 |
| Lugesin 15. märts - 2. aprill 2022 |
Muidugi annab raamat ka kinnitust sellele, et on päris palju sõdu, mis on pigem ette planeeritud ning mille toimumiseks on lihtsalt oodatud sobivat hetke, stiimulit, motiivi, ajendit... Näiteks järgmine juhtum.
"Sündmused hakkasid hargnema 1791. aasta märtsis Poolas vastu võetud konstitutsioonist, mis kinnitas kuninga võimu ja kaotas seimi otsuste konsensuslikkuse nõude, muutes seega riigi endisest teovõimelisemaks. Reformi initsiaatorid olid kuningas Stanislaw August Poniatowski ümber kogunenud valgustusmeelsed poliitikud. Muus osas olid põhiseadusesse tehtud muudatused üsna mõõdukad, isegi pärisorjust ei kaotatud. Ometi väitis Katariina II, et poolakad on võtnud ette Prantsuse revolutsiooniga sarnaneva tee. Võitluseks uue põhiseaduse vastu moodustas käputäis Venemaale ustavaid Poola aadlikke Venemaa egiidi all konföderatsiooni. Kuigi liit sõlmiti tegelikult Peterburis, kuulutati see välja Poolale kuulunud Ukraina asulas Targowicas. 1792. aasta mais palus see nn Targowica konföderatsioon Venemaalt abi võitluses uue konstitutsiooni vastu. Vaid neli päeva hiljem ületasid Vene väed Poola piiri. See oli Venemaa valitsuse korraldatud näitemäng, millega püüti jätta mulje, nagu oleks sissetungi eesmärk olnud toetada Poola kodusõjas ühte, temalt abi palunud osapoolt. Läänest tungis samal ajal Poolasse Preisimaa. Venelased vallutasid Paremkalda-Ukraina üsna kiiresti."
Ja kui keegi peaks väitma, et võrreldes ühe või teise rahvusega on ukrainlased oma ärkamises hilised ja ehk seetõttu ei vääriks oma iseseisvust, siis - suur osa rahvaid on olnud sellises olukorras. Oma rahvusriiki on taodelnud nii mitmed suuremad ja väiksemad - ja küllap on siiamaani kusagil mõni rahvakild, mis veel võitleb tunnustamise eest - see pole küll mingi põhjendus. Ka keele poolest võime siin tunda sarnasust - nagu peeti eesti keelt talurahva keeleks, on ka ukraina keel olnud seda. Ka muusika on ukraina rahvuslikus ärkamises olnud oluline - nimelt leidus lihtrahva hulgas pimedaid rahvalaulikuid kobsaare, kes esitasid ka ajaloost pajatavaid lugulaule, mis andsid rahvusmeelsele haritlaskonnale palju ainest. Kobsaari nimetus tulenes sellest, et laulikud saatsid end kitarritaolisel kobsa-nimelisel rahvapillil. Kui eestlane on individualist, siis ka Ukrainas oli maa erakasutuse traditsioon väga tugev, nii et hoolimata sellest, et pärast pärisorjuse kaotamist Venemaal (1861. a.) nõuti ka Ukraina alal külakogukondadesse kogunemist, tegid seda vaid 40% pärisorjadest. Nagu vene külaühiskonnas, ei jaganud russiinid ka teatud aastate järel maad kogukonnaliikmete vahel uuesti ümber, vaid nende liikmed kasutasid oma põlde nagu eraomandit.
Esimene ukrainakeelne raamat oli huvitaval kombel Vergiliuse raamatu "Aeneneis" paroodia, mille kirjutas Poltaavast pärit maata aadlik Ivan Kotljarevski. "Eneida" (1798. a.) kirjeldas Trooja kangelaste asemel ukraina kasakate võitlusi, kusjuures teose esimene osa ilmus ilma autori loata, kuid kuna see saavutas suure populaarsuse, jätkas Kotljarevski, kuni lõpuks hõlmas "Eneida" kogu Vergiliuse teose süzhee. Kotljarevski kirjutas ka esimesed ukrainakeelsed näidendid. 19. sajandi esimesel poolel ilmusid esimesed rahvaluulekogumikud (1819 ja 1827, Mõhhailõ Maksõmovõtsh) ning "Väikevene murde lühike grammatika" (Oleksi Pavlovski, 1818). Maksõmovõtsh ütles ka esmakordselt välja, et ukraina keel on iseseisev keel ning tema väljaütlust asusid toetama paljud teised kirjanikud.
Eestlane, kes teab kui palju erinevaid sõjavägesid on üle meie väikese maa kulgenud, mõistab hästi sellise rahva soove ja unistusi, kes on sarnases olukorras. Raamatut lugedes saab teada, et praegune Ukraina on sajandite kaupa olnud selline piirkond, mida on kistud ja jagatud nii- ja naapidi, lõpmatuseni. Ent ometi on selle maa südames selliseid põliselanikke ja gruppe, kes olid ka teatud ajaperioodidel vabamad, teatud õigustega ning otsustasid ise oma asjade üle. Sellised olid näiteks kasakad, mis Ukraina aladel tähendas vaba meest, kes pole ühegi rändrahva juhi (khaani) alam. Kuid ka erinevate kasakate rühmade vahel võis olla palju erinevusi.
Huvitav on ka raamatus ära toodud info, et kuivõrd praegused Ukraina alad olid pidevalt killustatud ning ka rahvastik parajalt kirju, nimetatigi just selle ala ukraina murret rääkivaid elanikke russiinideks. Venemaal elasid seevastu moskoviidid. Nii et tegelikult võiks hoopiski Venemaad süüdistada ukrainlastelt nime ja identiteedi varguses...
Mõeldes raamatus kirjutatud sündmustele, kasakatele ning nende elukäigule sajandite jooksul, tekib paratamatult veendumus ning arusaamine, et vabaduse ja autonoomia soov on nii sügavale ukrainlaste geenipärandisse sisse kirjutatud, et seda ei saa kuidagi maha suruda. Kasakad, kellele mitmel korral anti rohkem vabadust ning autonoomiat, hoidsid ilmselt veel sajandeid meeles Perejaslavi lepingut, millega Venemaa oleks pidanud neile nende õigused tagama. Ukraina poolt nähti seda võrdväärsete osapoolsete lepinguna, ent tsaar siiski ei kinnitanud seda vandega ning ei täitnud kõiki lubadusi. 1846. aastal avaldatud teose "Russide ajalugu" autor leiab, et Venemaa esindab orjust ja kultuuritut toorust, Väike-Venemaa (sedasi nimetatakse siin tulevast Ukrainat) aga haridust ja vabadust. Teoses ära toodud 17. sajandi kasakapealiku kõnes kõlavad tema arvamused nii:
"Moskoovia rahva seas valitseb väga üldine metsik orjus. Kõik on kas Jumala või tsaari oma, neil endil pole midagi ega tohigi olla. Inimesed on saadetud maailma vaid orjadeks, kellel ei ole mitte mingit varandust. Neil nimetavad ülikud ja bojaaridki end tsaari orjadeks ja teatavad ikka oma palvekirjades, et kummardavad otsmikut vastu põrandat lüües tema ees maani. Kõiki lihtrahva liikmeid peetakse pärisorjadeks, otsekui ei oleks nad sama rahvas, vaid sõjavangid ja ostetud orjad. Mujal maailmas tundmatu õiguse ja omavoli alusel müüvad mõisnikud neid laatadel nagu loomakarja (---), mehi ja naisi lastega, ning tihti vahetatakse neid ka koerte vastu. Müüdavad peavad veel üles näitama rõõmsameelsust ja kiitma oma head häält, leebet iseloomu ja käsitööoskusi, et nad kiiremini ära ostetaks ja nende eest rohkem makstaks. Ühesõnaga, ühineda sellise pöörase rahvaga oleks vihma käest räästa alla sattumine."
