Olla üheksavägine * Lehte Hainsalu

 

Lugesin 23.-27. veebruar 2023

"Ajad ka ärevad, kuskil maal käib sõda ja tapetakse inimesi, meie maal on baasid sees. Raadiot pole ja lehed Tatrikule ei käi, aga Aleksander toob külast uudiseid. Need on aina hirmsamad. Arvatakse, et hirmsamaks minna enam ei saa, aga saab ikka. Iial ei või teada, mis venelane teha võtab. Mis see venelane on? Mõtleb Lehte."

Kummaline mõelda, et ring jõuab aina otsapidi tagasi kusagile, kuhu ju tundus, et enam sattuma ei peaks. Kui palju aega on sellest läinud kui Lehte Hainsalu oma ema Elsaga pärast isa surma Elsa õe Anna katuse all elas ning selliseid uudiseid kuulis. Ajad on teised ja ometigi ka samad.

Hainsalu kirjutab oma loo kõrvaltvaatajana, mis ühest küljest lubab nagu kiiremini ja kirjeldavalt tema elusündmustest üle libiseda, jättes mulje piisavast distantsist ja neutraalsusest. See oleks kohati nagu omamoodi must-valge pilt, mida tuleb lihtsalt sellisena võtta, ilma, et sellele pintsliga liigselt tunnete kihte lisataks. Aga tegelikult, tundeid lisavadki need erinevad kihid, mida Hainsalu järjepanu juurde lisab, pöördudes aina tagasi elukäigu juurde, mis kulgeb lapsepõlvest tänapäevani. 

Need on juba niisama mõtte poolest põnevad ja ilusad osad, milleks raamat on jagatud: Aegruumi vägi, Kirjasõna vägi, Armastuse vägi, Eluandmise vägi, Eneseületuse vägi, Vastupanu vägi, Looduse vägi, Taipamise vägi, Muutumise vägi.

Oma kirjutajatee algusest kirjutab Lehte Hainsalu järgmist.

"SEE, ET KIRJASÕNA LOOB RAAMATUILMA, on lapselegi selge, ometi ei arva kirjutav laps, et tema loob maailma. Et tema enda sõna loob seniolematu maailma, mis on päriselt ja kestev. Vähemalt on Lehtega nõnda tol pikal põdeval ajajärgul pärast sõda, sügisel 1949, kui ta mõni päev enne üheteistkümneaastaseks saamist kirjutab kartulikoorimispingil istudes, mannatuutu ümbert vabanenud paber taburetil, nüri pliiats peos, oma esimese luuletuse. Klassiõed on just läinud, nad mängisid kuulsaid inimesi, lauljaid ja kunstnikke, Lehte ei leidnud rolli, aga kirjanik oleks ta võinud olla. Luuletus on see, kui rida ei kirjutata täis, teab Lehte.

See mäng on tore, Lehte leiab viisakamat paberit ja kirjutab kähku veel mõned luuletused, need on sellised nagu lugemikus ja ajalehes. read vabrikutöölistest, rahuvõitlusest, sookuivendusest, ja viib oma kirjatöö õpetaja Nuginile näha. See kiidab heaks, aga leiab, et luuletusel võiks riim olla ja nad otsivad näidet, leiavad sõnu, mis riimi lähevad. Nüüd pusib Lehte riimida ja toob kirjatöö näha. Õpetaja Nugin kiidab heaks, aga ütleb, et luuletusel võiks rütm olla. Lehte pole musikaalne, kuid luulerütmi ta peab. Pärastpoole räägivad nad ka kujunditest, nagu epiteet ja võrdlus. Ükshaaval asja uurides polegi asi lootuseta."

Hilisem kirjutamise vajadus, mis võib väga äkitsi tekkida, paneb mõtlema ka muusika loomisele, mille kutse võib samuti tekkida kasvõi keset tänavat.

"Valge paberi kutse on kui õnnetus, mis ei hüüa tulles. /.../ Mispidi siis ennast ületada? Kuidas kirjutada, kui kirjutamise aeg ja koht ei sobi? Nüüd on nii, et tuleb neljas klass panna kirjutama klassikirjandit; päike vaatab vasakult suurtest akendest, plikade pead on töö kohal kummargil, päike kuldab patse, need meenutavad viljapäid; kui kell heliseb, on õpetajal üles märkida kaks salmi luuletust Rukis loob pead (kuigi tahtis hoopis teist luuletust läbi mõtelda) ja parandada kolmkümmend kaks üleplaanilist vihikut.

Luuletus tuleb ise ja saab ise ka valmis, romaan tuleb ise aga vajab tööd, palju tööd, teinekord ajaloo uurimist, omaste otsimist ja kohtade külastamist."

Väga mitmetahuline raamat, mis käib õige mitu ringi läbi samade inimeste elu - küll rohkem igapäevaelu-olu ning elusündmuste kaudu, loomingu kaudu, armastuse kaudu, Eesti loo kaudu. Nii saab noorem lugeja ka palju enam teada kogu sellest pikemast toimetamisest, mida ärksamad inimesed ette võtsid, et Eestimaa jälle võiks vabaks saada. Kui väärtuslik see töö on olnud, arvestades seda, kui lootusetuna vabaduse uuesti kätte võitmine tundus omal ajal... Ju sellised julged ja püstise peaga inimesed, nagu Lehte, ongi need alustalad, tänu kellele jää võis liikuma hakata. Saanud valituks, teeb luuletaja tööd ka ülemnõukogus, kus valmistatakse ette Eesti Vabariigi taastamist - kahe ja poole aasta jooksul kehtestatakse selleks 1384 seadusandlikku akti, mis on vajalikud iseseisva riigi toimimiseks.  

Kaunis vaade ühe sellise inimese elule, kes on palju jõudnud, palju teinud ning suutnud teha oma elus julgeid ja ausaid otsuseid.