Põhjusi otsides * Ian Rankin

 

Lugesin 17. mai - 24. juuli 2022

Selle raamatu lugemisega läks keeruliseks, sest mingid teised teosed lipsasid alatasa vahele, algul ei saanud hoogu sisse ning lõpuks lugemisjärge üles otsides polnud enam varasem tegevus hästi meeles. Kuid ikkagi hästi kirjutatud lugu, seekord aga päris karmilt füüsiline ja ka mõningate vägivaldsete tegelaste ning sündmustikuga. Filmina oleks n.ö "andmist" tõsiselt palju, ehk siis hakkab tunduma, nagu peaks peategelane juba ammu teises ilmas või siis vähemasti haiglapalatis tervenemas olema kuna üks ohtlik olukord järgneb teisele. Lihtsam on seda raamatut lugeda ilmselt neil, kes ajaloo ning erinevate usu- vms. rühmadega ning nende konfliktidega rohkem kursis on, sest küllap siis loksuvad asjad paremini mõtetes paika. 

Kuulsa Edinburghi festivali ajal tapetakse Mary King's Close'i tänava maa-aluses käigus noor mees ning tapmisviis viitab seotusele millegi suuremaga. Uurimine viib inspektor Rebuse ohtlikku Gar-B agulisse ja samas kutsutakse ta St Leonards'i politseijaoskonnast SCS-i, komissar Kilpatrick'u alluvusse, et juhtumit põhjalikumalt uurida. Kuna selgub, et tapetu nimi oli Billy Cunningham, näib asi võtvat tõsise pöörde, kuivõrd noormees oli parajast vanglas viibiva ohtliku kurjategija Morris Gerald Cafferty poeg ning kuritegelik juhtfiguur nõuab verist kättemaksu. Rebus teeb selles juhtumis koostööd inspektor Abernethyga, inspektor Ken Smylie'ga ja tema vennaga, seersant Blackwoodi ja konstaabel Ormistoniga. SCS-is ei võeta Rebust paraku just kuigi innukalt vastu, näiteks viimase kahe ametivenna puhul öeldakse: "... Need kaks tervitasid teda sama innukalt nagu koerad uut kirpu."

Rebus satub ka väikesesesse seiklusesse prokuratuuri esindaja Caroline Rattray'ga, ehkki tema suhe doktor Patience Aitken'iga on heades rööbastes ning tal pole plaanis seda muuta. 

Karm sündmustik õnneks ei tähenda, et huumor oleks raamatust kõrvale jäetud, seda võib leida siin-seal ka muidu süngemate hetkedega kõrvuti:

"Muldpõrandale oli veetud kriipse, laiuse järgi otsustades suure varba küünega. Silm eraldas nelja rohmakat trükitähte.

"On see NENO või NEMO?"

"Võib ka MEMO olla," pakkus doktor Curt.

"Kapten Nemo," arvas konstaabel. "20 000 ljööd vee all" tegelane."

"Jules Verne," noogutas Curt.

Konstaabel raputas pead. "Ei, sir, Walt Disney," teatas ta."

Sõbrad, armukesed, shokolaad * Isabel Dalhousie juhtum * Alexander McCall Smith

 

Lugesin 6. - 11. juuli 2022

Raamatu kodune ja hubane stiil paneb soovima, et teos niipea otsa ei saakski kuid ikkagi saabub lõpp kuidagi ootamatult ruttu. Nendele, kes on lugenud autori teisi teoseid, on arvatavasti silma jäänud, et neis lugudes pole üüratut vägivalda ning mõnikord asjad lihtsalt juhtuvad, kas õnnetu juhuse läbi, poolkogemata... ja eks mõned asjad jäävad ka saladuseks.

Ärksa peategelase Isabeli pidevalt jooksev mõttelõng kannab teda läbi sündmuste, mis panevad naise alatihti kogu maailma asjade, põhjuste, sündmuste - ühesõnaga kõige võimaliku ja võimatu üle juurdlema. Ning vahel nõuab elu lisaks mõtlemisele ka tegutsemist, sest Isabel tunneb, et tal on kohustus midagi ette võtta, mitte lihtsalt pealtvaatajaks jääda. Tihtipeale on talle nii arutlustes kui ka tegutsemises abiks otsekohene majapidajanna Grace ning tema vennatütre Cat'i kunagine kaaslane Jamie, kellesse Isabel vanusevahest hoolimata isegi armunud on.

Selles raamatus kohtub Isabel Ian'iga, kellele on siirdatud ühe noormehe süda. Kui pärast operatsiooni hakkab Ian talle tundmatust mehest nägemusi nägema ning tundma samaaegselt ängistavat valu, tunneb ta vajadust sellest kellegagi rääkida. Juhuslikult satub ta Cat'i poekeses kokku Isabeliga ning meeldiv vestlus viib nad peatselt tõsisemate teemadeni. Kes oli see saladuslik noormees, kelle süda nüüd tuksub Ian'i sees ning miks näeb ta nüüd ähvardavaid nägemusi. Isabel tunneb, et kuna nägemused ähvardavad nurjata mehe tervenemise, tuleks tal Ian'it aidata ning uurida välja nii palju kui võimalik tema südamedoonori kohta. 

Jumala vasak käsi * Paul Hoffman

Lugesin 13.- 22. juuni 2022

Lunastajate Varjupaik on täis poisse, kelle elu on täis vägivalda, nälga ja halba kohtlemist. Usulise kasvatuse ettekäändel treenitakse neid karmide õpetajate poolt, keda kutsutakse Lunastajateks ja Õpetajateks. Poiste kunagised nimed on ammu ununenud, sest Varjupaigas nimetatakse nad ümbernad tavapäraselt mõne pühaku nimega. Thomas Cale on 14-15-aastane poiss, kes tundub olevat teistest veidi erinev, tema emotsioone on raske lugeda ning teda on sõjakunsti isand Bosco poolt eraldi treeninud. Hoolimata sellest, et Varjupaigas ei tohi poistel sõpru olla, on Cale'il kaks lähemat sõpra - Hajevil Henri ning Kleist. Ühel päeval kui Cale näeb õpetuste isanda toas midagi enneolematut, tuleb tal põgeneda ning seda teeb ta koos oma sõpradega, sest nood võetaks kindlasti pihtide vahele või lausa hukataks kui Cale Varjupaigast kaoks.

Kuigi Lunastajad on jõhkrad, on jõhkrust ja julmust ka mujal, kuhu poisid satuvad. Memphises ootavad neid ees kõiksugu sekeldused, eriti just Cale satub lihtsasti konfliktidesse. Ühel hetkel kohtuvad poisid seikleja IdrisPukke'ga, kellega peategelasel tuleb hiljem pikemaltki koos aega veeta. IdrisPukke mõtiskleb heameelega ka Cale'i seltsis:

""Üksindus on imeline asi, Cale, ja seda kahel põhjusel. Esiteks annab see inimesele võimaluse omaette olla ja teiseks takistab see teda teistega koos olemast." Cale noogutas nõusolevalt ja sellise siirusega, mis oli võimalik vaid kellegi puhul, kes oli oma elu iga ärkvel ja unes veedetud tunni mööda saatnud koos sadade saatusekaaslastega ning keda oli alati jälgitud ja luuratud.
"Seltskondlikkus," jätkas IdrisPukke, "on üks riskantne asi - lausa eluohtlik -, kuna see tähendab kontakti inimestega, kellest suurem osa on igavad, perverssed ja harimatud ning kes tahavad sinuga koos olla vaid seepärast, et nad ei suuda enda seltskonda taluda. Enamikul inimestel on üksinda igav ja nad ei võta sind kui tõelist sõpra, vaid kui meelelahutust - oled neile nagu tantsiv koer või mõni poolearuline näitleja, kellel on varuks terve hunnik lõbusaid lugusid."" /.../

"IdrisPukke jätkas Cale'ile oma elufilosoofia hüvede selgitamist. "Mehe ja naise vaheline armastus on parim näide sellest, et kõik selle lmaailma lootused on absurdsed pettekujutelmad, ning nõnda on asjad seepärast, et armastus lubab liiga palju, kuid annab liiga vähe." Või siis: "Ma tean, et ei pea sulle ütlema, et maailm on üks paras põrgu, kuid katsu mõista, et mehed ja naised on ühest küljest põrgus piinlevad hinged ja teisest küljest saatanad, kes on selle piinamise taga." Või siis jälle: "Mitte ükski vähegi arukas inimene ei nõustu millegagi vaid seepärast, et mõni autoriteet väidab selle õige olevat. Ära võta midagi tõe pähe enne, kui oled selles ise veendunud."