Sellessamas raamatus on ka kõnelõik, mis on pandud Krimmi khaani poolt öelduks:
"Selline ühteliitumine toob paratamatult kaasa kõikide naaberriikide vihavaenu moskoviitide ja kasakate vastu. Nende vahel asuv Väike-Venemaa on alati esimene rünnakuobjekt ja vägede kogunemispaik, mille viivad hukatusse vaenlase kallaletungid ja temaga peetavad lahingud. Moskooviaga sõdimine omakorda on kõikide rahvaste jaoks paratamatu.(---) Peaaegu kõik ametnikud ja rahvas on seal kirjaoskamatud, oma paljude kummaliste usukommetega meenutavad nad üsna palju paganaid ja raevu sattudes on nad hullemad kui metslased. Hoolimata nende harimatusest ja toorusest on põhjust meeles pidada nende armastust kõiksugu tähenärimise ja lolluse vastu. Pidasid nad ju aastaid arutut sõda rootslaste ja poolakatega ainult sellepärast, et nendega peetud kirjavahetuses tuli ette mingit sobimatut sõnakasutust. Selliste asjade pärast taplevad nad lakkamatult ka omavahel, türanniseerides üksteist, kui leiavad oma raamatutest ja ristidest midagi asjasse mittepuutuvat või sellist, mida kõik ei saa heaks kiita. (---) Lõpuks ärgem unustagem ka nende tsaari võimu ebakindlust ja tsaaride mõrvu. Kurikavala plaaniga piinasid nad ise mitu tsaari surnuks ja müüsid ühe neist poolakatele maha nottida. On juba tõeks saanud, et seal, kus ei ole kindlat usku ega häid kombeid, ei saa olla ka püsivat valitsust, ja teie russid saavad kokku moskoviitidega nagu lambad huntidega."
Kirjandusest edasi - rahvuslikke luuletusi ilmus ka Tarass Shevtshenkolt, kes oli Kiievi kubermangust pärisori, kes Peterburi ukraina haritlastest sõprade abil vabaks osteti. Tema esimene luulekogu "Kobsaar" ilmus 1840. aastal. Luuletaja suhtus negatiivselt igasugusesse riigivõimu. Kuna aadlikeks saanud kasakad teenisid lõpuks tihtipeale ikkagi kõrgetes ametites Venemaa võimu ja keisrit, kujutas ta kasakapealikke pigem negatiivselt ning hoidis lihtrahva poole. Osa tema luulest oli võimalik avaldada alles 20. sajandi alguses. Shevtshenko tähtsus on ka selles, et tema keel on süntees kagu-, põhja- ja edelamurretest, kirikuslaavi ja varasemate ukraina kirjanike keelest - oma loominguga arendas ta ukraina keelt teadlikult kirjakeeleks. Ta ise oli kakskeelne ning kirjutas ka venekeelseid tekste, kuid kujutas ukrainlasi ja venelasi kahe teineteisest selgelt erineva rahvana.
Põnev ühing loodi (tõenäoliselt) Shevtshenko, ajaloolase Mõkola Kostomarovi ja kirjanik Panteleimon Kulish'i poolt - salajane slaavi Püha Kyrillose-Methodiose ühing. Selle järgi on "Jumala seaduse" kohaselt kõik inimesed ja rahvad võrdsed ning oleksid pidanud teenima jumalat, ent langesid kummardama ebajumalat, mille üks kujudest on monarhistlik poliitiline süsteem. Eesmärgiks seati kõigi slaavi riikide liit, milles igal riigil oleks oma parlament ning erinevate kirikute vahel poleks erimeelsusi. Ühingu liikmed pidasid õpetaja ametit, et kasvatada noori vastavas vaimus. Kui ühing avastati, said liikmed karistada ning valitsus muutis oma suhtumist ukraina rahvuslikku liikumisse. Seni oli seda pigem toetatud, et Ukraina ala ei jääks niivõrd poolakate mõjuvõimu alla. Kuid üldist keeldu näiteks ukraina kirjandusele ei kehtestatud. Piinlikul kombel jällegi, mina ei teadnud, et Nikolai Gogol oli ukraina kirjanik, kes aga teadlikult otsustas kirjutada vene keeles.
Rahvusliku ärkamise ajal oli osa russiinide asustatud aladest ka Austria mõjuvõimu all. Seal avati 19. sajandi keskpaigaks juba märkimisväärne arv kiriku peetud algkoole, kus tohtis õpetada kohalikus keeles, kõrgeim aste olid kreekakatoliiklikud vaimulikud seminarid, kus kasutati samuti kirikuslaavi ja rahvakeele segavormi. Ülikooli õppekeeleks oli saksa keel, vaimulikkonna peredes oli kodukeeleks ka poola keel (poolakaid elas Galiitsias arvuliselt rohkem kui russiine, palju oli ka jidishikeelseid juute). Lvivi vaimulikus seminaris tekkis 1830. aastate alguses rahvusmeelsete russiinide rühm, tuumikuks russka triitsja ehk russiini kolmik: Markijan Shashkevitsh, Jakiv Golovatski ja Ivan Vagõlevõtsh. Sihiks oli rahvakeele muutmine heatasemeliseks kirjakeeleks, kuid esimene koguteos "Zorja" ("Koit", 1834) ei pääsenud tsensuurist läbi. Järgmine, "Russalka Dnistrova" ("Dnestri näkineid", 1837), korjati pärast ilmumist ära, ent u 200 eksemplari jõuti enne laiali jagada.
Kuna poolakad mässasid aga russiine sooviti sellest eemal hoida, kergendati nende koormisi, russiinid moodustasid Galiitsias ka oma rahvusliku liikumise juhtorgani ehk Russiini Pearaada (Golovna Russka Rada, 1848). Poolakad seevastu asutasid oma konkureeriva russiini organisatsiooni, Russiini Maakogu (Russki Sobor). Organisatsioonid osalesid isegi Austria parlamendi aruteludes, ent 1849. saadeti see Franz Josephi poolt laiali. Oluline oli aga see, et ilmus esimene kohalikus keeles ajaleht Zorja Galõtska (Galiitsia Koit, 1848-57), elavnes ka muu kirjastustegevus, rajati kultuuriorganisatsioone ning Lvivi ülikoolis asutati russiini keele ja kirjanduse õppetool. Ka Ukraina praegune sinikollane lipp võeti kasutusele Russiini Pearaada poolt.
Krimm, mis endiselt on tüliõunaks, on ajaloo vältel olnud nii paljude rahvuste ja usundite koduks - sageli küll kahjuks just seetõttu, et paljudel on tulnud sealt põgeneda, või on (peamiselt siis) Venemaa asustanud seda uute elanikega. Või vastupidi, elanikud sealt pagendanud... Kõige sagedamini vilksab läbi siiski tatarlaste grupp, kes mitmeid kordi on pidanud näiteks Türgi poole pagema.
Kui hakkab tunduma, et Venemaalt ei saa vist kunagi midagi head tulla siis Aleksander II ajal läbiviidud reformid (pärisorjuse kaotamine, maareform, 1861. aastal) puudutasid ka praeguse Ukraina ala. Reformid muutsid Venemaale kuulunud Ukraina ühiskonna struktuuri ja majandust väga palju ning Esimese maailmasõja alguseks oli seisustevaheline ebavõrdsus oluliselt vähenenud ning rahvastik oluliselt kasvanud. Transpordiühenduste paranemine elavdas teraviljakaubandust (nisu, mais, rukis, oder). Ukrainas toodeti ka suur osa kogu keisririigi suhkrust. 19. sajandi teisel poolel arenes oluliselt ka tööstus (söekaevandus, terasetööstus, malm, koks), ent kuivõrd ukrainlased olid peamiselt põlluharijaid, oli tööstuses rohkem vene tööjõudu. Näiteks 1869. aastal hakkas Juzivkasse (praegune Donetsk) terasetehast rajama Walesist pärit ettevõtja John Hughes.
