Kadunud õde * Lucinda Riley

 

Lugesin veebruaris 2023

Erilise saatusega tüdrukud, kelle on maailma igast kandist lapsendanud rikas heategija Pa Salt, otsivad viimast, seitsmendat õde, kes nende juurde Shveitsis asuvasse Atlantiseks nimetatavaks kodusse elama ei jõudnudki. Kuigi tüdrukud on väga erinevad ning kogenud nii omavahelisi vastuolusid kui ka raskusi oma isikliku elu ja tasakaalu leidmises, on nüüd kõik teel uutmoodi harmoonia poole, kus nad ka üksteist paremini mõistavad.

Selles toetavas õhkkonnas on nad otsustanud ka viimase, seitsmenda õe üles leida. Kuid selgub, et Mary-Ann ehk Merry, kes nende arvates on kõige noorema õe lapsendanud, aina põgeneb nende eest. Lisaks d'Aplièse'i õdedele näib ta aga põgenevat veel millegi või kellegi eest. Tundub, et sellele kõigele saab valgust heita vana päevik, mida Merry senini ilma lugemata on kaasas kandnud ning mis sisaldab väärtuslikku informatsiooni tema iiri juurte kohta.

Nagu vist enamuse sarja varasemate raamatute puhul viib vana päevik lugeja täiesti erinevasse maailma, millesse sisse elada. Ilmselt ma esimesel lugemiskorral vist kõigepealt sellesse takerdusingi - kohavahetus on lihtsalt nii täielik, et on raske ennast ümber lülitada... ja pärast omakorda tagasi lülitada, kui oled juba uude (ehk siis antud juhul vanemasse) lukku sisse elanud.

Näeme kuidas noor iiri naine Nuala kasvab üles keset pidevat võitlust, kus ka tal endal on oma oluline osa täita vabadusvõitlejate toetamisel ja varustamisel. Nuala tulevane abikaasa Finn kuulub samuti lendsalka, ehkki igapäevaselt töötab ta õpetajana. Äkitselt kutsutakse Nuala tööle kohaliku briti perekonna juurde, kus ta peab hoolitsema lahingus tõsiselt viga saanud Philip'i eest. Nende vastandlikust päritolust hoolimata tekib Philipi ja Nuala vahele sõprus ning neiu suudab veenda noormeest vaatama tulevikku lootusrikkamalt. Kuid Nuala ülesanne hankida iirlastele majast ka võimalikku kasulikku informatsiooni ei pane teda just lihtsasse olukorda...

Kõige rohkem käib tegevus selles raamatus Merry ümber ning sarnaselt eelnevatele osadele on tegevusliinid keerukad, traagilised ja kaugeleulatuvad, nii et ega nendest väga rääkida ei saagi, et raamatust mitte liiga palju paljastada. Muidugi leidub siin suurejoonelisust, just nagu sarja eelmistes raamatutes, kus pidevalt nagu muuseas siia-sinna, ühest maailma otsast teise sõidetakse.

Lõppkokkuvõttes võib tunnistada, et nii nagu sisetunne hakkas juba raamatu teises pooles aimama, ei õnnestunud autoril selle raamatuga kõiki otsi kinni siduda. Ehk siis üks raamat lisandub sarja veel, et tuua selgust sellesse keerukalt kokku põimitud lukku. Kui seitsmes oli esmajoones Merry, ehk kadunud õe lugu siis viimane loodetavasti toob sellesse rohkem selgust, avaldades ka tüdrukute isa Pa Salt'i loo.

Kõige väärtuslikem ehk ongi siin see, mida saame teada iirlaste ning nende vabadusvõitluse kohta. Ning väheväärtuslik pole ka vaade vimmale ja kangekaelsusele, mis võib kanduda läbi väga mitme põlvkonna - kindlasti on see mõtlemapanev ka eestlaste kangekaelsust arvesse võttes.

Veel märksõnu: Maia, Ally, Star, CeCe, Tiggy, Elektra, Uus-Meremaa, Jock McDougal, Jack ja Mary-Kate, Lääne-Cork, John ja Maggie O'Reilly, Ellen, John, Katie, Bill, Nora, Pat, Bobby ja Helen Noiro, Nuala ja Hannah, Ambrose Lister, isa James O'Brien, Cumann na mBan, Mick Collins, Argideen House, Maureen Cavanagh, Philip.

Lugusid jutustades * Vera Stanhope# * Ann Cleeves

 

Lugesin 2. märts 2022 - 20. märts 2023

Uskumatu küll aga see raamat sai mul lõpuks ometigi loetud. Krahmasin ilmselt aasta tagasi liiga palju kokku ning siis jäi osade lugemine unarusse, võib-olla väsitas ka netist raamatute lugemine, ehkki see on samas väga mugav, sest Ellu süsteemi kaudu on nii lihtne raamatuid võtta ja tagastada. Võib-olla isegi liiga lihtne, sest siis jäävad mitmed ikkagi pooleli kui korraga liiga palju ette võtta. 

Lõpuni jõudsin raamatuga ikkagi alles tänu sellele, et laenutasin ta ikkagi päris füüsilisel kujul ning seekord oli siis sellesse lihtsam süveneda. Ju on igal raamatul oma meeleolu ja selle loo puhul kippus see olema säärane, millesse mul oli raskem sisse minna. Siin tõepoolest jutustatakse lugusid, endale iseendast, teistest, oma lapsepõlvest, seljataha jäänud sündmustest. Lood aitavad edasi minna, edasi elada, minevikusündmustest sedavõrd pääseda, et oleks võimalik elada igapäevaelu.

Emma elab koos oma mehe Jamesi ning pisikese pojaga vanas kaptenimajas, ent unistab naabruses töötavast pottsepast Danist. Naine meenutab kümme aastat tagasi juhtunut, mil ta leidis oma parima sõbranna Abigail Manteli surnuna. Nüüd on selgunud, et Abigaili mõrva eest süüdi mõistetud Jeanie Long oli süütu, sest leitakse tunnistaja, kes on aastaid kodumaalt eemal viibinud. Ent enne kui uued asitõendid avalikuks said ning Jeanie't sellest teavitada oleks jõutud, tegi ta vanglas otsuse elust lahkuda.

Väikeses kohakeses Elvetis selgub olevat palju varjatud lugusid, saab teada inspektor Vera Stanhope, kes saadetakse vana lugu uuesti uurima. Kahtlusalustena paistavad pea kõik asjaosalised - toona uurimisega tegelenud Caroline, tema tookordne abi Dan Greenwood, Abigaili isa Keith Mantel, lapsepõlvesõbranna Emma Bennett ning tema perekond, kaasa arvatud Emma abikaasa James... 

Üleelamiste vanake * Kruusa Kalju

 

Lugesin 13. märtsil 2023

Just see, mida vaja. Täpselt tabav ja rabav. Nii, nagu tahaks paljusid asju isegi öelda, kui ainult oskaks. Väga kodused on näiteks lapsevanemaks olemise kohta käivad mõtted, aga ka muud mõttekäigud on tuttavad. Sõnamängud ja huumor on lohutavad ja/või tujutõstvad, või vähemasti panevad kaasa noogutama. Hea. Autor kasutab erinevaid õ-häälikuid (ă, ĕ, ĭ, ŏ, ŭ ja ў), mis annavad midagi sellist lisaks, mida kirjeldada ei oskagi.

     * INIMESTELE
    vastutulemine on
     vastuoluline - 
mida rohkem vastu tulen,
seda rohkem vastu olen.

   * TEISED NÄGEVAT
    must palju paremini,
mida mina näen - 
ja eks nad püüa seda minulegi näidata.

  * HOMMIKUEINEKS
    tütar süüa suvatseb
klaasikese vett, "Sipsiku" kohukese 
ja vanemate närvid.

  * ELAMINE ON igast
   oma vŏimalusest kinni
         haaramine - 
oleneb olukorrast,
millisest ŏlekŏrrest. 

                 Talve alguses
äsja sadanud pehme paksu lume sees
kassi käimisest jäänud jäljed
üksinda nurga taha lähevad.

Andja * Lois Lowry

 

Lugesin 11. märtsil 2023

Jonasest saab kohe-kohe Kaheteistkümnes - see on hetk, mil noortele öeldakse Tseremoonial aitäh nende lapsepõlve eest ning antakse ülesanne, millega nad tegelema hakkavad. Kogukonnas on kõik täpselt paika pandud ning Vanemate komitee otsustab pärast pikaajalist jälgimist, mis on iga noore jaoks parim amet. Kogukonnas on näiteks Hooldajad, Tänavapuhastajad, Maastikutöölised, Toidu kättetoimetamise meeskonnad, Doktorid, Insenerid, Emad jne. Lapsed on jagatud Ema ja Isaga peredesse kahekaupa, igas peres on poiss ja tüdruk. Uuslapsi ehk vastsündinuid kasvatavad Hooldajad, misjärel nad umbes aastavanustena jagatakse peredesse. Seejärel on nad Ühed, Kahed... jne. Lapsed teevad ka vabatahtliku tööd ning tihtipeale on see seotud tegevusega, mis neile kõige paremini sobib või meeldib ning osutub hiljem ka nende tulevase tööga seonduvaks.

Selles hästikorraldatud maailmas on aga asju, mis pole nii nagu nad näivad. Jonast ootab ees suur üllatus, sest tema Kaheteistkümneks saamise tseremoonial määratakse talle vastutusrikas ülesanne saada Mälestuse Vastuvõtjaks. Selleks õpetab teda vanem mees, kes on seni seda ülesannet täitnud ning kes palub Jonasel end nüüd nimetada Andjaks. Mida Mälestuse Vastuvõtja teeb, miks on see töö eriline ning nõuab julgust, vaprust ning ausust, seda hakkab Jonas nüüd õppima. See mida ta õpib ja näeb võib teda muuta ning panna asju nägema senisest hoopis teise nurga alt. Temale antud ülesanne tähendab ka üksinduse, ängistuse, eraldatuse ja valu talumist, mida teised kogukonna liikmed ei koge.

Raamatu tõlkija on Kattri Ezzoubi, tegu on äärmiselt haarava ja mõtlemapaneva looga.

How to Build a Healthy Brain * Kimberley Wilson

 

Lugesin 9. märts - 7. aprill 2023

Autor on varajasest noorusest alates olnud perekondlikel põhjustel väga teadlik erinevatest vaimsetest tervisemuredest. Nagu ta ise tunnistab, hakkaski ta tänu sellele omandama haridust antud alal ning tundma järjest rohkem huvi erinevate aspektide vastu, mis meie ajutegevust ja vaimset tervist mõjutavad. Kuna viimaste aastate jooksul on depressioon nii noorte kui vanemate hulgas ning näiteks ka haigestumine Alzheimeri tõppe plahvatuslikult suurenenud, otsib ta selgitusi sellele, miks nii on juhtunud ning kuidas üldse oma aju paremini hoida, et elada õnnelikumat ja täisväärtuslikku elu. Kuigi aju tervis ning õige töötamine on väga olulised, toob autor välja, et veel senimaani peetakse vaimse poole ja ajuga seotud terviseprobleeme vähemolulisteks füüsiliste probleemide kõrval. Ometigi on peamiseks surmade ning toimetulematuse põhjuseks viimastel aastatel saanud just aju ja vaimse tervisega seotu.

"One of the reasons for the disparity between how mental health conditions are treated in comparison to physical illness is the erroneous belief that mental health conditions are not "real", that they are solely a problem of psychology and not biology. It's so important to remember that the brain is an organ; it's just an incredibly complicated one with some very special functions. For example, we all know that for our heart to work properly we have to look after it by eating well, excercising, avoiding smoking, and so on. A heart that is not properly cared for will begin to show impairmengts in its function through changes in blood pressure, palpitations and pain. These are the clues that our heart needs some extra attention. The same principle applies to the brain. A brain that is struggling will begin to show impairments in its functions; it just so happens that the brain's functions are mood, personality, planning, decision-making, information processing and memory. These are the clues that the brain needs some extra attention, but too many people brush these symptoms off as incidental, or worse, something to be ashamed of and ignored.

The idea that mental illness is somehow "less real" than physical illness, doesn't make us stronger. In fact, quite the opposite. We know that recovery from mental healt conditions is best if you intervene as early as possible, during the first episode or when symptoms are mild. However, the misunderstanding and stigma around mental illness means that people sit on their symptoms of brain distress for weeks, months, and sometimes years. By the time the symptoms are bad enough for them to seek professional help, the illness is much more entrenched and more difficult to treat."

Autor kirjutab väga huvitavalt ning selgelt, rääkides nii tehtud uurimustest, ajakirjanduse ning blogijate kaudu edastatud informatsioonist, aju ehitusest ja toimimisest, haiguste ja immuunsüsteemi toimimise seotusest depressiooni ja psüühiliste probleemidega, une tähtsusest aju jaoks.

Unega seotud osa on väga konkreetne, andes häid nõuandeid neile, kel une kvaliteedi ja uinumisega probleeme on. Autor leiab, et kõikidele ei toimi samad lahendused ning igaühel on oma päevarütm, millega peaks ka une puhul arvestama, samas on teatud eeldused, mis toimivad kõikide puhul, aidates paremini uinuda ja sügavamalt magada. Kui magama minnes või öösel ärgates vaevavad muremõtted, on tal ka selle kohta hea soovitus:

"Everyday anxieties (a task you have to do the next day, items you need to remember) can be effectively managed with a worry book - keep a notebook beside your bed and write down any last-minute tasks or reminders that have a habit of cropping up just as you decide to go to bed. This way you can be reassured that you won't forget them but they won't be turning over in your mind all night."

Autor leiabki, et kui psüühiliste probleemidega inimesel on ka uneprobleemid, tuleb esmalt püüda just nendega tegeleda, sest uni on aju normaalsele toimimise jaoks ülioluline. Lisaks hoiatab ta, et hommikul peaks vähemalt 20-30 minutit jääma tõeliseks ärkamiseks, sest sel ajal võib inimene olla veel liiga inertne ning kiire tegevusse sööstmine võib olla otseselt ohtlik. Hommikupoolikul või päeval soovitab ta viibida ka vähemalt pool tundi loomulikus päevavalguses, et toetada keha loomuomast päevavalgusele reageerimist. Neile, kes üle muretsevad, ei pea ta heaks unega seotud äppide kasutamist, sest tulemus võib olla soovitule vastupidine - nii muretsetakse oma une/unetuse pärast veelgi enam ning magatakse varasemast halveminigi.

Põnev osa on muidugi toidu mõjust ajule, sest hoolimata suurest infoküllusest on siiski palju asju, mida üldiselt ei teata. Aju nimelt nõuab töötamiseks päris palju toitaineid - lausa 20-25 protsenti meie päevasest energiavajadusest ning samuti on talle tarvis õigeks töötamiseks vitamiine ja mineraale. Autor pakub välja variante, kuidas näiteks oma toiduvalikusse kala lisada - nimelt on rasvane kala ideaalne toit aju toetamiseks. Kuigi uurimustes on soovitatud liha söömist vähendada, leiab autor, et kõige tähtsam on koguse asemel jälgida toidu kvaliteeti, süüa mitmekülgselt ning võimalusel oma toiduvalikut mitmekesistada, võttes punase liha asemel menüüsse linnuliha vms. 

Iga päev väike kausitäis tooreid või 4 supilusikatäit kuumtöödeldud rohelist (peedivõrsed, brüsseli kapsas, endiiv, kale, rucola, rooma kapsas, savoy kapsas, nori, spinat, vesikress jne) kaitseb aju, sest neis sisaldub mitmeid bioaktiivseid toitaineid: beetakaroteeni, folaate, vitamiini K, luteiini, magneesiumi, kaaliumi. Neile, kes pole suured rohelisesõbrad, soovitab autor näiteks külmutatud spinatit, mida võib tema ettepanekul vabalt lisada pea ükskõik kuhu (smoothied, supid, pastad, kastmed, riis, karrid, hummus jne), ilma et see oluliselt toidu maitset muudaks, ent samas oleme oma ajule head teinud. 

Pähklid on olulised, ent autor toonitab, et soolamata-röstimata kujul, ning mitte ka "piimajookidena", kus pole enam alles kõike vajalikku. Nad sisaldavad alfa-linoleenhapet ja polüfenoole, mis aitavad organismis toota fenoolhappeid, mis vähendavad põletikke ja oksüdatsiooni. Sisaldavad ka E-vitamiini. Autor soovitab ka erinevaid pähklivõisid (mandli, metspähkli, india pähkli), mida saab kasutada salatites, kastmetes, suppides ning seemnete lisamist putrudele, küpsetistele, salatitele jne.

Marjade kohta tuuakse näiteid mitmest uurimusest, kus need parandasid näiteks juba tund pärast tarbimist (200g mustikaid) tähelepanuvõimet ning lühiajalist mälu. Sarnaseid tulemusi on saadud näiteks mustsõstardega (tähelepanuvõime, vastupidavus), kirssidega (paranenud vaimne paindlikkus ning sujuvam üleminek ülesandelt teisele) ning granaatõunaga (parem pikaajaline mäletamine, mäluaukude vähendamine).

Vürtsid ja maitseained - on tähele pandud, et maades, kus neid rohkem kasutatakse, esineb oluliselt vähem dementsust ja Alzheimeri tõbe. Ajutegevusele mõjub hästi nende igapäevane kasutamine toitudes - kollajuur ehk kurkum, rosmariin, safran, pipar, ingver, kaneel, kardemon, nelk, koriander, tshillimaitseaine, cayenne pipar, sidrunirohi, sinep, muskaatpähkel, paprika, tähtaniis, vanilje, wasabi jt. Taimedes ja vürtsides on tuhandeid koostisaineid, mis võivad tõsta tuju, aeglustada aju vananemisprotsessi, ergutada verevarustust, vähendada põletikke, ergutada uute ajurakkude loomist. Lisaks salatitele, toitudele, kastmetele lisamisele soovitab autor teha teetõmmiseid, lisada sobivaid vürtse oma kohvisse ning võtta igal kuul ette katsetus mõne uue idamaise retseptiga, et leida oma menüüsse uusi, põnevaid ja tervislikke toite vürtsidega.

Oad, laugud, täistera ning külmad süsivesikud - nende puhul on oluine, et kiudainerikastena nad toetavad seedesüsteemi tööd ning seega ka immuunsüsteemi ning aju tööd. 

Tee, kohv ja kakao - fermenteeritud toiduainetena kaitsevad aju, nendes olevad polüfenoolid teevad veresooned elastsemaks, aitavad samas ka seedesüsteemi. Kohv tõstab ajus teatud ensüümi taset, kaitstes dementsuse vastu. Tume shokolaad parandab aju verevarustust, parandab töömälu ning visuaalseid funktsioone.

WATER - It would be remiss not to also mention hydration. Your brain is around 80 per cent water and even small percentage drops in hydration are associated with increased fatigue, poorer cognitive function and worse mood. Pewople often do not notice how thirsty tehy are, so a visual cue can be helpful. Place a refillable bottle on your desk, or wherever you spend most of your time. Having water in easy reach will help you to keep you effortlessly hydrated.

Autor mainib, et viimased uurimused on näidanud, et mitmekülgselt toituvad inimesed ei pruugi lisaks toidule vitamiine võtta, ent erandiks on D-vitamiin, mida heledama nahaga inimesed peaks võtma sügisel ning kevadel 10 mikrogrammi päevas ning tumedama nahaga inimesed aastaringselt. 

Autori äratoodud ajule kasu toov toitumissoovitus, 1 portsjon = kaks kuhjaga supilusikatäit:

• täisteratooted: 5-8 portsjonit päevas
• köögiviljad: 6 portsjonit päevas
• puuvili: 3 portsjonit päevas (eriti soovitavad on marjad)
• oad/laugud: 3-4 portsjonit nädalas
• väherasvased ja magustamata piimatooted: 2-3 portsjonit päevas
• soolamata ja röstimata pähklid: 1 portsjon päevas
• kala: vähemalt 2 portsjonit nädalas
• väherasvane punane liha: 3-4 portsjonit nädalas
• kana: 2-3 portsjonit nädalas
• munad: kuni 6 tk nädalas
• oliivõli: 3 spl päevas
• vein: kuni 2 keskmist klaasi päevas, eelistatavalt punast
• extra(d): magus, rafineeritud teraviljatooted, friteeritud toit, kiirtoit, töödeldud lihatooted ja magusad joogid: 3 portsjonit nädalas

Nii. Siinkohal sai minu konspekteerimise jaks otsa, et ikkagi kunagi jõuaks ka raamatu läbi lugeda. Väga soovitatav teos kõigile, kes oma tervisest huvitavad. Ning uurimused näitavad, et isegi vanas eas on veel võimalik oma aju seisukorda parandada. Muidugi mõista just kõigi nende asjadega, mis meie tervisele ka muidu kasuks tulevad! Nii et tegelikkuses siin mingit raketiteadust pole, peab lihtsalt väikeste sammude kaupa toimetama ning jaksama - toitumine, uni, füüsiline aktiivsus, kognitiivne treening / uute asjade õppimine ja sotsiaalne suhtlemine - need ongi kõik abiks. Autor soovitab kindlasti planeerida ja ette mõelda, ning teha plaanid sellised, mida suudad järgida ka siis, kui oled väsinud, motivatsioonipuuduses või pahas tujus. Plaanid ei tohiks olla liiga suured ning endale tuleb muidugi andeks anda kui kõik ei õnnestu, sest uute harjumuste omandamine tähendab automaatselt, et ikka tuleb plaanidesse sisse ka kõrvalekaldeid. 

Internetist leiab ka Kimberley Wilsoni koostatud tabeli, mis pakub välja väikesi igapäevaseid samme (kolm tükki, valida erivatest kategooriatest), mida tehes saab oma harjumusi jälgida ning tasapisi muuta. 

Vestlused sõpradega * Sally Rooney

 

Lugesin märts 2023

21-aastase Francese vanemad on lahutatud, ta käib neil aeg-ajalt eraldi külas, on ühes firmas praktikant koos Philipi nimelise noormehega ning suhtleb oma sõbranna Bobbiga, kellega nad kooli lõpus on mõnda aega paar olnud. Bobbi on värvikas ning enesekeskne, Frances mõtlikum, tagasihoidlikum ning endas kahtlevam. 

Tüdrukud tutvuvad kirjaniku-fotograafi Melissa ning tema näitlejast abikaasa Nickiga. Tekib huvitav suhtenelinurk, sest Bobbi näib algusest peale olevat üsna huvitatud Melissast ning pigem kehval arvamusel Nickist. Uued tuttavad on heal järjel, samas kui Bobbi ja Frances on noored, kes esinevad luuleõhtutel Francese luuletustega, ent kumbki pole veel püsivat töökohta otsinud. 

Paistab, et ka Melissat huvitab pigem Bobbi, kuid Frances leiab end eelarvamustest hoolimata tundmas sümpaatiat Nicki vastu. Uued sõbrad kohtuvad tihtipeale luuleõhtutel ning nende vahel toimuvad vestlused on veidi nagu omapärane pallimäng või üksteise pihta visatud nooled, kus igal sõna on omaette proovilepanek. Nicki ja Francese hakkavad suhtlema ka meili teel, tihtipeale öötundidel. Esialgu on see pigem muhe üksteise tögamine ja sõnamängud kuid Frances leiab end järjest enam Nickile mõtlemast ning tema seltskonnas viibides tabavad teda üllatuslikud tunded.

"Tol hetkel tekkis mul enese tunnetamises veider tõrge ning taipasin, et ma ei suuda omaenda nägu ega keha üldse visualiseerida. Justnagu oleks keegi kergitanud nähtamatu pliiatsi otsa ning tasakesi kogu mu välimuse lihtsalt ära kustutanud. See oli veider ja tegelikult üldse mitte ebameeldiv, kuigi olin teadlik ka sellest, et mul on külm ning võib-olla ma värisen."

Sümpaatiad ning nende arenemine ühes või teises suunas muutub keerukaks mänguks ning keegi saab kõrvetada. Kui avatud südame ja silmadega vaadata, võib näha, et abielu või suhte purunemisel võivad kõik pooled haiget saada - ka need, kes on nii-öelda "süüdi". Neil pole tihtipeale ka rääkida kellegiga ning võib olla tunne, et süüdistada saabki vaid iseend, ehkki suhtes on alati ju kaks poolt. Ja kui tihti me soovime enda lähedasi kuulata - ikka on ju enamasti midagi muud, mis meie tähelepanu köidab...

"Läksin elutuppa, kus Bobbi vaatas mingit dokfilmi Alzheeriast. Ta patsutas diivanipadjale enda kõrval ja ma istusin maha. 
On sul kunagi selline tunne, et sa ei tea, mida eluga pihta hakata, küsisin.
Ma päriselt ka vaatan, ütles Bobbi.
Vaatasin ekraanile, kus vanadele sõjaaegsetele kaadritele rääkis peale hääl, mis seletas Prantsuse relvajõudude rolli. Ütlesin: vahel ma lihtsalt tunnen. Ja Bobbi asetas sõrme huultele ja ütles: Frances, ma vaatan."

Igal juhul on see tuttav lugu, ühelt või teiselt poolt vaadatuna. Eks iga armumine tundub ilus, ükstaskõik, kas sellest kasvab välja midagi suuremat või mitte. Ning iga petmine teeb kellelegi haiget ja iga otsustamine on raske, samuti nagu ülestunnistused, pettumus ning valu, mis võib järgneda. Minu isiklik kogemus lõppes valuga kuid kas võib juhtuda ka, et inimesed leiavad uue viisi ning suudavad leppida ka suhtekolmnurga või lausa -nelinurgaga? Kui me soovime, et meie partner oleks õnnelik ning kõik osapooled suhtuksid üksteisesse sõbralikult ja austavalt, kas suudaksime siis leppida sellise suhtega? Mina olen ilmselt oma perelt kaasa saanud kasvatuse, mis ei suudaks sellisest olukorrast läbi närida, aga ehk oleks vabama kasvatusega inimestel lihtsam selliseid väljakutseid vastu võtta?

Alati jääb ka küsimus kui palju me teisest inimesest teame ning kui suur osa on oletustel, mis tunduvad loogiliste või mõistlikena. Laseme omaenda mõistlusel luua pildi sellest, mida teine võiks mõelda, tunda või tahta, tegelikkus aga võib olla sellest täiesti erinev. Sinu lähedased või heatahtlikud kõrvalseisjad võivad sinu lugu jutustada täiesti erinevalt.

"Mõne aja pärast ütles Nick, et ta pole seda lugu tollest aastast ja kõigest juhtunust mitte kunagi varem rääkinud. Ta ütles, et ta polnudki seda lugu tegelikult omaenda seisukohast kuulnud, sest ta oli harjunud, et rääkijaks on Melissa, ja muidugi olid nende versioonid erinevad. Imelik tunne on kuulda, ütles Nick, kuidas ma ise sellest räägin, nagu ma oleksin peategelane. Mul on peaaegu selline tunne, et ma valetan, kuigi kõik, mis ma rääkisin, on vist tõsi. Aga Melissa räägiks seda teistmoodi."

Lõppkokkuvõttes võiks kõige selle kohta öelda "ameerika mäed", sest selle raamatu suhetes käib kõik üles-alla ning see, mis tundub täna kindel, on homseks midagi muud ning võib-olla ongi armastuses kõik lubatud. Kõik see on nauditavalt kirja pandud ning liigse halamiseta, sümpaatselt, huvitavate kujunditega kaunistatult.