Tegelaste ja kohtade loetellu võiks lisada: Riba, Materazzid, Conn Materazzi, Kiisu Jänes, Arbell Luigekael ning tema vend Simon, kantsler Leopold Vipond, Albin, palgamõrvarid Daniel Cadbury ning Jennifer Plunkett.

Paraku on raamatu lõpp väheinformeeritud lugejale pettumuseks kuna muidugi mõista selgub, et tegu on esimese osaga sarjast ning paraku pole järgmisi osi eesti keelde tõlgitud... Järgmiseks tuleks siis hakata jahtima raamatuid "The Last Four Things" ning "The Beating of His Wings".

Punane aadressiraamat * Sofia Lundberg

 

Lugesin 14.-15. september 2022

"Ma annan sulle oma mälestused. Kõige kaunima, mis mul on."

Doris on teel surma poole, ent ta soovib jätta õetütre tütrele Jennyle endast järele mõned mälestused, mille meenutamiseks ta kasutab oma vana punast aadressiraamatut, mille isa talle tema kümnendaks sünnipäevaks kinkis. Dorise turvaline lapsepõlv lõpeb äkitselt kui tema isaga juhtub tõsine õnnetus ning tüdruk satub teenijatüdrukuks uhke proua juurde, kelle salongides käib palju uuenduslike ideedega inimesi. Proua otsustab võtta noorima teenijanna endaga kaasa Pariisi.

"Ma soovin sulle piisavalt päikest, mis sinu päevadesse valgust annaks, piisavalt vihma, et sa päikest hindaksid, piisavalt rõõmu, et su hinge kosutada, piisavalt valu, et sa oskaksid elu väikesi rõõme hinnata, ja piisavalt kohtumisi, et suudaksid aeg-ajalt hüvasti jätta." Nii ütleb Dorisele ema, kui ta temaga enne Pariisi sõitmist hüvasti jätab ning need sõnad jäävad teda saatma terveks eluks.

Pariis on üllatuslik ning Doris tunneb end seal algul üksikuna ning igatseb tagasi Rootsi. Kuid kunstnikust sõbra Gösta kirjad lohutavad teda ning tüdruk õpib sõnaraamatu ja raamatute abil tasapisi prantsuse keelt. Ootamatult satub ta tööle hoopiski karmi moemaailma, tutvudes ka imekauni modelli Noraga, kellest saab tema hea sõbranna. Hiljem tutvub Doris ka vastupandamatu noormehega, kelle nimi on Allan Smith. Kuid nagu Pariis on heitlik, on seda ka seal sündinud suhted. Pariisi jõuab ka Dorise õde Agnes kuid sõja puhkedes pakivad õed oma vähesed asjad ning sõidavad hoopiski Ameerikasse, Dorise suurt armastust Allanit otsima.

Doris kirjeldab Jennyle noorusarmastust väga kõnekalt: 

"Jenny, kõigil on mõni armastus, mis otsa ei saa. See on normaalne."
"Mis tähendab "kõigil on mõni armastus, mis otsa ei saa"? Mida sa sellega öelda tahad?"
"Kas sinule ei ole? Kedagi, kelle peale sa ikka ja jälle tagasi mõtled?"
"Minul?"
"Jah, just sinul." Doris muigab ja Jenny põsed löövad õhetama. "Selgeks mõtlemata armastus, millel ei ole olnud õiget lõppu. Miski, mis su südamesse puges ja sinna jäigi."
"Ja mis muutub aastatega palju paremaks, kui see tegelikult oli?"
"Muidugi. See käib asja juurde. Miski pole nii täiuslik kui kaotatud armastused." Dorise silmad sädelevad. Jenny on natuke aega vait. 

Pariisi aastatele järgnevad päris uskumatud juhtumused ning tuleb vaid tõdeda, et nii, nagu paljud meie vanaemad-vanaisad või vanavanaemad ja vanavanaisad, on inimene ääretult vastupidav, kui tal vaid jagub õnne ja julgust ning tahtmist ellu jääda. Dorise elukaare sisse jääb palju keerukaid sündmusi, sealhulgas ka II Maailmasõda, pääsemine laevahukust, tagasijõudmine Rootsi ning taaskohtumine kunstnikust Göstaga.