Mõte iseseisvast Ukrainast hakkas tasapisi idanema 1850-60ndate kandis, ent tegelikkuses keelati näiteks ukrainakeelse kirjanduse ilmumine sel ajal väga pikalt, lubades ilmuda vaid haritlastele mõeldud ilukirjanduslikel tekstidel. Sellised keelud tulid siis Venemaa poolt, kus ikkagi nähti selles võimalust, et Ukraina hakkab sel moel iseseisvumist soovima. Vabamad olud olid Austria all oleval piirkonnal, ehkki teisest küljest olid seal elavad ukraina keelt kõnelejad vähemuses ning poola enamuse kõrval alla surutud. Siiski ilmus 1857. aastal esimene ukrainakeelne romaan Panteleimon Kulish'ilt, "Tshorna Rada" ehk "Must raada". Ka 1856. aastal ilmunud esimene ukrainakeelne aabits oli tema sulest. Mõkola Kostomarov'i sulest tuleb Londonis ilmuvas nädalalehes "Kolokol" artikkel "Ukraina", kus autor räägib ukrainlastest, kes on demokraatlikud - vastandudes Poola aristokraatidele ning Vene isevalitsusele. Tema artiklis "Kaks vene rahvast" toob ta välja põhjavenelaste ja lõunavenelaste (ukrainlased) erinevused. Põhjavenelastes näeb ta teatud kultuuritust, puudulikku fantaasiat, tahet allutada üksikisik kollektiivile ning kalduvust teisi vägivallaga alistada. Venelaste heade külgedena näeb ta nende praktilisust ja head organiseerimisvõimet. Ukrainlased on Kostomarovi sõnul demokraatlikult meelestatud ja sallivad ning nad väärtustavad üksikisikut, ent organiseerimisvõimelt ei küündi nad venelaste tasemeni.
Kartes ukrainlaste autonoomianõudeid, keelati algkoolis ukraina keele kasutamine õppekeelena ning 1863. aastal saatis Venemaa siseminister Pjotr Valujev ringkirja, millega keelas ukrainakeelse kirjanduse suures osas ning väidab, et see keel on "väikevenelaste ja ennekõike poolakate vusserdatud niinimetatud ukraina keel". Tema väitel püütakse selles keeles kirjutades püüda harimatuid masse ning sedakaudu saavutada oma poliitilisi eesmärke. Siiski polnud kõik selle ringkirjaga ka Venemaal nõus, näiteks haridusminister Aleksandr Golovning leidis, et teose keelamise põhjuseks võib olla vaid teose sisu, mitte kunagi selle keel. Ehkki vahepeal ringkirja mõju veidi leevenes, keelas Aleksander II suuresti ukrainakeelse kirjanduse väljaandmise uuesti 1876. aastal, Emsi ukaasiga. Seda seetõttu, et ukraina rahvuslaste tegevuse uurimiseks kokku kutsutud komisjon otsustas ettenägelikult, et "lihtrahva murdes kirjutatud kirjandusele trükiloa andmine tähendaks anda Ukrainale põhjus Venemaast lahku lüüa, kuigi see saakski teoks alles kauges tulevikus". Rahvusmeelsed ukrainlased püüdsid siiski nii palju kui võimalik, kirjanduse väljaandmist jätkata. Esimene silmapaistev ukraina naiskirjanik oli Maria Vilinska (autorina Marko Vovtshok), rahvuslikku liikumist käsitles oma teostes Ivan Netshui-Levõtski, sajandivahetusel avaldas mõju Lesja Ukrajinka (õige nimi Larissa Kosatsh-Kvitka), kes kirjutas nii luulet kui ka näidendeid. Veel võib mainida vene keeles kirjutavat Vladimir Korolenkot ning helilooja Mõkola Lõssenkot (ooper "Natalka Poltavka").
Oluline roll Ukraina rahvusliku ajalookäsitluse kujunemisel oli esimesel ukraina keeles töötanud ajalooprofessoril, Mõhhailo Grushevskil. Tema sulest ilmus "Istorija Ukraijinõ-Russi" ehk "Ukraina-Russi ajalugu". Grushevski ei kahelnud, et ukrainlased olid rahvana olemas juba Kiievi-Russi ajal ning püüdis teadlikult panna kirja ajalugu, kus tähelepanu keskmes oli rahvas, mitte riik. Tema sõnul ei ole Kiievi-Russi ajalugu Venemaa, vaid Ukraina ajaloo osa. Austria territooriumil oli tähelepanuväärseim ukrainakeelne kirjanik Ivan Franko, kes kirjutas nii luulet kui ka proosat.
.................
Edasi toon raamatust vist vaid mõned lõiked, mis tunduvad eriti tähenduslikud. Näiteks I Maailmasõja aeg, mil Ukraina oli aastatel 1914-1921 pidevas sõjaseisukorras, sest Maailmasõjale järgnesid Venemaa ja Austria revolutsioonid, kodusõda ja vabadussõda. Vene sõjapropagandas kuulutati, et vallutused viivad lõpuni Venemaa taasühendamise, mis oli saanud alguse juba 14. sajandil ja rajanes mõtteviisil, et Kiievi-Russ oli olnud Vene riik. Austria-Ungari ja Saksamaa seevastu toetasid ukrainlaste rahvuslikku liikumist, kuid muidugi oli sel oma tagamõte, mis kajastub sakslaste 1915. aasta salajases raportis:
"Igaüks, kes tõesti tunneb ja mõistab Venemaa geograafilist ja majanduslikku olukorda, saab aru ka sellest tõsiasjast, et Suur-Venemaa olemasolu eelduseks on tema valitsemine rikka Ukraina üle. Kui meil õnnestub muuta Ukraina iseseisvaks riigiks ja seda elus hoida, anname ühtlasi surmahoobi Venemaale. Ukrainat tuleb niisiis pidada Suur-Venemaa südameks. Kõik asjatundjad arvavad, et just nimelt Ukraina üle valitsemine teeb Venemaast Euroopa suurriigi. Venemaast eraldatud Ukrainast saab müür Venemaa, Keskriikide ja Balkani vahel, mis võtab Venemaalt pääsu Mustale merele."
Kuid ukrainlastele lisaks kasutati samal moel Venemaa vastu ära soomlasi ning gruuslasi. Ning Austria mõistis isegi omaenda kodanikke venemeelsuses süüdistatuna aastateks laagritesse virelema.
Pärast I Maailmasõnda ning revolutsioonisõdasid oli Ukraina olnud järjepanu erinevate vallutajate käes, kuni 1920. moodustati Ukraina Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Ukraina sai piiratud autonoomia, kus tema valitsuse pädevusse jäi ainult põllumajandus, õigussüsteem ja haridus. Siiski oli suureks muudatuseks see, et ukraina keelt sai nüüd kõikjal vabalt kasutada, seda ei piiratud vaid vastupidi, soositi - ukrainastamise poliitikaga loodeti saada parteisse rohkem ukrainlasi. Tänu sellele tulid ka mitmed pagulased Nõukogude Ukrainasse tagasi, isegi Galiitsiast.
Väga tõsine oli Ukrainas näljahädade küsimus - sõdade ajal sunniti talupoegi vilja ära andma, samuti oli põuda ning talupoegadelt nõuti viljas makse, mis võis ulatuda poole saagini. Paari aastaga suri 1923. aastaks 800 000 - 2 000 000 inimest. Aastatel 1930-32 vähenes Ukraina viljasaak ilmaolude ja kollektiviseerimise tõttu rohkem kui veerandi jagu, kuid siiski nõuti valitsuse poolt kehtestatud normide täitmist ning võeti lisa ka neilt, kes oma normid olid juba täitnud. Molotov ja Stalin kirjutasid määruse, millega võeti inimsestelt ka nende isiklikud saagid. Nõukogude valitsus ei tunnistanud näljahäda ning ei pidanud näljahätta sattunute abistamist esmaseks kohustuseks, muidu oleks võidud 1932. ja 1933. aastal paljusid päästa. Holodomor (golodomor) tappis erinevate uuringute põhjal 2,1-3,9 miljonit inimest ning avalikkuses on tegelikult pakutud veelgi suuremaid arve.
Ukrainastamispoliitikat ei jätknud kauaks, sest 1930. alguses hakati selle kõige innukamaid tegelasi kõrvale heitma. "Paljastati" organisatsioone, mida tegelikult olemaski polnud ning inimesi saadeti Siberisse. Ukraina Autokefaalse Õigeusu Kiriku vaimulikud saadeti vangilaagrisse või lasti maha, kirik keelati. Ka Vene kiriku liikmeid kiusati taga, ent see võis siiski eksisteerida. Stalin saatis Ukrainasse oma usaldusmehe, kes "puhastas" kohaliku partei "natsionalistlikust elemendist", paljud arreteeriti, lasti maha, või tegid ise enesetapu. 1930ndate lõpus saatis Stalin Ukrainasse Hrushtshovi, kes väitis, et parteisse on imbunud "kodanlikud natsionalistid", kes on Poola ja Saksamaa spioonid ning tõrjusid koolidest välja vene keele. Ta väitis seega, et ukrainastamispoliitikat läbi viinud inimesed on tegutsenud teadlikult välisriikide huvides. Need seisukohad tegid ukraina keele säilitamise ja hoidmise poliitiliselt kahtlaseks.
1937-39 tabas ulatuslik terror esmalt parteiliikmeid ja intelligentsi, ent levis siis laiemate rahvakihtideni. 1937-38 arreteeriti Ukrainas poliitilistel põhjustel 267 500 inimest, kellest 122 000 hukati ja ülejäänud viidi vangilaagritesse, kus alatoitluse ja puuduliku riietuse tõttu oli suur suremus. Ohvriteks olid ennekõike kommunistliku parte liikmed, riigiametnikud, endiste ukraina ja vene mittekommunistlike parteide liikmed, tööstusetevõtete direktorid, insenerid, intelligents, vaimulikkond ja vahvusvähemused. Talupoegi puudutas terror sekord vähem. Valdav osa olid mehed.
Krimm, kus endiselt oli peamine rahvusrühm krimmitatarlased (neist järgmine oli venelaste grupp ning üle 10% ukrainlasi), sai pärast kommunistide ulatuslikku terrorit ja vastastikuseid lahinguid nimeks Krimmi Autonoomne Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. 1923. Krimmi Rahvakomissaride Nõukogu esimeheks saanud Veli Ibrahim edendas korenizatsija't, võttes haldusametitesse tatarlasi ning panustades tugevalt tatarlaste kultuuriinstitutsioonidesse (koolid, teaduslikud uurimisasutused, muuseumid, raamatukogud, teatrid). Kuid korenizatsija-poliitika (kohalikustamine, põlismaistamine) sai siin äkilise lõpu kui 1927. aastal sundis Nõukogude valitsus Ibrahimi vastu võtma ja Krimmi lõunarannikule asustama 3500 juudi peret. Ibrahim polnud nõus, sest see oleks tähendanud samalt alalt oma elukohtadest tatarlaste ja venelaste ära ajamist. 1928. aasta jaanuaris Ibrahim arreteeriti ning maikuus lasti maha. Ka Krimmis toimus sundkollektiviseerimine, kulakute väljasaatmine, suur näljahäda ning rahvusliku intelligentsi tagakiusamine, nagu Ukrainaski.
Suur osa ukrainlasi elasid ka nüüdsetel Poolale jäänud aladel (u 4,4 miljonit) - Ida-Galiitsias ning 1921. aastal Poolaga liidetud endiselk Venemaa territooriumil. Poolas haaras vabadel valimistel valitud valitsuse käest võimu 1926. aastal marssal Jósef Pilsudski ning kuigi ta suri 1935. aastal, jätkus Poolas autoritaarne diktatuur II Maailmasõjani välja. Suleti õigeusu kirikud, talupoegi sunniti pöörduma roomakatoliku usku. Ida-Galiitsias, mis oli põline Ukraina ala, jagati maareformi käigus maad ka sinna mujalt tulnud poolakatele, mistõttu sinna kolis 200-300 000 poolakat.
Poolakate poliitikale reageeriti 1920ndate alguses sageli relvastatud vastuhakuga, ent sisside aktiivsus jätkus II Maailmasõjani välja. Lääne-Ukraina armee jätkajaks asutati UVO, mille hiljem tõrjus välja Ukraina Rahvuslaste Organisatsioon OUN. Selle ideoloogia sai mõjutusi Smõreo Sonraocilr, kes oli autoritaarse mõtteviisiga rahvuslane - rahvus ja selle riiklik iseseisvus oli tema jaoks kõrgeim ideaal, mille teostamise teelt pidi kõik muu kaduma. Rahvusriigi kättevõitmisel oli tema arvates kõige olulisem tugev tahe ja vägivald, demokraatia aga kahjulik, kuna see vähendab rahvuse ühtsust: kõige parem oleks, kui rahval on üks tugev juht. Juhi taga peab seisma tugeva tahtejõuga vähemus, kellel on õigus vägivalla abil sundida passiivset või teisiti mõtlevat enamust tegutsema rahvuslikle eesmärkide saavutamiseks vajalikul viisil. Teiste etniliste gruppide liikmed tuleb vajadusel vahendeid valimata Ukrainast välja saata. OUN korraldas kallaletunge Nõukogude Liidu diplomaatidele, 1921-39 toimus 69 poliitilist mõrva, ohvritest 36 olid ukrainlased. Poola valitsus reageeris, ent suhteliselt rahulikult, arreteerimisel või opositsionääride laagris surma said vähesed rahvuslased.
Kuigi OUN paistis teravalt silma, toetasid ukrainlased rohkem rahumeelset tegutsemist, olulisimad parteid tegutsesid rahumeelselt nng avalikult. OUN jagunes kaheks, millest Andri Melnõk'i juhitud tiib oli mõõdukam ning Stepan Bandera oma radikaalsem. OUN'i baasil moodustas OUN (B) 1942. aastast alates Ukraina Ülestõusuarmeed (UPA), mis võitles Nõukogude Liidu, Poola vastupanuliikumise ja ajuti ka Natsi-Saksamaa vastu. Sõja lõpuperioodil moodustati OUN(M)-i algatusel SS-diviis Galizien, mis 1945. aastal nimetas end Ukraina Rahvusarmeeks. OUN (B) liitus SS-diviisiga, kuid jätkas samal ajal tegevust UPA-s. Sel perioodil ei võidelnud UPA enam sakslaste vastu, vaid oli tegelikult Saksamaa liitlane.
Holokausti kõige aktiivsem periood Ukrainas oli okupatsiooni algusaastatel 1941-42. OUN'i üksused tegutsesid vähemalt ajuti koos SS-rühmadega ja osalesid juutide tapmises. Tihti jätsid sakslased ebameeldiva töö kohalikele. Kõik sõjakuritegudes osalenud ukrainlased ei tegutsenud aadete alusel, vaid selleks, et ise ellu jääda. Nimelt värvati sõjavangi sattunud ukrainlasi Natsi-Saksamaa teenistusse ilma, et neile oleks värbamise ajal räägitud, mida nad tegema hakkavad. Olukorras, kus vange või ka kohalikke politseijõude sunniti tegutsema oma elanikkonna vastu või koonduslaagrite valvuriteks, paljud põgenesid ning moodustasid metsades sakslastest sõltumatud rühmitused.
Ükskõik mispidi vaadata, oli see väga verine periood. Arvutuste kohaselt kaotas Ukraina sõjas vähemalt 7 miljonit inimest. Pärast sõjakoledusi küüditas Nõukogude liit Krimmist üle 200 000 inimese ja Krimmist sai Venemaa oblast.
Kuigi sõja ajal kasutati ära ukrainlaste rahvustunnet, algas alates 1946. aastast uus "rahvusluse väljajuurimise" puhastuslaine, arreteeriti umbes 10 000 inimest, 1951. aastal tuli juba uus laine. 1946-1947 tabas riiki suur näljahäda, kus hinnanguliselt suri kuni 500 000 inimest. Jälle kord oli üheks põhjuseks liiga suured viljavaruminormid ning see, et näljahäda ei tunnistatud ning abi ei organiseeritud.
