 |
| Lugesin 22.-23. veebruaril 2024 |
Louise tuleb pärast pooleaastast eemalviibimist koju, vanaema matustele. Ta on gümnaasiumis leidnud uusi sõpru, ent on asju, millest on raske lahti lasta ning mis ei saa meelest minna - eriti kui ta kodukülla tagasi jõuab. Louise esimene armastus ning lähedane lapsepõlvesõber Tormod sai liiklusõnnetuses surma ning temaga seotud asjad ja unenäod teevad tüdrukule ikka haiget. Louise õde Isabelle on temast väga erinev ning nende vahel pole sõbralikult õelikke suhteid. Kuid Isabelle leiab Louise'ile siiski suveks töö hooldekodus ning see muudab üht-teist tüdruku elus.
Raamat annab minu arvates väga tabavalt edasi noore inimese elu teatud rabedust ja hüplikkust. Ehk ka üksildust, mis jääb, kui keegi oluline inimene on lahkunud. Tunnet, et sind ei mõisteta või ei tahetagi kuulata. Vastukaaluks on töö, kus ta püüab ise mõista neid, kes oma eluga enam iseseisvalt toime ei tule.
"Sel ajal kui ma Kareni vanemaid vaatan, taipan, et me kõik oleme tegelikult oma esivanemate tükkidest kokku pandud, nina siit, laup sealt. Me oleme nagu kasutatud autod, mis on kokku klopsitud iidvanadest osadest, millest juba enne meid on kokku pandud tuhat miljon teist inimest. Me ei ole kübekestki erilised.
Enne mind on olnud musttuhat inimest, kellel olid needsamad õlad, need sõrmed, see viltune silmahammas. Hingan sügavalt sisse ja õhk jõuab otse alla kõhtu, täidab seal kõik tühjad kohad, iga nurgataguse. Ja sellepärast ilmub ehk kunagi ka keegi Tormodi-sugune. Sest tema osakesi leidub juba kindlasti igal pool, elavaid, võib-olla tedretähnilisi. Võimalik, et ma ei kohta kunagi ühtegi selliste osadega inimest, aga ta ei ole täiesti kadunud. Võib-olla ei kao keegi meist päris lõplikult."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar