Laitmatu minevik * Leonardo Padura

 

Lugesin 1.-6. märts 2023

Ühel väga raskel hommikul 1989 aasta jaanuari esimestel päevdel heliseb leitnant Mario Conde laual telefon ja ta on sunnitud peojärgsest kehvast seisust hoolimata jaoskonda minema, et hakata uurima tööstusministeeriumi tegevdirektori Rafael Morin Rodrigueze kadumist. 

Leonardo Padura kirjeldustes on muuga kõrvuti väga loomulikult kõik inimlik, mis Krahvi, ehk Mario Condet tabab - alustades hommikusest kehvast olekust, peavalust, pohmelusest ning pissihädast kuni erektsioonideni, mis teda tabavad meeldivaid naisi kohates. Kuid ometi pole see labane, see on lihtsalt elu, otsekohene kirjeldus sellest, mida peategelane näeb, tunneb või mõtleb. Koos noorema kaastöötaja, seersant Manuel Palacios'ega käib Mario Conde järjepanu läbi kõiki, kes võiksid kadunud isiku liikumistest ning viimase aja toimetustest midagi teada - töökaaslasi, abikaasa Tamarat, kes on olnud Mariole sümpaatne juba kooliajast. Conde teab ka Rafael Morin'i koolipäevilt ning seetõttu hakkab talle kohati tunduma, nagu kõik need erinevad kirjeldused ja mõtted käiksid hoopis kellegi kohta, kes on talle tundmatu.

"...see liiga pikk päev, mil jutt on keerelnud ainult selle mehe ümber, vajub väsimusena ta õlgadele. Rafael Morinist on kõnelenud nii paljud inimesed, et Krahv hakkab mõtlema, kas ta ongi temaga üldse kohtunud või on tegu tsirkuseartistiga, kellel on tuhat nägu, mida ühendavad samad päritud jooned, ent mis on ometi sootuks erinevad."

Tänapäevaste käikude vahele lipsavad mälestused Conde noorusest, kooliajast ja sõpradest, kes on miskitpidi seotud praeguse uurimusega. Neile, kelle teadlikust elust osa on moodustanud ka nõukogude aeg, on siin üht-teist sellele ajale viitavat või tuttavlikku, ehkki tegevuspaigaks on meile kauge kuum Kuuba. Tore on ka avastada uut (vana) muusikat, mida Conde koos oma sõbra Kõrendiga (pärisnimega Carlos) kuulab, näiteks Rubén Blades'i laulu "Letter". Conde lemmiklaul on biitlite "Strawberry Fields", mida ta võiks kuulata kümneid kordi järjest. Oluline sõber, kellega koos juua-süüa, maailma asju arutada ning muusikat kuulata on Conde jaoks Kõrend, kes kahjuks on õnnetu haavatasaamise tõttu ratastooli aheldatud. 

Mis väga meeldib, on see, et muusika või kultuuriga seotud informatsioon, mis raamatus leidub, on tõene, ehk siis lugeja võib otsida üles Mario Conde lemmiklaule. Ja näiteks uurida lähemalt Ava Gardneri ja Ernest Hemingway sõpruse kohta.

Peategelane mõtiskleb saatuse üle, mis on teda lõpuks politseitööni toonud - tema kunagine unistus oli hoopiski kirjanikuks saada, ent õppima asus ta hoopis psühholoogiateaduskonda. Soovides sealseid õpinguid pooleli jätta, et pärast isa surma tööle minna, sattuski ta pärast talle tehtud ettepanekut politseinikuks õppima. Imetleda võib siin ka autori uskumatult pikki lauseid. Ometigi lugedes ei pannud ma nende pikkust tähelegi, kõik on väga ladus. Mulle tundus, et Padura stiili sisseelamine võttis küll veidike aega, ent seejärel on see sõltuvusttekitavalt ehe.

