Minu sõbrad * Emmanuel Bove

 

Lugesin - 18.-20. veebruar 2023

Kuna teos ja autor olid mulle täiesti võõrad, otsisin natuke infot ning leidsin ühe raadiotutvustuse. Seal öeldi välja, et tegu on mõnes mõttes ängistava ja kummalise teosega. Võib-olla ongi ängistus täiesti õige sõna, ent samas on teose meeleolus ka palju muud. Raamatu tõlkija on Indrek Koff ning tõlge on ladus ja tabab ilmselt hästi originaalteose meeleolu (küll oleks hea, kui jaksaks vahepeal ka prantsuse keeles lugeda!). Peategelane Victor Baton elab üksinda, pensionist, ta on sõjas haavata saanud. Mees otsib kaaslasi, sõprust, lootes et just see teeks teda õnnelikuks. Ta on tundlik ning kujutleb paljut ette. Seesama kujutlusvõime võib ju oma aja sisustamiseks tore olla, ent see võib olla ka väga kahjulik.

"Asjad ei olnud läinud nii, nagu mina olin seda endale öösel ette kujutanud. See on alati nii. Ma tean seda ja võin küll endale selgeks teha, et ei tohi midagi eeldada, aga kujutlusvõime jääb lõpuks ikkagi peale."

Ka siis kui Victor on lõpuks rahul, ei suuda ta seda nautida vaid laseb oma kujutlusvõimel ja mõtetel ikka tormi joosta.

"Olin õnnelik. Ometi tuli pähe naeruväärseid mõtteid, mis mu rõõmu rikkusid.
Mida Blanche teeks, kui tema parim sõbranna meile vastu tuleks? Kas ta jätaks mu sinnapaika? Või kui tal äkki kuskilt valutama hakkaks, nii et ta enam kõndida ei saaks? Või kui ta mõne vaateakna ära lõhuks, seeliku lõhki rebiks või mõne möödujaga kokku põrkaks?
Vahel mõtlen, et ega ma viimati hull ei ole. Mul oli kõik olemas, et õnnelik olla, aga ikka pidid mingid tobedad mõtted mind häirima."

Kes soovib autorist veidi rohkem teada, võib kuulata lühikest tutvustust Peeter Helmelt, salvestatud 2015. aasta maikuus. Õnneks on ka raamatu lõpus Indrek Koff'ilt saatesõna, mis aitab autorist rohkem teada saada ning rohkem aru saada tundest, mis meid tema teost lugedes tabab. Loetletud on ka mõned tema teosed - "Kasupoeg" (Le Beau-Fils), "Armand", "Mees, kes teadis". Koff on selgitanud ka, kuidas Bove, kes küll oma 47 eluaasta jooksul jõudis parajalt palju kirjutada, isegi prantslaste jaoks tükiks ajaks unustusehõlma vajus. Kirjanik ise on ühes intervjuus öelnud: "Kui üritad kirjandusse pääseda, siis ei tohi võtta kirjanduslikku poosi. See saab õnnestuda üksnes elu mõjul. Balzac, Dickens, Dostojevski. Vaadake, need suurmehed ei ole literaadid. Nad on inimesed, kes kirjutavad. Elu ei ole kirjanduslik. Elu jõuab kirjandusse, kui suur kirjanik selle kirjandusse toob, kuid ilma, et autor oleks tahtnud midagi kirjanduslikku korda saata." 

Peategelase kummalisus mõjub natuke nagu medikamentide infolehtede lugemine - alati hakkab tunduma, et mingi nendest kirjeldatud sümptomitest meid tababki. Raamatut lugedes tunduvad mingid nüansid ja mõtteviis tuttavad kuigi ma arvan, et päriselus ei tunne ma vist kedagi, kes raamatu peategelasega sarnaneks. Ja ometi on tema käitumises ja mõtteviisis midagi üldinimlikku, lihtsalt üsnagi liialdatud moel. Küllap tänu sellele liialdatusele ongi ühel hetkel võimalik kogu seda asja ka hoopiski huumori prisma kaudu vaadelda.

Peategelane märkab väga teraval pilgul kõiksugu pisiasju, samas omandavad need teinekord tema jaoks väga suure kaalu - näiteks lihtsalt pilve taha kadunud päike kaotab ühtäkki kogu hea tunde, mis teda seni valdas. Ta ketrab mõttes läbi juhtunut, arutleb, muretseb. Kui keegi teda ei märka või teeb otsuse, mis talle ei meeldi, tunneb ta, et teda on rängalt solvatud. Tema elu näib tühjavõitu ning ehk seetõttu täidab ta seda kõige sellisega, mis tundub mõttetu närvide kulutamisega. Ta soovib, et ka teised näeksid teda õnnetuna ning tunneksid talle kaasa. Ometigi on ta mõnikord (küll harva) sunnitud ka iseendale möönma, et seda tehes etendab ta omamoodi komejanti.

"Ühel päeval, kui ma ei osanud oma ajaga midagi peale hakata, otsustasin veeta mõne tunni Lyon'i jaamas. /.../ Mind ei märganud mitte keegi. Olin kurb. Üritasin kurvaks jääda. Tahtsin, et reisijatel tekiksid lahkudes süümepiinad, et nad mõtleksid teiste maade poole sõites minust.

Kõndisin, pea maas, ja kui mõni ilus naine vastu tuli, siis vaatasin teda nukralt, et tema südant liigutada. Lootsin, et ta aimab, kui väga ma armastust vajan.

Kui ma kodust välja lähen, loodan alati, et juhtub midagi, mis mu elu täielikult muudab. Ootan seda kuni kojujõudmiseni. Sellepärast ma oma toas püsida ei tahagi.

Kahjuks ei ole seni midagi niisugust juhtunud."

Victor tunneb, et ta on üksinda. Ilmselt on ta sellega ka harjunud, sest tundub, et ta ei annagi alati teistele võimalust, ega endale - võimalust lasta suhtel kasvada, areneda. Enne jõuab ta juba solvuda, teha mingi otsuse, toetudes oma omapärastele mõtetele ja arusaamadele.

"Oh üksindus, see ilus ja kurb asi! Kui ilus see on, kui oleme ta ise valinud! Kui kurb see on, kui oleme pidanud seda pikki aastaid vastu tahtmist taluma!
Mõni tugev mees ei olegi oma üksinduses üksi, aga mina olen nõrk - olen üksi, kui mul sõpru ei ole."