Nii nagu just äsja tele-ekraanilt nähtud esilinastus "Õnnepalu aeg" viis vaatajad Pariisi, nii igatsevad sinna tagasi ka Doris ja Gösta. Ning huvitav, et nii nagu Tõnu Õnnepalu (ning tänu temale sain aru, et ka ma ise), näevad nad Pariisi omamoodi hõljuvana. Kuid kui praegusel ajal, ma arvan, hõljub Pariis oma muretuses ja kerguses meie mõtetes ja unistustes siis Doris nägi seda teistmoodi. "See linn rippus meie kohal nagu pidev vari, mis oli pärit minevikust, kui kõik oli palju parem. Ja see ripub seal tänini. Mööbli, prantsusekeelsete raamatute ja maalide kohal. Pariis on linn, mis vangistas meie mõlema hinge."

See on armas, ent samas ka karm raamat - päikesest, vihmast, rõõmust, valust ja lõpuks ka hüvastijätust, mis paratamatult ühel hetkel kätte jõuab.

Jääprintsess * Camilla Läckberg

 

Alustasin mais 2022, uuesti 28. august - 5. september 2022

Raamatu algus on nukker, trööstitus meeleolus ning õõvastav, ent selle korvab loo edenemine kus tulevad järjest sisse peategelase Erica sõbrad-tuttavad, kes loovad naise ümber õdusa meeleolu. Krimiromaanile kohaselt pole juhtunus muidugi midagi õdusat, sest raamatu alguses on Erica üks esimestest, kes näeb oma lapsepõlvesõpra Alexit surnuna, lebamas jäises vannis.

Kuna Alexi vanemad on veendunud, et naine poleks endale ise viga teinud ning paluvad Erical kirjutada tütre mälestuseks ajalehte lugu, asub Erica sündmust ning Alexi elu täpsemalt uurima. Paistab, et on nii mõndagi, mida tema lähedased naisest ei teadnud. Lapsepõlvesõbra surm on Erica jaoks shokeeriv, ent lisaks valmistab talle muret õde Anna, kelle abikaasa Lucas on ebameeldiv ja kasuahne ning loodab Erica ja Anna lapsepõlvekodu mahamüümisest kenakese noosi saada. Kuigi Erica on Fjällbacka'st varem püüdnud jooksujalu mujale põgeneda, tunneb ta nüüd, et ei suuda ega taha vanematekodust lahti lasta.

Järgmiseks saab lugeja tuttavaks Tanumshede politseijaoskonna ning selle ülema Bertil Mellbergiga. Kahjuks joonistub silme ette pilt mitte just eriti võimekast, see-eest aga ilmselt üsnagi agarast inimesest. Alexi surmajärgsed analüüsid näitavad, et mitte mingil juhul ei saanud olla tegu enesetapuga ning politsei peaks asja edasi uurima. Bertil Mellberg loodab kiiret lahendust, ent jaoskonnas on peamine, kellel on oskusi, tahet ning vaistu selliste asjade uurimiseks, Patrik Hedström.

Erica töötab ajakirjanduses ning kirjutab ka elulugusid, unistades samas millegi suurema ja isiklikuma loomisest. Talle meenub Alexi matustel kirikus olles mõndagi oma lapsepõlvest ning kasvõi sellest kuidas igav kirikuskäimine andis talle tõuke oma lugude arendamiseks.

"Kogu lapsepõlve oli neid Annaga pühapäeviti kindlal käel kirikusse veetud. Lapse jaoks oli olnud õudselt igav seal istuda, kuulata jutlust ja psalme, mille meloodiaid oli lootusetu selgeks saada. Meelelahutuseks oli ta oma peas lugusid välja mõelnud. Siin oli loodud muinasjutte draakonitest ja printsessidest, ilma ete need oleks kunagi paberile jõudnud. Teismeeas oli Erica tulise protestimise tõttu kirikukülastusi tunduvalt vähemaks jäänud, aga neil kordadel, kui ta siiski kaasa oli läinud, olid muinasjuttude asemele ilmunud romantilisema alatooniga jutustused. Irooniline küll, kuid võib-olla tuli tal oma elukutsevaliku eest tänada - või need - just neid pealesunnitud kirikuskäimisi."