"...talle anti aega järele mõelda, kuid ta oli pikemalt mõtlemata nõus. Kas see ongi saatus, oli ta sestpeale mõelnud, sest ta polnud eales ette kujutanud, et temast saab politseinik, ja pealekauba hea politseinik, nagu talle väideti; vaja on taipu, kõvasti taipu, oli üks kolleeg talle selgitanud, teda ei suunatud kunagi ümberkasvatusosakonda, kuhu ta pärast akadeemia lõpetamist taotluse tegi, vaid üldteabeosakonda, liigitama juhtumeid, kurjategijate tegutsemisviise ja tüüpe, kuni ta oli leidnud ühe vana toimiku, sulgenud end sellega arvutiruumi, lugenud üha uuesti dokumente ja andmeid, mõelnud seni, kuni ta pea hakkas valutama, ja jõudnud erakordsele järeldusele, ühendades kaks seosetut niidiotsa, mis olid selles neli aastat uuritud mõrvajuhtumis lahtiseks jäänud. Kas see ongi saatus, küsis ta endalt nüüd, meenutades rahulolevalt oma algusaegu kriminaaluurimise osakonnas, mil ta oli võinud vormiriietuse seljast visata ja taas teksaseid kanda, kasvatada pärast Vana nõusserääkimist isegi habet ja vuntse, ja sinisilmselt arvata, et ta võitles õigluse eest maailmas. Need vaimustavad päevad, mis olid andnud maad üksluisusele, olid kaugele jäänud, seda see politseinik olemine peamiselt tähendabki, selgitati talle, taipu ja üksluisust, nagu ta Jorrini juhtnööre korrates ise hiljem uutele toonitas, ja oskust alustada iga päev otsast peale, olgugi et sa ei taha sugugi uuesti pihta hakata. Ilma saatuseta poleks ta avastanud juhtumit, mis ootas just seda, et tema selle ära lahendaks, seda poleks juhtunud, kui ta poleks kapten Aostale oma nõusolekut andnud, kui isa poleks surnud enne tema ülikooliõpingute lüppu ja pärast keskkooli oleks teda võetud õppima kirjandust, mitte psühholoogiat, kui ta poleks tundnud nii suurt rõõmu Hemingway raamatutest, kui ta poleks nakatunud hilistesse tuulerõugetesse, mille ta oleks pidanud juba paoju aastaid varem ühes kõigi naabrilastega läbi põdema, kui ta oleks ikka veel tahtnud lenduriks saada ja teda poleks sõjakoolist välja visatud, kui ta poleks füüsiliselt ja vaimselt rünnanud klassikaaslast, kes oli tema lenduriunistuse üle halastamatult irvitanud, ja nii kõige kaugemale välja, mil ta polekski võib-olla sündinud või kui esimene Conde, vanaisa Teodoro, poleks olnud varas ega oleks kunagi Kuubale maandunud. Sellepärast saigi temast politseinik ja saatus segas teda Rafael Morini ja sinu ellu, Tamara, sellesse ellu, mis oli tema omast juba nõnda erinev, et oli raske ette kujutada, et nad olid teineteist kunagi võrdseks pidanud. Aga elu muutus, nagu muutub kõik, ta polnud enam vastutustundetu ega pöörane, ainult parandamatult närviline nagu ikka; kurb, üksildane ja tundeline inimene, kes pidi võib-olla alatiseks jääma naise ja lasteta; kes teadis, et tema parim sõber võib surra ja et tema heaks ei saanud midagi teha, kes kandis püstolit, mis vajus raskelt ta vöäle ja millest ta oli väljaspool polügooni tulistanud vaid ühe korra, olles üpris kindel, et laseb mööda, sest ta ei suutnud kedagi tulistada, aga ometi tulistas ja sai pihta. Talle meenus, kuidas ta oli päeval, mil oli muutunud ta elu, endalt küsinud, mis on saatus, ja saanud üheainsa vastuse: öelda jah või öelda ei. Kui sul on selleks võimalus."

Märksõnad: Carlos ehk Kõrend, tema ema Josephine, Major Rangel ehk Vana, Patricia Wong ehk Pilusilm, René Maciques, Zoila Amaran Isquierdo, tapluskala Rufino.

Olla üheksavägine * Lehte Hainsalu

 

Lugesin 23.-27. veebruar 2023

"Ajad ka ärevad, kuskil maal käib sõda ja tapetakse inimesi, meie maal on baasid sees. Raadiot pole ja lehed Tatrikule ei käi, aga Aleksander toob külast uudiseid. Need on aina hirmsamad. Arvatakse, et hirmsamaks minna enam ei saa, aga saab ikka. Iial ei või teada, mis venelane teha võtab. Mis see venelane on? Mõtleb Lehte."

