Lihtsalt kuula * Sarah Dessen

 

Lugesin 15.-17. veebruaril 2023

Esialgu on raske tabada, mis võis juhtuda varem populaarse ning modellinduses tegutseva, eduka perekonna noorima tütre Annabeliga. Selge on aga see, et tal on nii kodus kui ka koolis raske. Üllatavalt leiab ta endale koolis kaaslaseks omapärase Oweni, kellega maailma ja muusika(!) üle arutleda. Nimelt on Owen samasugune üksiklane nagu tema, keda on sildistatud ja kõrvale jäetud oma varasema vägivaldse käitumise tõttu.

Annabel on olnud mitmeid aastaid lähedane 6. klassis kooli saabunud uue tüdruku Sophie'ga, kes tundus põnev ja uudne võrreldes Annabeli varasema sõbranna Clarke'iga, kellega tal nüüd suhtlus lausa päevapealt katkeb. Kuid ühel hetkel langeb Annabel ise Sophie kiusamise ja rünnakute alla. 

Kodus on parajasti suurimaks mureks keskmine õde Whitney, kes peaaegu tervele perele märkamatult on libisenud söömishäire küüsi. Vanim tütar, elavaloomuline Kirsten on püüdnud kõiki selle eest hoiatada, ent teda ei võetud tõsiselt ning nii jõuab olukord juba väga kriitiliseks minna. Üliaktiivse Kirsteni ning sissepoole elava Whitney kõrval tunneb noorim õde Annabel end tihtipeale nähtamatuna või arvabki, et parem on mitte silma paista ning oma arvamust avaldada, et olukorda mitte hullemaks teha. Oweniga kohtumine paneb teda mõistma, et ta polegi eriti oma arvamustest ausalt rääkinud vaid püüab pigem kedagi häirimata toime tulla.

Tänu Owenile kohtub Annabel teistega, kes tema maailma muudavad, kuid ometigi keerab üks sündmus uuesti kõik pahupidi ning tüdrukule tundub just nagu oleks kogu vahepealne paremuse poole liikunud aeg olemata olnud. Võib-olla ei ole alati mõistlik jätta asju enda teada, isegi kui tegu on millegi raske ja keerulisega, mis sulle teiste silmis märgi külge võib jätta. Kuid see halb, mis kunagi tabas Annabeli ning millest ta teiste ees vaikib, tabab nüüd Sophie teist sõbrannat Emily't. Annabel mõistab lõpuks, et unustada püüdmine ei aita asjadega toime tulla ja lahendusi leida.

"Ma olin alati tahtnud seda unustada. Kuid isegi siis kui hakkasin enda meelest juba unustama, ujusid ikka ja jälle mälukillud välja naagu veepinnal hulpivad puupilpad, mis uppunud laeva asukohast märku annavad. Roosa pluus, minu nimest tehtud värss, kellegi käsi mu kaelal... Just niiviisi juhtubki, kui sa proovid mineviku eest ära joosta. See mitte ainult ei jõua sulle järele, vaid võtab su üle võimust, rikub su tuleviku, võtab ära maa ja taeva, kuni sul pole enam muud teed, kui sellest otse läbi minna, sest see on ainus rada, mis võib su koju viia.
Mõistsin seda nüüd. Hääl, mis kogu aeg mu tähelepanu püüdis, kutsus ja anus, et ma teda kuulaksin, polnud üldse Willi hääl. See oli mu enda oma."

Hästi kirjutatud raamat, minu rõõmuks on siin üheks oluliseks tegelaseks ka muusika.

Teise ringi süda * Tamsyn Murray

Lugesin 16. veebruaril 2023

"Armastus ei ole kraanivesi, mille saad kinni keerata, kui ei taha enam hoolida. See imbub su hinge, tallab raja su südamesse ja lahkudes jätab maha väljakannatamatu tühjuse."

Raamat, mida ei tasu ette võtta kui oled hella südamega, ent ei soovi parajasti pisaraid valada. Nutsin lahinal ja sain aru, et ega ma vist pole senimaani üle saanud oma vanemate minekust. Ja et see hoiab minus alati stardivalmis kurbuse ja leinatunde - mõnikord piisab vähesest, et see sealt vallandada. Peale vanemate lahkumise ilmselt ka minu tütre diabeedidiagnoos on selline, mida ma pole lõpuni suutnud läbi leinata. Või siis võib-olla üldse mitte, sest diagnoosidega tuleb tavaliselt elama hakata ning aega nende läbielamiseks ei jäeta. Seda ma igal juhul mäletan, et viha tundsin küll ühel hetkel, pool aastat pärast diagnoosi teadasaamist. Viha... ja ikkagi kurbust, et haigus tabab täiesti teenimatult kedagi, kes oleks väärt oma elu tervena elama.

See lugu on samuti paratamatustest. Kuigi ka surma puhul me ju tihtipeale küsime ja mõtleme, kas oleks saanud ka teisiti. Minu vanemate puhul oli see igatahes nii. 

Leo - Niamh'i edukas kaksikvend - sureb, tehes õega sõlmitud kihlveo võitmiseks ulja hüppe kaljudel. Kuigi algul loodab pere, et on veel lootust, maandub Leo kukkudes nii pahasti, et ehkki tema keha saab veel elus hoida, on ta ise tegelikult juba läinud. 

Samal ajal on juba pikemat aega haiglas Jonny, kes on sama vana kui Leo, ent põhimõtteliselt ootab surma, sest tema enda süda ei tööta - elus püsib ta ainult tänu masinatele. Jonny lootus doonorisüdamele on väga väike, sest talle ei sobi iga veregrupp ning ta ise on pigem jõudnud arusaamani, et tema aeg saab ühel hetkel lihtsalt otsa. Kuid siis päästab Leo süda tema elu.

Sündmus, mis ühes peres tähendab tohutut leina, tähendab Jonnyle uut algust kuid ta ei suuda lakata mõtlemast, kellelt ta oma südame sai ning jõuabki oma otsingutes Leo perekonnani. Niamh'iga suhtlema asudes muutub olukord varsti keeruliseks, sest ta tõesti meeldib poisile kuid samas ei suuda Jonny tüdrukule tõde paljastada. Ta tunneb sisimas, et kui tema sees on Leo süda, ei või ta alustada suhet tema kaksikõega. Ja ometigi on noored juba suutnud omavahel luua romantilise ja südamliku sideme ja nad mõlemad tajuvad, et võivad oma suhtluses puudutada ka teemasid, mis teiste lähikondsetega suheldes kõrvale jäävad.

Väga valus lugu leinast, eitusest, enesesüüdistustest ja paranemisest, mõistmisest ning andestamisest. Leo perel läheb kaua aega, enne kui nad nõustuvad iseendale ja üksteisele tunnistama, kui raske neil on.

"Lugesin netist üht artiklit selle kohta, kuidas uppuv inimene ei paista üldse uppuja moodi välja - ta ei vehi kätega, ei pladista ega karju, sest hingamine on ainus, mida ta teha püüab. Uppuda võib isegi tugev inimene, vaikselt, rapsimata, ümberolijad aga arvavad samal ajal, et temaga on kõik korras. Nüüd ma tean, et minuga toimus sama asi: ma kulutasin kogu jõu vee peal hoidmisele, abi palumiseks ei jätkunud mul enam võhma. See ei olnud Leo surmaga leppimine ega toimetulek. Ma olin uppumas tema kaotusesse. Me kõik olime."

Ilus ja südamlik raamat - teemal, millega paratamatult käib kaasas palju pisaraid.

Hiirtest ja inimestest * John Steinbeck

Lugesin 16. veebruaril 2023

Hiirte ja inimeste parimad kavatsused nurjuvad sageli ja jätavad meile tõotatud rõõmu asemele üksnes nukruse ja valu. (Robert Burns)

George ja Lennie on kaks meest, kes rändavad töö otsinguil siia-sinna. Üks väiksem, teine hiiglaslikku kasvu - üks parajalt nupukas ning sõnaosav, teine aga lihtsameelne nagu suur laps, ent ka tugev nagu karu. Kahjuks kisub Lennie lihtsameelsus mehi pidevalt uutesse probleemidesse, mistõttu Georg koos Lenniega tihtipeale ühest kohast järgmisesse põgenema peab. Ometi püsivad mehed koos ning Georg jutustab Lennie'le väikesest majakesest, kuhu nad võiksid kunagi koos kolida, kui neil tööga piisavalt raha on teenitud. 

