 |
| Lugesin 16. veebruaril 2023 |
"Armastus ei ole kraanivesi, mille saad kinni keerata, kui ei taha enam hoolida. See imbub su hinge, tallab raja su südamesse ja lahkudes jätab maha väljakannatamatu tühjuse."
Raamat, mida ei tasu ette võtta kui oled hella südamega, ent ei soovi parajasti pisaraid valada. Nutsin lahinal ja sain aru, et ega ma vist pole senimaani üle saanud oma vanemate minekust. Ja et see hoiab minus alati stardivalmis kurbuse ja leinatunde - mõnikord piisab vähesest, et see sealt vallandada. Peale vanemate lahkumise ilmselt ka minu tütre diabeedidiagnoos on selline, mida ma pole lõpuni suutnud läbi leinata. Või siis võib-olla üldse mitte, sest diagnoosidega tuleb tavaliselt elama hakata ning aega nende läbielamiseks ei jäeta. Seda ma igal juhul mäletan, et viha tundsin küll ühel hetkel, pool aastat pärast diagnoosi teadasaamist. Viha... ja ikkagi kurbust, et haigus tabab täiesti teenimatult kedagi, kes oleks väärt oma elu tervena elama.
See lugu on samuti paratamatustest. Kuigi ka surma puhul me ju tihtipeale küsime ja mõtleme, kas oleks saanud ka teisiti. Minu vanemate puhul oli see igatahes nii.
Leo - Niamh'i edukas kaksikvend - sureb, tehes õega sõlmitud kihlveo võitmiseks ulja hüppe kaljudel. Kuigi algul loodab pere, et on veel lootust, maandub Leo kukkudes nii pahasti, et ehkki tema keha saab veel elus hoida, on ta ise tegelikult juba läinud.
Samal ajal on juba pikemat aega haiglas Jonny, kes on sama vana kui Leo, ent põhimõtteliselt ootab surma, sest tema enda süda ei tööta - elus püsib ta ainult tänu masinatele. Jonny lootus doonorisüdamele on väga väike, sest talle ei sobi iga veregrupp ning ta ise on pigem jõudnud arusaamani, et tema aeg saab ühel hetkel lihtsalt otsa. Kuid siis päästab Leo süda tema elu.
Sündmus, mis ühes peres tähendab tohutut leina, tähendab Jonnyle uut algust kuid ta ei suuda lakata mõtlemast, kellelt ta oma südame sai ning jõuabki oma otsingutes Leo perekonnani. Niamh'iga suhtlema asudes muutub olukord varsti keeruliseks, sest ta tõesti meeldib poisile kuid samas ei suuda Jonny tüdrukule tõde paljastada. Ta tunneb sisimas, et kui tema sees on Leo süda, ei või ta alustada suhet tema kaksikõega. Ja ometigi on noored juba suutnud omavahel luua romantilise ja südamliku sideme ja nad mõlemad tajuvad, et võivad oma suhtluses puudutada ka teemasid, mis teiste lähikondsetega suheldes kõrvale jäävad.
Väga valus lugu leinast, eitusest, enesesüüdistustest ja paranemisest, mõistmisest ning andestamisest. Leo perel läheb kaua aega, enne kui nad nõustuvad iseendale ja üksteisele tunnistama, kui raske neil on.
"Lugesin netist üht artiklit selle kohta, kuidas uppuv inimene ei paista üldse uppuja moodi välja - ta ei vehi kätega, ei pladista ega karju, sest hingamine on ainus, mida ta teha püüab. Uppuda võib isegi tugev inimene, vaikselt, rapsimata, ümberolijad aga arvavad samal ajal, et temaga on kõik korras. Nüüd ma tean, et minuga toimus sama asi: ma kulutasin kogu jõu vee peal hoidmisele, abi palumiseks ei jätkunud mul enam võhma. See ei olnud Leo surmaga leppimine ega toimetulek. Ma olin uppumas tema kaotusesse. Me kõik olime."
Ilus ja südamlik raamat - teemal, millega paratamatult käib kaasas palju pisaraid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar