 |
| Lugesin 30. jaanuar - 7. veebruar 2022 |
Andekas autor Leonid Kaganov on sündinud aastal 1972, moskvalane, hariduselt programmeerija ja psühholoog. Kogumik "Sidrunkollane planeet" on Arvi Nikkarevi tõlge, välja antud aastal 2021 ning koosneb Kaganovi viimase kümne aasta töödest.
Minu jaoks ühendab kõiki lugusid omamoodi kriipiv õud, mis mõne loo puhul on vaiksem, teise puhul jõulisem. Teades nõukogudeaegset absurdi, tekkib tuttavlik tunne lugedes sürrealistlikku juttu "Millal see ükskord lõpeb". Just pandeemia alguses Kaganovi poolt kodulehele postitatud jutt "Aeg oli selline", tuletab oma õhustikult meelde just koroona leviku algusaega. Ehkki inimesed püüdsid rahulikuks jääda, jooksis paljudel kindlasti igasuguseid mõtteid peast läbi ning veidi teistmoodi oludes oleks ehk ka hoopis teistmoodi käitutud. Tundmatu ja hirmutava ees võib meie kultuurikiht äkitselt üsna õhukeseks osutuda.
Igaühel on olnud elus päevi, mida oleks meelsasti vahele jätnud, selle mõttega mängib Kaganov oskuslikult jutus "Võõrtööline". "Tankett" kriipis tõsiselt hinge, ehk just seetõttu, et maailmas on tõenäoliselt palju neid lapsi, kes kannatavad ning keda samas kasutatakse ära sõjalistes ettevõtmistes. Ning küsimusele, kellel siis on lõpuks rohkem õigus, vastust ei ole. Lugu "Depressant" üllatas mind positiivselt, ehkki alul oli tunne, et see polegi üldse selline sündmustik, millest lugeda tahaks. Ka "Sidrunkollane planeet", mis on ühtlasi kõige pikem raamatu lugudest, on lugu, kus ähvardavad võimalused ripuvad kogu aeg pea kohal.
Hästi kirjutatud ning tõlget oli hea lugeda. Kuna tegu on kogumikuga, saab rahulikult jupikaupa lugudesse süveneda, ehkki temaatika poolest pole see just parim õhtulugemine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar