Salajaki lahing * 1 * Johan Theorin

Lugesin 2.- 5. märts 2024

Tänu tütre tähelepanelikkusele märkasin ELLU lugemisbingot ning samas siis ka seda, et varsti ELLU laenutussüsteemi enam pole. Ehk on aga järgmine siis uus ja veel parem! Bingos oli ka lasteraamatu lahter ning oleks küll kangesti tahtnud valida üht Reeli Reinausi raamatut, ent miskipärast kiskus samas mõne hoopis uue autori suunas. Minu arvates on sellised väljakutsed head just sellepärast, et satud lugema midagi, mis on ehk tavapärasest teistsugune. Midagi, mida sa ei osanudki otsida...

Rootsi, norra ja taani sõjamehed kogunevad, et hävitada ühes suures kindluses elavad viitrid, kes väidetavalt inimesi ründavad ja tapavad. Sõjakäiguga on ühel või teisel moel seotud ka neli venda, kellest üks - vibükütist Torkel - juba ongi üsna noorena oma võitlused ära võidelnud ning teisedki asuvad samale rajale - kes tahtlikult, kes pigem tahtmatult. Niklis ja Samuel on vanemad ning otsustavad minna vanema venna jälgedes, samas kui noorem vend Jöran ei sooviks sõjaga tegemist teha, ent ei taha ka vendadest eraldi jääda. Jörani eriline oskus on ronimine. Poisid on kodukülas tegelenud peamiselt põlluharimise ning köite valmistamisega.

Inimeste vastastest viitritest räägitakse nii palju, et lugejas võivad tekkida kahetised tunded - on nad siis ikkagi täiesti nii pahad kui inimesed arvavad? Viitrid omakorda vihkavad haldjaid, kes on samas inimestele suureks abiks luuretöö tegemisel. Müütilisi olendeid selles maailmas jagub, ehkki kõik neid ei märka või ei näe. Maaraviitrid on näiteks tiibadega ning nende ülesanne on kaitsta kuninglikke viitreid, lähemalt tuttavaks saab lugeja maaraviitriga, kelle nimi on Ristin. Viitrite kindluse lähedal asuvas Storsjö järves on foogti tütar avastanud elavat tohutusuure mao, keda ta suudab oma pasunamänguga rohkem või vähem juhtida.

Vana aja maailma kuuluvad ka hirmsad haigused, nagu katk ning samas taimed-vürtsid, mis võivad aidata ravimisel. Nendega tegeleb sõjameestega ühinenud tark, kes noorima venna Jörani endale abiliseks võtab. Muidugi lõppevad vendade seiklused just sellise koha peal, et tingimata oleks vaja edasi lugeda.

Unenäod ei tähenda midagi * Ane Barmen

 

Lugesin 22.-23. veebruaril 2024

Louise tuleb pärast pooleaastast eemalviibimist koju, vanaema matustele. Ta on gümnaasiumis leidnud uusi sõpru, ent on asju, millest on raske lahti lasta ning mis ei saa meelest minna - eriti kui ta kodukülla tagasi jõuab. Louise esimene armastus ning lähedane lapsepõlvesõber Tormod sai liiklusõnnetuses surma ning temaga seotud asjad ja unenäod teevad tüdrukule ikka haiget. Louise õde Isabelle on temast väga erinev ning nende vahel pole sõbralikult õelikke suhteid. Kuid Isabelle leiab Louise'ile siiski suveks töö hooldekodus ning see muudab üht-teist tüdruku elus.

Raamat annab minu arvates väga tabavalt edasi noore inimese elu teatud rabedust ja hüplikkust. Ehk ka üksildust, mis jääb, kui keegi oluline inimene on lahkunud. Tunnet, et sind ei mõisteta või ei tahetagi kuulata. Vastukaaluks on töö, kus ta püüab ise mõista neid, kes oma eluga enam iseseisvalt toime ei tule.

"Sel ajal kui ma Kareni vanemaid vaatan, taipan, et me kõik oleme tegelikult oma esivanemate tükkidest kokku pandud, nina siit, laup sealt. Me oleme nagu kasutatud autod, mis on kokku klopsitud iidvanadest osadest, millest juba enne meid on kokku pandud tuhat miljon teist inimest. Me ei ole kübekestki erilised. 
Enne mind on olnud musttuhat inimest, kellel olid needsamad õlad, need sõrmed, see viltune silmahammas. Hingan sügavalt sisse ja õhk jõuab otse alla kõhtu, täidab seal kõik tühjad kohad, iga nurgataguse. Ja sellepärast ilmub ehk kunagi ka keegi Tormodi-sugune. Sest tema osakesi leidub juba kindlasti igal pool, elavaid, võib-olla tedretähnilisi. Võimalik, et ma ei kohta kunagi ühtegi selliste osadega inimest, aga ta ei ole täiesti kadunud. Võib-olla ei kao keegi meist päris lõplikult."

Tüdruk punases mantlis * Kate Hamer

 

Lugesin 25.-26. veebruaril 2024

Beth on üle elanud ehmatava kogemuse, kus tema tütar Carmel kadus labürinti. Õnneks leiti 8-aastane tüdruk üles kuid naine kardab sestpeale üha rohkem, et tütar võib kaotsi minna. Bethi isa Paul, kellel on uus elukaaslane Lucy, ei suhtle tütre ja eksabikaasaga just kuigi tihti. Kuid ühel päeval lähebki Carmel päriselt kaotsi ning ei politsei otsingud ega Bethi enda püüd tasapisi edasi elada ja tütart otsida ei too tulemusi.

Lugeja siiski teab, mis Carmeliga on juhtunud, jälgides ema ja tütre elu paralleelselt kulgevate lugudena, mis kalduvad tihtipeale päris müstilisse suunda. Ka lein tütre kaotuse pärast sunnib Bethi tegema igasuguseid asju. Hästi kirjutatud lugu, mille sündmusi oleks ehk raske päris ellu paigutada kuid kunagi ei või ju teada... 

Äratõugatud surnud * Ruth Galloway nr 6 * Elly Griffiths

 

Lugesin 7.-17. veebruaril 2024

Ruth Galloway sattub seoses ühe leiuga osalema telesaates, samal ajal aga rullub ka tavaelus lahti sarnase temaatikaga juhtum. Nimelt on leiuks konkskäega naine, keda arvatakse olevat Konksumamma  - naine nimega Jemima Green, kes 19. sajandil pidas väikelaste kodu ja mõisteti lõpuks surma mitme väikelapse mõrva eest. Kuid oli see vaid inimeste pahatahtlikel juttudel ja valekahtlustustel põhinev juhtum? Ning kas ka tänapäeval võib midagi sellist juhtuda?

Just selliste mõtetega peab maadlema peainspektor Nelson, kelle uurimise alla satub juhtum, kus peres sureb imikueas juba kolmas laps. Tagatipuks järgmiseks läheb üks pisike tüdruk kaotsi ning abiks pole ka see, et Nelsoni uurida olnud juhtumites on varem juba esinenud laste kadumisi, mis enamasti on kurva lõpuga või lausa lahendamata. 

Järjekordne ülipõnev juhtum, kus seekord näitab head vaistu ka Nelsoni alluv Clough, kes suudab üksikutest fantastilise maiguga infokildudest kokku panna midagi käegakatsutavat. Ruth aga kohtub filmivõtetel sümpaatse ameeriklasest ajaloolase Frank Barkeriga.

Hope and Other Punch Lines * Julie Buxbaum

 

Lugesin 19.-23. veebruaril 2024

Paljud meist unistavad ehk salamisi või avalikult kuulsusest. Kuid vaevalt kujutame ette, mis tunne oleks olla ära tuntud iga möödamineja poolt. Abbi Goldstein on "Baby Hope" - tüdruk, kellest 11. septembri terrorirünnakus tehtud foto sai nii kuulsaks, et ka rohkem kui 15 aastat hiljem jälgitakse tema tegemisi ning võõrad kõnetavad teda. Tüdruk on sellega harjunud, ent sooviks heameelega olla vahelduseks tavaline, tähelepandamatu noor.

Tundub, et tal võiks olla selleks võimalus kui ta otsustab minna tööle suvelaagrisse, väiksemaid lapsi kantseldama. Paraku satub laagrisse tööle ka tema koolivend Noah Stern, kes on väga huvitatud terrorirünnakus võetud fotost ning tal on selleks tegelikult väga tõsised põhjused. Ta palub Abbilt abi, et too aitaks tal fotol olnud inimeste kohta rohkem teada saada ja sellest artikkel kirjutada. Kuigi Abbi sooviks lõpuks ometigi lihtsalt tavalise noore elu elada, soostub ta poissi siiski aitama. Ka Abbil on paraku oma saladusi, mis peavad kahjuks varem või hiljem avalikuks tulema...

Raamatupood jõe ääres * Patti Callahan Henry

 

Lugesin 16.- 18. veebruar 2024

Bonnie elu tundub jooksvat ummikusse juba enne seda kui ta kiirabiarstina töötades teeb saatusliku vea ning raskesse autoõnnetusse sattunud patsient sureb. Ka naise abielu on juba mitmeid aastaid kulgenud suunas, kust edasi pole enam kuidagi võimalik koos minna - või kui, siis oma elust ning soovidest loobudes. Nii otsustab ta võtta oma tütre Piper'i (kelle elu tegelikult samuti parajasti just kõige paremas seisus pole) ning minna tagasi lapsepõlvemaale, väikeses linnakeses asuvas jõeäärsesse majja, mille tema vanemad talle on jätnud.

"Sellest oli möödas nii palju aega ja ja vana jõeäärne maja oli valvanud kogu selle aja pidevas muutumises olevat sood, mida hoidsid koos liiv ja tõusuveega saabuv muda. Sama veranda, kus me kabet mängisime, laius ikka maja ees ja kaardus vasaku külje peale. Valgeks ja siniseks värvitud kiiktoolid paiknesid väikestes rühmades kõveratel verandalaudadel nagu klatšivad mutikesed. Välisuks oli sama värvi, nagu mu vanemad olid selle kunagi ammu värvinud. Helesinine. See oli ühekordne valge rannamaja, millel oli kõrge ja järsk katus. Maja oli lai ja sügav, selle tagumine osa just nagu sirutus jõe poole, nagu me kõik. Aknad avanesid igasse ilmakaarde.
See pühamu oli kui elus südametukse selle taha jääva jõe ja üle tänava jääva ookeani vahel. See polnud pelgalt puit, aknaluugid, uksed ja veranda. Sel olid oma mõtted ja mälestused, nagu oleksime jaganud midagi sosinal öeldut ja salajast. See mäletas mind, nagu mina mäletasin seda - olin selles kindel."

Kuid jõeäärne maja hoiab endas ka mälestusi nukratest sündmustest, mis tabasid Bonnie ning veelgi enam tema hea sõbranna Lainey peret palju aastaid tagasi. Pärast seda ei pöördunudki kumbki perekond sinna tagasi ning ka Bonnie on seni arvanud, et pärast parajat remonti läheb maja müüki. Kuid tundub, et nüüd on ehk aeg ka kunagised tõsised sündmused uuesti läbi elada. Lainey teeb seda tegelikkuses pidevalt nagunii, otsides taga oma ema, kes linnakesest tol ammusel ajal kadunuks jäi. Suhete sasipuntrale lisab nii põnevust kui ka romantikat juurde see, et Lainey vend Owen on Bonnie noorusarmastus, kellest ta pole päriselt senini üle saanud. Oweni arvates pole ei Lainey'l ega Bonniel mõistlik tagasi Watersendi linnakesse minna kuid samas tundub, et võib-olla on siiski kusagil just seal peidus vastused, mida suveõed otsivad. Sellise nime andis neile linnakeses asuva raamatupoe omanik Mimi.

Südamlik ja toredate tegelastega raamat sõprusest, armastusest, valust, kaotusest, otsingutest ning eneseleidmisest. Sellest, et keerulised sündmused võivad meid teinekord juhtida hoopiski kusagile, kuhu me poleks muidu osanudki minna: "Selle kõige hullema asja sees on võim muutuda. Mitte miski ei pea olema kõige lõpp - kõigel võib olla uus tähendus."

Teistmoodi mööblipood. Kastani 57 * Eva Roos

 

Lugesin 5.- 6. veebruar 2024

Imehea lugu, vahvad tegelased. Miskipärast päris raamatu alguses oli mul raske sisse elada, võib-olla tundus kõik natuke liiga eriline ning seetõttu oli kartus, et tegu võiks olla sellise natuke väsitava raamatuga. Aga ei, see on tegelikult n.ö lasteraamatu kohta väga vinge, siin pole roosamannat ning ebaveenvaid olukordi, kus kõik läheb äkitselt imehästi ning probleemid lahenevad justkui nõiaväel. Ehkki nõiaväge siin jätkub, samuti põnevaid tegelasi. Võiks öelda, et tihtipeale sünnitab neid siin täiesti otseselt keeleline rikkus, mida autor väga osavasti ja fantaasiarikkalt oskab käsitseda. Igatahes mina naersin end ühel hetkel küll peaaegu pooleks, sest nii naljakas oli.

Jään põnevusega ootama, millal saan järgmise raamatu kätte võtta, kus osalisteks on poepidaja Aramilda Tengelpung, tema naljakas ja moosimaias koer Piru ning muidugi põnev pood, millega Aramilda ringi reisb. Toredat poissi nimega Olle Pai kardetavasti me järgmistes raamatutes ei kohta, sest võlupoel on komme ja vajadus pidevalt ringi reisida... Aga loodetavasti läheb tal hästi.