Väike majake koos aia, maalapi ning küülikutega on Lennie suur unistus ning ta ei väsi rõõmustades kuulamast kuidas George sellest juttu vestab. Päriselu pole aga kahjuks sugugi nii rõõmustav ning inimene võib siin maailmas olla sama haavatav kui hiir, kelle pesa põllu peal kogemata lahti küntakse...

John Steinbeck'i "Of Mice and Men" jõudis trükki aastal 1937. Koos mitmete teiste Steinbecki teostega kuulub see ameerika klassika hulka. Järelsõnas äratoodud teised teosed on näiteks romaanid "Vihakobarad" (The Grapes of Wrath) ja "Hommiku pool Eedenit" (East of Eden) ning jutustused "Tortilla kõrgendik" (Tortilla Flat), "Karbitänav" (Cannery Row). Lisaks on Steinbeckil jutustus "Pärl", raamat "Teekond Charley'ga" ning romaan "Me tusameele talv".

Talvesepp * Terry Prachett

 

Lugesin 15.-16. veebruaril 2023

Nagu mõne teise Prachetti raamatu puhul, on ka siin alguses väikeseks künniseks sõnade loend alguses ning huvitava kõnepruugiga Feegle'ide (ehk piktide?) vestlus raamatu alguses. Kuid kohe seejärel hakkab lugemine ladusamalt kulgema, sest lugu jätkub noore nõia Tiffany eluga, kes peab päästma oma küla inimesed neid tabanud võlulume uputuse käest. Ma pole kindel, kas tõesti just nii palju, aga tundub, et tema külas on maha sadanud vähemasti 4 meetrit lund ning tüdruk peab suutma päästa nii loomi kui inimesi, kes selle alla on jäänud.

Tiffany on õpetust saanud tuntud nõialt vanaema Weatherwax'ilt ning preili Eumenides Treasonilt. Lisaks tunneb tüdruk veel mitmeid teisi, üsnagi imelikke nõidasid. Kuid preili Treasoni juures õpib ta pikemalt, pidades paremini vastu kui teised õpilased. 

Prachetti sooja huumoriga kirjutatud lugu on muhe ja õdus, isegi kui parajasti kirjeldatakse mõne nõia hirmuäratavat elamist või õudustäratavat tormiööd. Ja Feegle'ite tore maameeste kõnepruuk on vahva ning paneb kahjatsema, et tänapäevane keelekasutus on suures osas väga ühtlustunud. Vähemalt pealinna elanikuna tundub nii.

"Õige nõid ei tohi teha midagi lihtsalt sellepärast, et see tundub sel hetkel hea mõte olevat! /.../ Nõidadel tuleb iga päev tegemist teha inimestega, kes on rumalad, laisad, ebaausad ja otse öeldes ebameeldivad, nii et muidugi võid sa hakata arvama, et maailm muutuks oluliselt paremaks, kui sa neile kõrvakiilu annaksid. Aga nii ei tehta, sest nagu preili Tick kunagi seletas: a) see muudaks maailma paremaks väga lühikeseks ajaks, b) pärast oleks maailm natuke halvem ja c) nõid ei tohi olla sama loll kui teised."

Tiffany läheb koos preili Treasoniga vaatama tantsu, millega suvi vahetub talveks, ent ta ei suuda jääda pealtvaatajaks ning järgneb oma jalgade kutsele. Nii juhtub, et Talvesepp peab teda ekslikult Suvenaiseks, mispeale hakkavad juhtuma kummalised asjad ja kogu maailm satub ohtu jäädagi igavese talve võimu alla. Ainus, kes seda päriselt muuta saab on Tiffany ise kuid õnneks on tal ka tarku toetajaid-suunajaid.

Märksõnu: Talvesepp, Suvenaine, morrisetants, kassipoeg Kuule, Boffo, juust Horace, Roland (de Chumsfanleigh), tädi Danuta, tädi Araminta, gonnagil, Kriidikünka Feegle'id, Rob Igaüks, Juhm Wullie, Billy Suurlõug, Jeannie, Suur Yan, Nanny Ogg, küllusesarv