Kummaline mõelda, et ring jõuab aina otsapidi tagasi kusagile, kuhu ju tundus, et enam sattuma ei peaks. Kui palju aega on sellest läinud kui Lehte Hainsalu oma ema Elsaga pärast isa surma Elsa õe Anna katuse all elas ning selliseid uudiseid kuulis. Ajad on teised ja ometigi ka samad.

Hainsalu kirjutab oma loo kõrvaltvaatajana, mis ühest küljest lubab nagu kiiremini ja kirjeldavalt tema elusündmustest üle libiseda, jättes mulje piisavast distantsist ja neutraalsusest. See oleks kohati nagu omamoodi must-valge pilt, mida tuleb lihtsalt sellisena võtta, ilma, et sellele pintsliga liigselt tunnete kihte lisataks. Aga tegelikult, tundeid lisavadki need erinevad kihid, mida Hainsalu järjepanu juurde lisab, pöördudes aina tagasi elukäigu juurde, mis kulgeb lapsepõlvest tänapäevani. 

Need on juba niisama mõtte poolest põnevad ja ilusad osad, milleks raamat on jagatud: Aegruumi vägi, Kirjasõna vägi, Armastuse vägi, Eluandmise vägi, Eneseületuse vägi, Vastupanu vägi, Looduse vägi, Taipamise vägi, Muutumise vägi.

Oma kirjutajatee algusest kirjutab Lehte Hainsalu järgmist.

"SEE, ET KIRJASÕNA LOOB RAAMATUILMA, on lapselegi selge, ometi ei arva kirjutav laps, et tema loob maailma. Et tema enda sõna loob seniolematu maailma, mis on päriselt ja kestev. Vähemalt on Lehtega nõnda tol pikal põdeval ajajärgul pärast sõda, sügisel 1949, kui ta mõni päev enne üheteistkümneaastaseks saamist kirjutab kartulikoorimispingil istudes, mannatuutu ümbert vabanenud paber taburetil, nüri pliiats peos, oma esimese luuletuse. Klassiõed on just läinud, nad mängisid kuulsaid inimesi, lauljaid ja kunstnikke, Lehte ei leidnud rolli, aga kirjanik oleks ta võinud olla. Luuletus on see, kui rida ei kirjutata täis, teab Lehte.

See mäng on tore, Lehte leiab viisakamat paberit ja kirjutab kähku veel mõned luuletused, need on sellised nagu lugemikus ja ajalehes. read vabrikutöölistest, rahuvõitlusest, sookuivendusest, ja viib oma kirjatöö õpetaja Nuginile näha. See kiidab heaks, aga leiab, et luuletusel võiks riim olla ja nad otsivad näidet, leiavad sõnu, mis riimi lähevad. Nüüd pusib Lehte riimida ja toob kirjatöö näha. Õpetaja Nugin kiidab heaks, aga ütleb, et luuletusel võiks rütm olla. Lehte pole musikaalne, kuid luulerütmi ta peab. Pärastpoole räägivad nad ka kujunditest, nagu epiteet ja võrdlus. Ükshaaval asja uurides polegi asi lootuseta."

Hilisem kirjutamise vajadus, mis võib väga äkitsi tekkida, paneb mõtlema ka muusika loomisele, mille kutse võib samuti tekkida kasvõi keset tänavat.

"Valge paberi kutse on kui õnnetus, mis ei hüüa tulles. /.../ Mispidi siis ennast ületada? Kuidas kirjutada, kui kirjutamise aeg ja koht ei sobi? Nüüd on nii, et tuleb neljas klass panna kirjutama klassikirjandit; päike vaatab vasakult suurtest akendest, plikade pead on töö kohal kummargil, päike kuldab patse, need meenutavad viljapäid; kui kell heliseb, on õpetajal üles märkida kaks salmi luuletust Rukis loob pead (kuigi tahtis hoopis teist luuletust läbi mõtelda) ja parandada kolmkümmend kaks üleplaanilist vihikut.

Luuletus tuleb ise ja saab ise ka valmis, romaan tuleb ise aga vajab tööd, palju tööd, teinekord ajaloo uurimist, omaste otsimist ja kohtade külastamist."

Väga mitmetahuline raamat, mis käib õige mitu ringi läbi samade inimeste elu - küll rohkem igapäevaelu-olu ning elusündmuste kaudu, loomingu kaudu, armastuse kaudu, Eesti loo kaudu. Nii saab noorem lugeja ka palju enam teada kogu sellest pikemast toimetamisest, mida ärksamad inimesed ette võtsid, et Eestimaa jälle võiks vabaks saada. Kui väärtuslik see töö on olnud, arvestades seda, kui lootusetuna vabaduse uuesti kätte võitmine tundus omal ajal... Ju sellised julged ja püstise peaga inimesed, nagu Lehte, ongi need alustalad, tänu kellele jää võis liikuma hakata. Saanud valituks, teeb luuletaja tööd ka ülemnõukogus, kus valmistatakse ette Eesti Vabariigi taastamist - kahe ja poole aasta jooksul kehtestatakse selleks 1384 seadusandlikku akti, mis on vajalikud iseseisva riigi toimimiseks.  

Kaunis vaade ühe sellise inimese elule, kes on palju jõudnud, palju teinud ning suutnud teha oma elus julgeid ja ausaid otsuseid.

Minu sõbrad * Emmanuel Bove

 

Lugesin - 18.-20. veebruar 2023

Kuna teos ja autor olid mulle täiesti võõrad, otsisin natuke infot ning leidsin ühe raadiotutvustuse. Seal öeldi välja, et tegu on mõnes mõttes ängistava ja kummalise teosega. Võib-olla ongi ängistus täiesti õige sõna, ent samas on teose meeleolus ka palju muud. Raamatu tõlkija on Indrek Koff ning tõlge on ladus ja tabab ilmselt hästi originaalteose meeleolu (küll oleks hea, kui jaksaks vahepeal ka prantsuse keeles lugeda!). Peategelane Victor Baton elab üksinda, pensionist, ta on sõjas haavata saanud. Mees otsib kaaslasi, sõprust, lootes et just see teeks teda õnnelikuks. Ta on tundlik ning kujutleb paljut ette. Seesama kujutlusvõime võib ju oma aja sisustamiseks tore olla, ent see võib olla ka väga kahjulik.

"Asjad ei olnud läinud nii, nagu mina olin seda endale öösel ette kujutanud. See on alati nii. Ma tean seda ja võin küll endale selgeks teha, et ei tohi midagi eeldada, aga kujutlusvõime jääb lõpuks ikkagi peale."

Ka siis kui Victor on lõpuks rahul, ei suuda ta seda nautida vaid laseb oma kujutlusvõimel ja mõtetel ikka tormi joosta.

"Olin õnnelik. Ometi tuli pähe naeruväärseid mõtteid, mis mu rõõmu rikkusid.
Mida Blanche teeks, kui tema parim sõbranna meile vastu tuleks? Kas ta jätaks mu sinnapaika? Või kui tal äkki kuskilt valutama hakkaks, nii et ta enam kõndida ei saaks? Või kui ta mõne vaateakna ära lõhuks, seeliku lõhki rebiks või mõne möödujaga kokku põrkaks?
Vahel mõtlen, et ega ma viimati hull ei ole. Mul oli kõik olemas, et õnnelik olla, aga ikka pidid mingid tobedad mõtted mind häirima."

Kes soovib autorist veidi rohkem teada, võib kuulata lühikest tutvustust Peeter Helmelt, salvestatud 2015. aasta maikuus. Õnneks on ka raamatu lõpus Indrek Koff'ilt saatesõna, mis aitab autorist rohkem teada saada ning rohkem aru saada tundest, mis meid tema teost lugedes tabab. Loetletud on ka mõned tema teosed - "Kasupoeg" (Le Beau-Fils), "Armand", "Mees, kes teadis". Koff on selgitanud ka, kuidas Bove, kes küll oma 47 eluaasta jooksul jõudis parajalt palju kirjutada, isegi prantslaste jaoks tükiks ajaks unustusehõlma vajus. Kirjanik ise on ühes intervjuus öelnud: "Kui üritad kirjandusse pääseda, siis ei tohi võtta kirjanduslikku poosi. See saab õnnestuda üksnes elu mõjul. Balzac, Dickens, Dostojevski. Vaadake, need suurmehed ei ole literaadid. Nad on inimesed, kes kirjutavad. Elu ei ole kirjanduslik. Elu jõuab kirjandusse, kui suur kirjanik selle kirjandusse toob, kuid ilma, et autor oleks tahtnud midagi kirjanduslikku korda saata." 

Peategelase kummalisus mõjub natuke nagu medikamentide infolehtede lugemine - alati hakkab tunduma, et mingi nendest kirjeldatud sümptomitest meid tababki. Raamatut lugedes tunduvad mingid nüansid ja mõtteviis tuttavad kuigi ma arvan, et päriselus ei tunne ma vist kedagi, kes raamatu peategelasega sarnaneks. Ja ometi on tema käitumises ja mõtteviisis midagi üldinimlikku, lihtsalt üsnagi liialdatud moel. Küllap tänu sellele liialdatusele ongi ühel hetkel võimalik kogu seda asja ka hoopiski huumori prisma kaudu vaadelda.

Peategelane märkab väga teraval pilgul kõiksugu pisiasju, samas omandavad need teinekord tema jaoks väga suure kaalu - näiteks lihtsalt pilve taha kadunud päike kaotab ühtäkki kogu hea tunde, mis teda seni valdas. Ta ketrab mõttes läbi juhtunut, arutleb, muretseb. Kui keegi teda ei märka või teeb otsuse, mis talle ei meeldi, tunneb ta, et teda on rängalt solvatud. Tema elu näib tühjavõitu ning ehk seetõttu täidab ta seda kõige sellisega, mis tundub mõttetu närvide kulutamisega. Ta soovib, et ka teised näeksid teda õnnetuna ning tunneksid talle kaasa. Ometigi on ta mõnikord (küll harva) sunnitud ka iseendale möönma, et seda tehes etendab ta omamoodi komejanti.

"Ühel päeval, kui ma ei osanud oma ajaga midagi peale hakata, otsustasin veeta mõne tunni Lyon'i jaamas. /.../ Mind ei märganud mitte keegi. Olin kurb. Üritasin kurvaks jääda. Tahtsin, et reisijatel tekiksid lahkudes süümepiinad, et nad mõtleksid teiste maade poole sõites minust.

Kõndisin, pea maas, ja kui mõni ilus naine vastu tuli, siis vaatasin teda nukralt, et tema südant liigutada. Lootsin, et ta aimab, kui väga ma armastust vajan.

Kui ma kodust välja lähen, loodan alati, et juhtub midagi, mis mu elu täielikult muudab. Ootan seda kuni kojujõudmiseni. Sellepärast ma oma toas püsida ei tahagi.

Kahjuks ei ole seni midagi niisugust juhtunud."

Victor tunneb, et ta on üksinda. Ilmselt on ta sellega ka harjunud, sest tundub, et ta ei annagi alati teistele võimalust, ega endale - võimalust lasta suhtel kasvada, areneda. Enne jõuab ta juba solvuda, teha mingi otsuse, toetudes oma omapärastele mõtetele ja arusaamadele.

"Oh üksindus, see ilus ja kurb asi! Kui ilus see on, kui oleme ta ise valinud! Kui kurb see on, kui oleme pidanud seda pikki aastaid vastu tahtmist taluma!
Mõni tugev mees ei olegi oma üksinduses üksi, aga mina olen nõrk - olen üksi, kui mul sõpru ei ole."

Stockmann Yard * Antto Terras

 

Lugesin 15. jaanuar - 20. veebruar 2023

Kes vähegi on Helsingis või Tallinnas Stockmanni kaubamajas shopanud, sellele tuleb tuttav ette raamatukaanel kasutatud Stockmanni-kollane värv ning silmad, mis reklaamivad hästi selle hinnatud poe Hullude Päevade aegset meeleolu ja poekotte. Kuid nagu selgitab poedetektiiv Terras, on Stockmann ka igapäevaselt nii hinnatud, et kui poest pole parajasti võimalust soodushindadega kaupa ausal teel koju viia, tehakse seda ebaausal teel. Kõiki pahategusid ei avastatagi, aga numbreid vaadates toimub neid ikkagi äärmiselt palju. Seda illustreerib kasvõi see, et Terrase 18 tööaasta täitudes sai tal täis ka 10 000 kinnipidamist. Vargustest võib autor kõneleda lausa poeetliselt.

"Kurjategija jaoks on poevargus põld, mille kündmisetarve ei lõpe iialgi. Iga nurga peal on mingi kauplus või pood, on marketeid ja kaubamajasid, seega töödele ei paista lõppu ja lisaks elatab südi kündja end ka suurepäraselt ära."

Terras selgitab oma 2015. aastal ilmunud raamatus pikalt, põhjalikult ning sadadele näidetele toetudes, milliseid erinevaid poevarguste variante ta on oma töös kohanud ning mida oleks vargile minejal vaja kindlalt teada. Jääb lausa mulje, nagu oleks tema missiooniks koolitada meistervarasteks veel mõned asjast huvitatud lugejad ning autor leiab, et hästi sooritatud vargust hindavad omal moel nii poodide turvapersonal kui ka politsei. Terras ei hoia end tagasi ning pruugib päris krõbedat sõnavara, mis paraku sobib samas teemaga kokku küll. Tema kirjelduse järgi leidub vargusjuhtumite hulgas kuhjade kaupa kurioosumeid, mille puhul ehk ei mõista lõpuks isegi asjaosalised ise, mis põhjusel ja kelle jaoks oli vaja vargilkäik üldse ette võtta...

Üks kõige lemmikumaid kohti raamatus on minu jaoks Stockmanni kirjeldavad tekstilõigud.

"Stockmann tõi inimeste ellu stiili ja glamuuri, samuti riigi esimese eskalaatori. Kauplemine on jätkunud tänaseni. Kaubamaja püsis avatuna viimases sõjas isegi pommirünnakute ajal, kuigi valgusõu sai kaks korda pommitabamusi ja pool selle klaasilaest kukkus keset hommmikust tipptundi alla.

Stockmann on kahtlemata ainus kaubamaja Soomes, mis näeb välja nii, nagu üks õige kaubamaja välja nägema peabki. Turuliidri positsiooni on korduvalt ohustatud, kuid vaimsel tasandil pole sellesarnast institutsiooni olemas isegi Soome naaberriikides.

Stockmannis ollakse ja sinna minnakse selleks, et ennast näidata. Pirukat ja paremat pasteeti saab nüüdsel ajal ka mujalt igalt poolt, aga inimeses peab olema stiili, et osta seda just Stockmanni Gurmeest ja mitte mingist tatisest S-Marketist.

Põlvkonnad vahetuvad, Stocka jääb. Isegi kui kliendiprofiil on aastakümnete jooksul pisut muutunud, pole glamuurne ärihõng kusagile kadunud. Iidsetel aegadel kuldmüntide eest koloniaalkaupu ostnud seltskond on tänaseks kadunud sinnasamasse, kuhu kuldmündid ja koloniaalkaubadki. Lavale on astunud uus ja paindlikuma meelega seltskond, kes muudab omi unistusi tõelisuseks, makstes ostude eest krediitkaardiga.

Tänased vikondid kannavad kevad-sügiseti tepitud jopesid, suviti purjekingi ja Polo Spordi polosärke. Kõik näevad välja, justkui oleks nad äsja saabunud faasanijahilt või Hanko Regatilt. Ja lõppude lõpuks, endiselt püsivad vee täie tervise juures ka umbes 500 täispikka naaritsanahkset kasukat kandvat daami, kes suurema osa oma ärkvelolekuajast veedavadki Stockmannis.

Paljudes peredes on kombeks hommikuti tõmmata jalga punased sametpüksid ja minna Stockmanni ennast näitama. Kaubamaja edu retsept on salajane, aga lihtne: esiteks tulevad Stockmanni huvid, siis kliendi vajadused ja lõpuks Soome seadused. Aga samamoodi on see igas heas ja edukas ettevõttes.

Kui Stockmann peaks ootamatult üheks päevaks uksed kinni panema, siis jääks elu Helsingis ilmselt seisma. Tõeline helsinglane peab vähemalt korra päevas Stockast läbi astuma, isegi kui selleks pole päriselt mingit vajadust. Stockmann on osa linnaelust, see on enese näitamise koht, place to be. Vaevalt, et keegi laupäeva hommikul ärkab üles mõttega, et nüüd löön enda üles ja siis lähen KappAhl'i kohvile.

Stockmann on klientidele ja ka selle töötajaile ühtaegu nii kaubamaja kui ka legend. Selles on midagi peent, elegantset ja mahedalt feodaalset. Kuulus kodanluse vaoshoitud võlu saabki lihaks aadressil Aleksanterinkatu 52. Aga sisuliselt pole seegi midagi muud kui üks tavaline vürtspood teiste samasuguste seas, võib-olla vaid pisut suurem ja haruldaselt heas asukohas.

Stockmanni kuvand toetub ideele kvaliteedist ja paremusest - tema kliendi kvaliteedist ja paremusest. Tulge meie juurde ja te saate hetkeks olla Keegi. Stockmann mõjub õndsakstegevalt ja siit pole võimalik leida midagi sellist, mida rahaga ei saaks lepitada. Vähestel ettevõtetel, mis ise midagi päriselt ei tooda, on põlvest põlve õnnestunud inimeste teadvusesse kinnitada midagi nii kindlat ja vaieldamatu positsiooniga olevat. Stockmanni äriideeks on lubada inimestel mõelda endast mida iganes soovivad. Iga kliendi nägemust iseendast püütakse igapidi toetada, et seejärel nägemus tooteks muuta, siis raha ära võtta ja seejärel jalust minema saata. Ilma inimese edevuseta oleks see äri omadega korralikus miinuses. Stockmanni parim toode on Stockmann ise."

Soov pikanäputööd harrastada peab ilmselt inimese jaoks mingil moel loomulik või hästi sisse harjutatud olema ning nende jaoks, kes seda loomulikuks peavad, leidub siin kuhjade kaupa häid ning loogilisi soovitusi. Näiteks soovitus külastada poode varguse eesmärgil siis, kui ka teisi külastajaid palju on; välimusega mitte silma paista, proovida koguse poolest mõistlik olla, mitte kelkida oma vargusega ning vahelejäämise korral ausalt karistus vastu võta. Kahjuks on eestlastest paraku palju juttu, kiita saavadki nad peamiselt selle eest, et võtavad ärateenitud karistuse vapralt vastu.

Tegelikult selgub raamatu lõpus, et Antto Terras on end esimesed 16 eluaastat eestlaseks pidanud, kuid 1991. aasta juunis Soome jõudes tema "eestlaseks olemine lakkas", ehk siis ilmselgelt peab ta end nüüd soome kodanikuks, igal juhul ta Eesti järele ei igatse ning kaasmaaslaste kinnipidamine teda ei häiri. Eestlasele ongi võib-olla kõige huvitavam lõik see, kus Terras kirjeldab ja arutleb eestlaste üle.

"Eestlasi peetakse sageli pisut naljakalt kõlavat keelt kõnelevaks sümpaatseks rahvaks, kelle peamisteks hobideks on "Saaremaa valssi" ümisedes seinu krohvida. Soomes elab praegu kas alaliselt või ajutiselt ligi 50 000 eestlast, seega arvatavasti leidub nende seast ka eelpoolkirjeldatuid. Suurem osa on siin ikkagi praktilistel kaalutlustel ja täiesti konstruktiivselt, sageli näiteks teenindussektoris, kus eestlane saab palka tunnis ikkagi kümmekond eurot soomlasest vähem. Tallinnas saab Prisma kassast umbes 3,75 eurot tunnis, Helsingis umbes neli korda rohkem./.../

Puhtalt halvasti mõeldes teevad kõige edukamaid vargusi just eestlased. Neid on ühelt poolt kõige rohkem, kuid nende edu teiseks suureks põhjuseks on euroopalik välimus ja teatud määral ka normikohane riietumisstiil. Kõigile pole võimalik siiski anda asjalikku välimust, isegi kirvega mitte, kuid igasugu potisoengud, mustad spordipüksid ja teksajakk koos fliissärgiga reedavad selliste päritolumaa igasuguse eksimisvõimaluseta. /.../ 

Tööjõu, kapitali ja teenuste vaba liikumine Soome ja Eesti vahel on alati olnud mõneti ühekülgne. Neile kõlbab küll töö ja kraam, aga õnneks jääb maksutulu meil vastukaaluks saamata. Kui liita kokku kõik meie ilmajäämised näiteks viimase kahekümne aasta jooksul, siis oleks õige ja õiglane, kui Eesti annaks Stockmannile sõjareparatsioonina vähemalt poole Hiiumaast või terve Pirita ranna."

Üsna lihtsalt loetav raamat, natuke kohati ehk liiga mahlase keelekasutusega, huvitavate tähelepanekutega. Kuna on palju näiteid elust enesest siis sellist pikka arenguliini siin olla ei saa, ehk siis lihtsam on ehk raamatut lugeda parajate juppidena.

