mul on hea meel, et sain end raamatu alguse loenduslikust osast läbi näritud, sest raamatu teine pool näeb rohkem päris elu moodi välja ning tegelased jätavad ikkagi päris inimeste mulje, mitte pole lihtsalt üliedukad nukud, millisena raamatu algus neid näitab.  

Hea nõuanne on esinemise/kõnepidamise kohta, ühelt selles asjas rohkem kogenud sõbrannalt teisele:
"Jää lihtsalt iseendaks. Nii vähe märkmeid kui võimalik, ära vehi liiga hoogsalt kätega ja ära puuduta oma juukseid, mitte kunagi. Käsitle ühte suuremat teemat ja kaht väiksemat - see on kõik, mis sul õnnestub neile selgeks teha, isegi erksa taibuga publiku puhul. Ja nad kõik, nii mehed kui ka naised, panevad tähele, mis kingad sul jalas on."

Tabavalt ütleb üks professor Bethi intervjueeriv tudeng:
"Mu ema ütleb, et raha ja sõpru ei tohi kunagi käest lasta, sest sa ei tea kunagi, millal sul emba-kumba vaja läheb." Hea on, et vahepealsetest hõõrumistest hoolimata ei lase sõbrad üksteisest lahti ning ilmselt lõpuks loovad üksteisega varasemast hoopis tugevamad sidemed.