Pärast Stalini surma läksid olud veidi kergemaks, ka vangilaagritest pääses koju neid, kes veel ellu olid jäänud. Hrushtshovi ajal vastu võetud uus üleliiduline haridusseadus kahjuks kiirendas Ukraina venestumist, kuna see muutis kohaliku keele õppimise vabatahtlikuks. Kuna venekeelne haridus andis paremad karjäärivõimalused, mindi sageli seda teed. Kuigi seaduse vastu protestiti, jäid need tulemuseta ning vaikiti maha.
1954. aastal tähistati suurejooneliselt Hmelnõtskõik kasakate ja Venemaa vahel sõlmitud Perejaslavi lepingu 300. aastapäeva ning Nõukogude Liit liitis Krimmi Ukraina territooriumiga. Põhjus oli pigem omakasupüüdlik, sest Krimmi majanduse ülesehitamiseks vajas piirkond uusasukaid ja märkimisväärseid investeeringuid. Krimmi liitmine muutis Ukraina tatarlaste elukäigu eest osaliselt vastutavaks, kuigi Ukraina kommunistidel ei olnud saatlusliku otsusega mingit seost. Pealegi suurendas Krimmi valdavalt venelastest elanikkond venekeelsete osakaalu Ukraina rahvastiku hulgas ning valitsus pidi hakkama Krimmiga asju ajama vene keeles.
Pärast II Maailmasõda kasvas järjekindlalt vene keelt kõnelevate hulk Ukrainas. Siiski näiteks Petro Shelesti ajal (UKP KK esimene sekretär) oli rahvuslus ning pürgimus suhtelise sõltumatuse poole tuntav. Samuti toetas Ukraina iseseisvamat tegutsemist Leonid Brezhnev, kes oli sündinud Dnipropetrovskis. Tema ajal kasvas Ukrainas elatustase samas tempos kui Venemaal, ent 1970ndate lõpus hakkas elatustaseme tõus aeglustuma ning usk kommunismiideesse kõikides sotsiaalsetes klassides vähehaaval nõrgenema.
Ukraina rahvuslike teisitimõtlejate liikumine tekkis Hrushtshovi sula ajal ning jätkus Brezhnevi ajal, 1960-1972 oli sellega seotud peaaegu tuhat inimest, suures osas Lvivis ja Kiievis, meeleavaldustel tõsteti küll esile rahvuslust, kuid see polnud alati peamine teema. Aktiviste, kes süsteemile liiga varba peale hakkasid astuma, kiusati taga, mõisteti vangi, tagandati oma kohalt, keelati nende teoste väljaandmist jne. Pärast Petro Shelesti tagandamist, Shtsherbitski ametiajal arreteeriti teisitimõtlejaid, seati piirangud rahvusteadustega tegelemisele, hakati ukrainakeelseid koole venekeelseteks muutma ning vähendati oluliselt ukrainakeelse kirjanduse ilmumis (1/4 võrreldes 3/4 venekeelsega).
Teisitimõtlejad radikaliseerusid, ning hakkasid Leninile ja Nõukogude seadustele viitamise asemel apelleerima rahvusvaheliste seaduste täitmisele. Näiteks moodustati Ukraina Helsingi Grupp, kuhu kuulus 37 silmapaistvat intelligentsi esindajat. Grupp loobus osa võtmast OUN-i ja ka rahvusmeelsete kommunistide tegevusest rahvusluse edendamisel ja uskus, et rahvusliku vabanemise eelduseks on inimõiguste ja demokraatia järgimine. Ka töölisliikumine sai tasapisi alguse.
Mihhail Gorbatshovi tulek 1985. ei toonud Ukrainas esialgu muutusi, sest Ukrainas olid parteisse sätitud üsna vanameelsed kommunistid. Glasnost ja 1986. aasta Tshornobõli tuumakatastroofi varjamine (teatati 9 päeva hiljem) ei läinud omavahel kokku - inimesed osalesid maidemonstratsioonil, kui kiirgustase oli linnas märkimisväärne.
1988. suvel toimusid esimesed avalikud opositsiooni koosolekud, kus osales 20 000 - 50 000 inimest. Moodustati Ukraina Rahvarinne, mis 22. jaanuaril 1990 korraldas inimketi Lvivist Kiievisse, et tähistada Ida- ja Lääne-Ukraina 1919. aastal toimunud ühinemise aastapäeva. Ketis osales vähemalt 400 00 inimest. Ka põranda all tegutsenud kreekakatoliku kiriku iikmed hakkasid jälle avalikult koos käima ning 150 000 osavõtjaga meeleavalduses nõuti kiriku seadustamist, mis ka teoks sai.
Partei ladvikus toimus vahetus, ent mitte paremuse kasuks. 1989. aastal siiski tehti opositsioonile mõned mööndused - ukraina keel kuulutati riigi ainukeseks ametlikuks keeleks ning opositsioonil lubati esitada kandidaadid 1990. aasta märtsis peetavatele ülemnõukogu valimistele. Siiski ei jõudnud opositsioon selleks veel küllaldaselt jõudu koguda. Kommunistide võit aga ei tasakaalustanud siiski olukorda, sest partei ise hakkas lõhenema - osa (uuendusmeelsed) kommunistlikust parteist hakkas toetuma opositsioonile, mistõttu nõukogude süsteem Ukrainas varises kokku.
1990. aastajuulis võttis ülemnõukogu peaaegu ühehäälselt vastu Ukraina suveräänsusdeklaratsiooni. Ei kuulutatud välja täielikku iseseisvust, vaid märgatavalt laiem autonoomia. Kuju hakkas võtma mitmeparteisüsteem. 1990. aasta oktoobris võttis Rahvarinde kongress eesmärgiks rahumeelselt Nõukogude Liidust lahkuda. Reformimeelsed kommunistid seda mõtet ei toetanud. Veel polnud sellele ka rahva toetust - märtsis 1991. korraldatud referendumil toetas Nõukogude Liidu säilitamist 70,5 protsenti osavõtnutest. Kuid 80,5 protsenti toetas Ukraina kuulumist Suveräänsete Riikide Liitu.
19. augustil 1991 toimunud putsh, kus Krimmis puhkusel olnud Gorbatshov pandi koduaresti, tõi Venemaal kaasa hulgaliselt meeleavaldusi. Putshistid ei püüdnud neid maha suruda vaid loobusid oma pritusest paar päeva hiljem. 24. augustil, pärast putshi läbikukkumist, kiideti Ukraina iseseisvusdeklaratsioon heaks vaid ühe vastuhäälega. Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei tegevus keelati.
1. detsembri 1991 rahvahääletusel toetas 90 protsenti hääletajaid iseseisvust ning 62-protsendilise toetusega valiti presidendiks endine Ukraina Ülemnõukogu esimees, reformimeelne Leonid Kravtshuk. Mõtteviis oli kiirelt muutunud, Nõukogude Liit polnud enam tõsiseltvõetav. 8. detsembril 1991. aastal Belovezhjes Ukraina, Venemaa ja Valgevene riigipeade vahel sõlmitud lepinguga läks NSV Liit lõplikult möödanikku, kuna need kolm riiki otsustasid selle laiali saata. Nõukogude Liidu laialisaatmine andis ka Krimmi tatarlastele võimaluse kodumaale naasta, sellekohase otsuse tegi NL juhtkond 1989. aastal. Kuid Krimmi tagasipöördunud enamasti oma vara tagasi ei saanud, mis oli suureks tüliküsimuseks tatarlaste ja Krimmi slaavlastest elanikkonna vahel.
ISESEISEV UKRAINA
Iseseisvumine ei toonud kaasa murrangulisi muudatusi, suures osas säilitas vana võimueliit oma positsiooni, tunnistades kommunismi asemel nüüd ebamäärast rahvuslust. Riiki juhtis 1990. aastal valitud parlament - Ülemnõukogu e. Ülemraada, esimesed vabad presidendivalimised korraldati 1994. aastal. 1978. aastal vastu võetud Ukraina NSV konstitutsioon oli jõus 1996. aastani, ka siis vastu võetud põhiseadus andis presidendile suure võimupädevuse, nii et Ukraina iseseisvusperioodi poliitilise ajaloo võib jagada presidentide võimuperioodideks.