Sõprade linn * Joanna Trollope

 

Lugesin 16.- 19. veebruar 2023

Esialgse mulje järgi võiks raamatul olla teistsugune pealkiri - näiteks "Lahkukasvamine". Esmalt on paras jupp kirjeldust, kuidas inimesed oma praeguse eluetapini jõudsid. Küllap on sedagi vaja, aga tundub ka sutsuke igav, sest kas peaks uskuma, et kui teatud inimese/paari eluolu oleks mingil määral erinev olnud, oleks nad lõpuks mingisse teistsugusesse punkti jõudnud? Ei tea. See pole ainult Stacey lugu, kes kaotab loo alguses töökoha ning siis selgub hiljem, et sõpruskonna ühe liikme juurde on tööle võetud keegi, kes seal ei pruugiks olla. Siin on ka üliedukas Gaby, abikaasa ning kolme lapsega, üksikema kuid väljapaistva firma omanik Melissa Hathaway koos poja Tom'iga ning professor Beth oma armsama Claire'iga. 

Stacey olukord on keeruline, muidugi esmalt töökaotuse tõttu kuid suures osas ka sellepärast, et ta otsustab võtta enda juurde elama ema, kes on järjest dementsem ning vajab tõsist hoolt. Ehk siis Stacey jaoks on tegu kukkumisest täiesti teise äärmusesse, võrreldes tema aktiivse ja eeskujuliku tööeluga, mis nüüd asendub väsitava ja depressiivse hooldustööga kodus.

Sõprade seltskond on olnud ülimalt eesrindlik, ehkki omavahel on nad üsnagi erinevad - kõikidel on senini olnud prestiizhikad töökohad ning ühel või teisel moel rahulduspakkuvad suhted, nüüd aga on hakanud asjad kiiva kiskuma ning konfliktsed olukorrad tekivad ka pereliikmete või endiste kallimatega seoses.

Pärast raamatu alguseosa, mis mõnede tegelaste puhul tundus liiga glamuurne ja toretsev, jõuab lugeja punkti, kus kõigil on tekkinud tõsiseid muresid. Ja mis kõige keerulisem, need mured keerduvadki mingil hetkel suures osas justnimelt nendesamade seni üksmeelsete ja üksteist toetavate sõprade ning nende perede ümber. Nagu selgub, ei pruugi mitmedki reeglid, millest tegelased kõva häälega jutlustavad, sugugi kehtida kui tegu on enda ja oma lähedaste eludega.

See raamat on leppimisest, minna ja lahti laskmisest, muutustest, edasiminekust kõige kiuste. Sellest, et elus on palju asju, mida kontrollida ei saa, ent samas ka neid, mille puhul tuleb teha mingi otsus, leida lahendus, selgus iseenda jaoks ning lubada endal edasi minna, valida uus tee. Enamus raamatu tegelasi leiavad, et kui väga neile muutused ka ebamugavad või rasked tundusid, ei soovi nad enam naaseda oma endise elu juurde, isegi kui see varem neile sobis ja isegi kui uus elu tähendab riskide võtmist. 

Mul on hea meel, et sain end raamatu alguse loenduslikust osast läbi näritud, sest raamatu teine pool näeb rohkem päris elu moodi välja ning tegelased jätavad ikkagi päris inimeste mulje, mitte pole lihtsalt üliedukad nukud, millisena raamatu algus neid näitab.  

Hea nõuanne on esinemise/kõnepidamise kohta, ühelt selles asjas rohkem kogenud sõbrannalt teisele:
"Jää lihtsalt iseendaks. Nii vähe märkmeid kui võimalik, ära vehi liiga hoogsalt kätega ja ära puuduta oma juukseid, mitte kunagi. Käsitle ühte suuremat teemat ja kaht väiksemat - see on kõik, mis sul õnnestub neile selgeks teha, isegi erksa taibuga publiku puhul. Ja nad kõik, nii mehed kui ka naised, panevad tähele, mis kingad sul jalas on."

Tabavalt ütleb üks professor Bethi intervjueeriv tudeng:
"Mu ema ütleb, et raha ja sõpru ei tohi kunagi käest lasta, sest sa ei tea kunagi, millal sul emba-kumba vaja läheb." Hea on, et vahepealsetest hõõrumistest hoolimata ei lase sõbrad üksteisest lahti ning ilmselt lõpuks loovad üksteisega varasemast hoopis tugevamad sidemed.