See lugu avaneb aeglaselt oma tegelaste kaudu. Lugeja võibki mõnes lõigus vaid aimata, kelle mõtisklust on tal parajasti võimalik jälgida. Ning muidugi selgub nendest sisevaadetest, et sündmused ning nende tagapõhjad on palju keerulisemad kui pealtnäha paistab... Näiteks saame alles hiljem aimu Erica õe Anna mõtetest ning elust, ehkki Erica kaudu on lugeja selle kohta juba varem võinud nii mõndagi otsustada. Ka Alex'i abikaasa Henriku mõtetesse saame hiljem piiluda, ehkki tegelasena kohtume temaga juba üsna raamatu alguses. 

Puntrasse jooksnud elud, alkoholism, pikalt varjatud sünged saladused ning muserdavad saatuselöögid - seda kõike on palju, ent ometi on suur osa sellest varjatud, sest "mida muidu naabrid arvaksid". Selle loo kaudu jõuab lugejani suhtumine, mis oli tavapärasem mitukümmend aastat tagasi ja mis jättis ulatamata abikäe ohvritele, kes pidid lisaks neid tabanud tragöödiale kannatama ka mahavaikimise tõttu. Halbu sündmusi eirati, vaikiti maha, mätsiti kinni, hoolimata inimeste eludest, mis jäid alatiseks rikutuks. Kuid nagu ütleb üks tegelane: "Vaikimist ei saa iial tagasi võtta." Alles liiga hilja mõistavad vaikijad, et nende tegevus või siis just tegevusetus võtab ohvritelt kõik, mis neile väärtuslik on ning närib neid seestpoolt, hävitab ja piinab neid aasta-aastalt üha rohkem. 

"Mõnikord tundub mulle, et vaikimine oli hullem kui ahistamine. Mei ei rääkinud sellest mitte kunagi, isegi mitte nende nelja seina vahel, ja alles nüüd saan ma aru, mis see pidi olema temaga teinud. Võib-olla tõlgendas ta minu vaikimist nagu etteheidet. See on ainus asi, mida ma ei suuda taluda. Et ta võis uskuda, et ma süüdistasin juhtunus teda. Seda mõtet polnud mul mitte kunagi, sekundiksi mitte, kuid nüüd ei saa ma enam iialgi teada, kas ka tema seda teadis."

Hoolimata sellest, et traagiliselt lõppenud elud panevad inimesed veidi põhjalikumalt mõtlema selle üle, kas nende tehtud otsused olid õiged, ei suuda nad ikkagi näha, et tegutsesid rohkem enda hea nime säilitamise mitte oma lähedase huvides. "Ja mida inimesed oleksid öelnud..." jääb ikka kõikjal refrääniks, selgituseks kõigele, mida juhtunu varjamiseks ette võetakse.

Trööstitu ja keerulise mõrvaloo vastukaaluks on selles loos ka kauni armastuse algus. Tegelikult liigubki rõhk tasapisi Erica pealt rohkem tema lapsepõlvesõbrale Patrik Hedströmile - politseinikule, kes mõrvade uurimisega kõige rohkem vaeva näeb - kui just jaoskonna ülem Mellberg teda selles parajasti ei takista. Nimelt soovib Mellberg näha kõike võimalikult lihtsana ning ootab juhtumi kiiret ja hiilgavat lahendust, et tal oleks võimalik siirduda kiiresti tagasi Göteborgi, kust ta mingi eksimuse tõttu Tanumshede jaoskonda "pagendati". Kuid Patriku vaist ütleb talle päris tihti kui asjad pole veel õiget lahendust leidnud ning nii läheb juhtumi lahendamisega oluliselt kauem aega kui Mellberg seda sooviks.

Mitmetahuline raamat, kus on osavalt kokku sätitud külm ja kuum, õudne ja kaunis, romantiline ja õõvastav... Õnneks on tegu just sedatüüpi krimilooga, mis mulle meeldib, kuna stiil on ikkagi südamlik ning lugejal tekib tegelastega isiklik side, mis aitab juhtunut mõista.