Tõelise demokraatia ja õigusriigi ülesehitamise takistuseks on olnud era- ja riigihuvide segiajamine ja korruptsioon. Kohtusüsteem on Nõukogude Liidu pärandina tihti olnud presidendile alluva täidesaatva võimu osa, mitte iseseisev institutsioon. Peale parteide lühiealisuse on olnud mitmeparteilise süsteemi nõrkuseks ka väga tavaline komme ühest parteist teise üle joosta, eriti kohe pärast valimisi.
Pärast iseseisvumist toimus majanduse järsk kukkumine, mis polnud vaid ebaõnnestunud majanduspoliitika tulemus. Kui endise Nõukogude Liidu alad avanesid rahvusvahelisele kaubandusele, ei olnud Ukraina tooted enam konkurentsivõimelised. Nõukogude Liidu lagunemine jättis paljud ettevõtted ilma nende varasematest tooraineallikatest või turgudest, samas riigi kulusid vastavalt tulude vähenemisele kokku ei tõmmatud. Koormaks muutus ka Ukrainas paiknenud NSV Liidu suur sõjatööstuskompleks, millest suurt osa ei suudetud tsiviilkaupade tootmiseks ümber struktureerida.
Venemaaga tekkis vastuolusid, sest Ukraina ei soovinud arvestada SRÜ ettepanekut seada sisse SRÜ ministrite ametikohad. Küsimus tekkis ka Nõukogude Liidu tuumarelvade kohta, mis olid paigutatud Ukraina territooriumile. 5. detsembril 1994 lahendati see Budapesti lepinguga, mille kohaselt Ukraina toimetas oma tuumarelvad Venemaale hävitamiseks. Venemaa, USA ja Suurbritannia omakorda kohustusid austama Ukraina iseseisvust tema praegustes piirides ning mitte kasutama sõjalist ega majanduslikku jõudu Ukraina poliitika mõjutamiseks.
Krimmi küsimuse puhul tunnistas Venemaa parlament 1992. aastal 1954. aastal toimunud Krimmi Ukrainaga liitmise seadusevastaseks, väljandades Venemaa poliitilise eliidi suurt rahulolematust Krimmi olukorraga ning see tekitas vastukaja Krimmi venelaste hulgas, kes Ukraina alluvuses olid jäänud vähemusrahvuseks. Kriis lõppes sellega, et Krimm jäi Ukraina koosseisu, ent autonoomsena. Tatarlased jäid tüli ajal lojaalseteks ukrainlastele, sest pidasid Ukraina riiki jäämist paremaks võimaluseks kui naasmist Venemaa koosseisu.
Tüli Venemaaga puudutas ka Mustal merel paiknevat NL laevastikku, mida Ukraina oleks soovinud saada oma valdusse, ent Venemaa muidugi vastupidi, enda valdusse.
Pärast Kravtshuk'i sai 1994.-2004. aastateks presidendiks Leonid Kutshma, kes oli pärit Donetski oblastist ning kuulus endisesse kompartei eliiti. Majanduslikult oli tema valitsemisaeg üsna õnnestunud, riigi tulud ja tulud jõudsid tasakaalu, hüperinflatsioon saadi kontrolli alla. Kuid kuna Kutshma suurendas järk-järgult oma võimu kuni autoritaarsuseni, tõi tema diktaatorlik käitumine lõpuks 2004. aastal lõpuks kaasa nn oranzhi revolutsiooni. Kutshma ei pürginud autoritaarsele valitsemisele siiski pelgast võimuihast, vaid esialgu soovis ta läbi suruda reforme, mida pidas turumajanduse pooldajana hädavajalikeks. Siiski võimaldas presidendi suur võim ka korruptiivsust. 1998. aasta presidendivalimistel kasutas Kutshma ka oma kampaanias ära riigiaparaati, nii et teistel kandidaatidel polnudki väga võimalust. Teisel presidendiajal sattus Kutshma ka skandaali, kuna tapeti ajakirjanik, kellega tal oli lahkarvamusi. Selleks ajaks oli ka esile kerkinud peaministrina Justshenko, kes algselt toetas Kutshma'd, ent pärast tema umbusaldamist parlamendis asus juhtuma Kutshmale avalikult vastu astunud parteid Meie Ukraina, mis koosnes mitmest parteist. 2002. aasta parlamendivalimistel selgus, et Kutshma-vastasel opositsioonil oli lai toetus. Siiski tänu parteitute liitumisele kujunes Kutshma toetajate parlamendifraktsioon lõpuks kõige suuremaks.
2002. aasta lõpus jõudsid avalikkuse ette aga ued lindid, kust selgus, et Kutshma oli salaja heaks kiitnud radarite müügi Saddam Husseini juhitud Iraagile. Nüüd asus USA otseselt tema vastasele positsioonile ning ka Ukrainas vahepeal vaibunud meeleavaldused kogusid uuesti jõudu. Kutshma aga loobus lääne orientatsioonist ning hakkas aina nähtavamalt lähenema Venemaale ja Putinile - 2003. aastal kiitsid Venemaa, Ukraina, Valgevene ja Kasahstan heaks ühise majandusruumi loomise projekti, millesse kuulunuks kaupade, teenuste, kapitali ja tööjõu vaba liikumine riikide sees ning liikmesriikide maksude ühtlustamine. Kuid enne plaani täitma hakkamist puhkes oranzh revolutsioon.
ORANZH REVOLUTSIOON
2004. aasta oktoobris-novembris toimusid presidendivalimised, kus Kutshma loobus Viktor Janukovõtshi kasuks. Janukovõtsh lubas teha vene keelest Ukraina teise ametliku keele ja seada sisse topeltkodakondsuse. Jushtshenko aga toetas edasist lähenemist Euroopa Liidule ja NATOle. Valmistele eelnenud nädalal saabus Kiievisse Putin, näidates end avalikkuses silmatorkavalt palju Jańukovõtshiga. Jushtshenko sai esimeses ringis enim hääli, eht vahe Janukovõtshiga oli väike. Teises ringis sai ametlike tulemuste järgi Janukovõtsh 50 ning Jushtshenko 47 protsenti häältest, mis läks vastuolu ukseläveküsitlustega, ka OSCE vaatlejad täheldasid olulisi rikkumisi nii valimisprotsessi kui häältelugemise ajal. Kõige silmapaistvamaks meeleavalduste kohaks kujunes Kiievi Iseseisvuse väljak (Maidan Nezalezhnosti), kus meeleavalduse peakorraldajaks oli parteitu noorsoo-organisatsioon Pora! (On aeg!). Nad püstitasid väljakule telklaagri ning ehtisid selle oranzhide loosungitega, nendega liitusid ka osa võimukandjatest. Kiievi linnavolikogu otsustas mitte tunnistada valimistulemusi. Olukord lahenes ilma verevalamiseta ning 26. detsembri uued valimised näitasid, et Ukraina lääneosa hääletas suuresti Jushtshenko poolt, kes sai 52 protsenti häältest, samas kui Janukovõtsh sai 44 protsenti häältest.
Oranzhi revolutsiooni tulemusena vähendati põhiseaduses presidendi võimu, paljud igatsesid riigikorra parlamentaarsemaks muutmist. President nimetab peaminimstri ning näiteks välis- ja kaitseministri, kuid valitsuse peavad tervikuna heaks kiitma nii president kui ka parlament.
Viktor Jushtshenko oli president 2005.-2010. aastal. Venemaaga vastuolusid suurendas tema pürgimine EL ja NATO suunas, samuti peaministriks nimetatud Tõmoshenko, kes Venemaal oli kuulutatud tagaotsitavaks. Venemaa, kes oli seni müünud Ukrainale gaasi soodsama, hakkas 2005. aastal Ukrainalt tuurhinda nõudma. Gaasiga oli veel segadusi, ent need siiski lahenesid kui läbirääkimiste tulemusena nõustus Ukraina endisega võrreldes pea kahekordset hinda maksma. Mitmel korral kasutas Venemaa maagaasi Ukraina survestamise poliitilise vahendina.
Kui Ukraina avaldas 2008. aasta jaanuaris soovi NATOsse astuda, teatas Putin, et selle peale võib Venemaa oma raketid Ukrainale suunata. Poliitiliselt on Ukrainas olnud keeruline, sest sageli pole presidendi ning parteide omavaheline koostöö sujunud. 2008. alanud ülemaailme majanduskriis oli Ukrainale väga raske.
Otsustused OUN ja UPA tegevuse kohta on olnud keerulised, näiteks Jushtshenko otsus anda 2010. aasta jaanuaris OUN-i juhile Stepan Banderale postuumselt Ukraina kangelase aunimetus. Pärast võimule tõusmist tühistas Viktor Janukovõtsh Banderale antud aunimetuse. 2010. aasta jaanuaris-veebruaris toimunud presidendivalimiste võit oli Janukovõtshile ülekaalukas. Janukovõtsh teatas NATOle, et Ukraina loobub selle liikmeks pürgimast. Ent samas kinnitas ta, et Euroopa Liidu liikmeks soovib Ukraina ikkagi saada. Jälle toimus lähenemine Venemaaga - Ukraina pikendas Vene sõjalaevastiku Sevastopoli merebaasi rendilepingut 25 aasta võrra ning Venemaa kohustus müüma Ukrainale gaasi 30 protsenti maailmaturu hinnast soodsamalt.
Janukovõtshi võim presidendina suurenes, sest Ukraina konstitutsioonikohus tunnistas oranzhi revolutsiooni ajal tehtud muudatused põhiseaduse vastaseks, ilmselt Janukovõtshi mõjutusel. Ukraina naasis hämmastava kiirusega Kutshma perioodi autortaarse presidentaalse süsteemi juurde.
Ukraina kõige tähtsamate parteide majandus- ja sotsiaalpoliitika on parempoolne, kuigi nüanssides võib märgata erinevusi. Riigis ei ole välja kujunenud tänapäevast vasakpoolset ega keskkonnaparteid, ja mitmeparteisüsteemile vaatamata ei ole poliitilisse kultuuri juurdunud tõsiste kriiside vältimiseks vajalikku kompromisside otsimise tava. Samuti ei ole poliitikat tehtud kord kokkulepitud reegleid järgides, vaid neid on muudetud alati, kui see on tundunud oma huvide seisukohast vajalik.
Ukraina kaks aastakümmet kestnud iseseisvusaeg ei ole olnud ukrainlastele kerge. Kuigi aastatel 2000-2008 ning 2010-2012 on riigi majandus kasvanud, ei ole majanduse kogutoodang inimese kohta ikka veel samal tasemel kui see oli enne kommunismi kokkuvarisemist 1989. aastal. Euroopa riikidest on Ukrainast vaesem vaid Moldova. Riigi tähtsaimad eksportkaubad on nüüd metallid, ennekõike raud ja teras, kuid ka masinad ja seadmed ning keemiatööstuse tooted moodustavad ekspordist märkimisväärne osa.
Läbirääkimisi Euroopa Liidu asjus alustati juba 2008. aastal, assotsiatsioonilepingu tekst saadi valmis 2012. aastal ning oleks pidanud allkirjastatama 2013. aasta novembri lõpus Vilniuses, kuid Venemaa surve tõttu teatas Ukraina, et ei kirjuta lepingule alla. Ka Euroopa Liidu läbirääkijad pole Ukrainat kandidaatriigiks nimetanud, ent lepingus mainitakse, et Ukraina ja Euroopa Liit lähenevad teineteisele ka edaspidi. Venemaa valitsus on reageerinud ägeda vastuseisuga ilmselt seetõttu, et võtavad lepingut kui valikut Vene ja Lääne-Euroopa kultuuriruumi vahel.
Putini suhtumist mõjutab nn. euraasluse idee, mis tekkis 1920ndatel ja mille kohaselt moodustab tollase Nõukogude Liidu territoorium koos Mongooliaga Euraasia kultuuriruumi, mis märkimisväärselt erineb lääne kultuuriruumist. Putini suhtumist mõjutab ka Venema impeeriumi ajast pärit käsitus ühtsest vene rahvast - tema sõnul on Ukraina kunstlik moodustis - selline mõtteviis pärineb keisriajast, kui Ukraina olemasolu eitati või vähemasti tema identiteeti kõvasti pisendati.
Kuid pärast lepingu mitte allakirjutamist kogunesid Iseseisvuse väljakule jälle meeleavaldajad, sündmust hakati kutsuma Euromaidaniks ning inimesi võis olla 150 000. Protestis osalesid rahulolematud inimesed kuid ka kolm tähtsamat opositsiooniparteid. Nõuti Azarovi valitsuse tagandamist, assotsiatsioonilepingu allakirjutamist ja Tõmoshenko vabastamist (ta viibis erinevate süüdistuste tõttu ikka vel vanglas). Meeleavaldajatel oli rahulolematuseks põhjust, sest enne valimisi oldi lubatud toetada Euroopa Liiduga ühinemist. 30. novembril 2013 ajas valitsus jõudu kasutades laiali Maidani väljakul meelt avaldanud 400 inimest, kellest 79 said haavata. Selle tulemusel puhkesid endisest võimsamad protestimiitngud, kus hakati otseselt nõudma Janukovõtshi tagasiastumist. Peagi muutusid vägivaldseks ka meeleavaldajad, kes hakksid süütepudeleid viskama.
Janukovõtshit toetanud Ülemraada enamus võttis 16. jaanuaril 2014 vastu hulga seadusi, mis tunduvalt kitsendasid kodanike põhiseaduslikke õigusi, nagu koosoleku- ja sõnavabadus. See aga muutis meeleavaldused veel ägetamaks ja inimestel õnnestus hõivata Kiievi kesklinnas mitmed valitsusasutused, nii et 20. jaanuaril oli valitsus sunnitud teatama, et esialgu seadusi rakendama ei hakata. Kuid võitlus Kiievi tänavatel jätkus ja peagi hakati protestijaid päriselt tulistama ning nii võtsid ka meeleavaldajad relvad kasutusele. Suurem osa rahvast olid siiski relvastamata.
Võimuvõitlus lõppes meeleavaldajate võiduga, sest osa koduparteist lakkas Janukovõtshit toetamast. Ülemraada enamus kiitis heaks opositsiooni ettepaneku tunnistada politsei, julgeolekuteenistuse ja armee tegevus meeleavaldust maha surudes ebaseaduslikuks ning kohustada neid loobuma jõukasutusest. Taasjõustati 2004. aasta põhiseadus, uue presidendi valimispäevaks lepiti 25. mai. Vägivallateod nõudsid vähemalt 128 ohrit - 110 meeleavaldajat ning 18 valitsuse esindajat.
Putin nimetas juhtunut putshiks ja süüdistas lääneriike Ukraina seadusliku valitsuse kukutamises. 1. märtsil andis Venemaa Föderatsiooninõukogu Putinile volitused sõjavägi Ukrainasse saata, ent juba 27., veebruaril oli rühm Venemaa (tunnusmärkideta) relvakandjaid hõivanud Krimmi parlamendi. Nende valve all tagandas Krimmi parlament autonoomse vabariigi valitsuse ning nimetas peaministriks venemeelse Sergei Aksojonovi, kelle parte oli kohalikel valimistel saanud vähem kui 5 protsenti häältest. Korraldatud rahvahääletuse tulemus oli ebatõepärane - 97 protsenti hääletajatest toetas Krimmi liitmist Venemaaga.
Venemaa rikkus sissetungiga Budapesti lepingut, millega see oli võtnud endale kohustuse olla Ukraina iseseisvuse ja territoriaalse puutumatuse garant. Krimmis valitseb nüüd autoritaarne poliitiline süsteem. Krimmi elanike kodakondsuse küsimus lahendati nii, et inimesest sai automaatselt Venemaa kodanik, kui ta teatud tähtpäevaks ei teatanud soovist jääda Ukraina kodanikuks. Ukraina kodanikke koheldakse välismaalastena, kes peavad taotlema elamisluba, mida ei anta automaatselt.
Venemaa korraldas Krimmi vallutamise ajal ise Ida-Ukrainas ja Musta mere rannikul Donetskist Odessani ulatuslikke ja osalt vägivaldseid meeleavaldusi, kus küll osales ka kohalikke, ent ilmne oli Venemaa osavõtt protestidest ja nende korraldamisest. Samal ajal koondas Venemaa oma sõjaväeüksused Ukraina piiri lähedale, nii et paistis olevat võimalik täiemõõduline sõjaline sissetung. Vene infokanalid tembeldasid Ukraina revolutsiooni bandeeralaste s.t OUN-i taoliste autoritaarse rahvusluse pooldajate korraldatud avantüüriks. Väideti, et Ukrainas on venelaste ja venekeelsete õigused ohus, mis osaliselt oli ka keeleküsimuses tõsi. Kuid lõpuks jättis presidendi kohusetäitja uue keeleseaduse allkirjastamata, nii et kehtima jäi vana keeleseadus.
Venemaa siiski ei rünnanud Ukrainat, ent relvastamata meeleavaldajate asemel hakkasid Ida-Ukraina administratiivhooneid ründama relvastatud üksused, nii Venemaalt kui ka Ida-Ukrainast pärit. Venemeelsete relvastatud üksused tegutsesid kõige intensiivsemalt Donetski ja Luganski oblastis. Donetsk ja Lugansk kuulutasid ent iseseisvateks Rahvavabariikideks, ent korraldatud referendumid olid ebausutavad. Nimelt polnud 2014. aasta veebruaris Donetski ja Luganski oblastites veel olemas Ukrainast lahkulöömist nõudvaid massiliikumisi, seega oli nende äkiline tekkimine ebatõenäoline. Teiseks on enamus rahvavabariikides juhtivatel kohtadel töötavaid isikuid kas Venemaa kodanikud või üsna tundmatud Ida-Ukraina elanikud. Mässuliste relvastus on enamasti pärit Venemaalt. Ehk siis need tõsiasjad näitavad, et rahvavabariike juhiti Venemaalt kuid ära kasutati osa Ida-Ukraina elanikkonna rahulolematus Maidani revolutsiooniga ja selle rahvusmeelsusega.
Kuigi Ida-Ukrainas sõditi, toimusid 2014. aasta mais siiski presidendivalimised, millest osavõtt oli 60,3 protsenti ning kus võitjaks osutus parteitu parlamendisaadik ja ärimees Petro Poroshenko, kes toetas kindlalt assotsiatsioonilepingu sõlmimist. Ta alustas oma valitsusaega kuulutades välja Ida-Ukrainas ühepoolse relvarahu, mis oldi sunnitud lõpetama kuna 10 päeva jooksul ei lõpetanud vastaspool sõdimist. 5. septembril kirjutati alla Minski protokoll, mis kehtestas kohe jõustuva relvarahu, kuid siiski lahingud kohe ei lõppenud. Protokolli järgi pidi Venemaa viima välja oma väed, mida väidetavalt Ukrainas polnudki ja seega nimetati neid ebaseaduslikeks relvarühmitusteks. Relvarahust kinnipidamist jälgisid OSCE vaatlejad, Ukraina võttis vastu seaduse Donetski ja Luganski oblastite eristaatuse kohta. Kuid separatistid ei pidanud lepetest kinni, jätkasid lahinguid ning korraldasid märtsis 2015 oma valimised, pannes endised juhid tagasi oma kohtadele. Ja novembris 2015 suurendas Venemaa uuesti oma vägesid Ukraina piiri ääres ja separatistide aladel.
Oktoobris 2015 (2014?) toimusid Ukrainas ka esimesed parlamendivalimised pärast Maidani revolutsiooni, edukad olid mõõdukad rahvuslased ning välispoliitiliselt läänele orienteeritud rühmitused. Valimisaktiivsus kahanes 2012. aasta 58 protsendilt 52 peale, näiteks Donetski ja Luganski oblastites oli see veidi alla kolmandiku.
Euroopa Liidu ja Ukraina vaheline assotsiatsioonileping kirjutati alla 2014. aasta märtsis ja majanduslik osa juunis. Lepiti kokku, et leping hakkab kehtima 2015. aasta lõpus. Poroshenko arvates vajas Ukraina sellist ettevalmistusaega, et koduturul Euroopa kaupadega konkureerida.
Ukraina uus valitsus on püüdnud luua uue ametliku tõlgenduse riigi ajaloost, näidates UPA ja OUN'i võitlejaid II Maailmasõja kangelastena. Praegune valitsus ei tunnista nende osavõttu holokaustist. Juute ega teisi etnilisi vähemusi pole pärast Maidan'i revolutsiooni Ukrainas taga kiusatud.7
Vana parlamendi vastu võetud seaduse kohaselt keelati kümneks aastaks Janukovõtshi ajal oma mainet määrinud poliitikute töötamine riigiametites. Petro Sõmonenko ja mitmed kommunistid on toetanud rahvavabariike ning eitanud venelaste sissetungi Ukrainasse. Seetõttu tehti taotlus keelata kommunistlik partei tema separatistliku tegevuse tõttu.
Donetski ja Luganski sõdimises oli 2015. aasta lõpuks surma saanud tuhandeid, sooritatud sõjakuritegusid mõlemalt poolelt, hukkunud palju tsiviilisikuid. Vene sõjaväeüksused tulistasid alla Malaisia reisilennuki, kasutatakse ebatäpseid Grad-tüüpi rakette ning kobarpomme.
Autor lõpetab nii: "Nendest sündmustest ja sõjast hoolimata on Ukraina püsinud demokraatliku riigina, kus võib karistust kartmata olla valitsuse vastu, nagu näitab Opositsioonilise Bloki võimalus osaleda valimistel. Ida-Ukraina venemeelsete võime opositsiooni välja kannatada on selgelt nõrgem ja nende valitsemisviis autoritaarsem. Peale selle ei tohi ära unustada, et Ukraina on kaitseseisundis olev osapool: Ukraina siseriiklikud probleemid ja vastuolud on küll tõsised, kuid vaevalt oleksid need sõjani viinud, kui Venemaa valitsus ei oleks seda tahtnud.
Iseseisvuse ajal on Ukraina kogenud teravaid poliitilisi vastuolusid ja kriise, kuid varem on need lahendatud rahumeelselt. Valimistulemuste tõttu on ametis oleva presidendi partei kolm korda loovutanud koha vastaspoolele: Kravtshuk tunnistas oma kaotust Kutshmale, Kutshma toetatav Janukovõtsh kaotas Jushtshenkole ja hiljem Jushtshenko omakorda Janukovõtshile. See on õnnestunud tänu demokraatiale, mis andis allajäänud rühmitusele võimaluse uuesti võita. Ja Ukrainas on demokraatia probleemidest hoolimata olnud tugevam kui paljudes teistes endistes nõukogude vabariikides. Küllap peab see vastu ka praeguses kriisis, kui võitjal jätkub tarkust arvestada ka kaotanud osapooltega."
Huvitav võiks veel olla:
"A History of Ukraine. The Land and its Peoples", Magocsi, Paul Robert, Toronto, University of Toronto Press, 2010
"The Origins of the Slavic Nations. Premodern Identities in Russia, Ukraine and Belarus." Plohhi, Sergi, Cambridge: Cambridge University Press, 2006
"The Reconstruction of Nations. Poland, Lithuania, Ukraine, Belarus, 1569-1999.", Snyder, Timothy, New Haven: Yale University Press, 2004
