kolmapäev, 29. juuni 2022

RAWIKUNST * Septimus Heap 3. osa * Angie Sage

 

Lugesin 15. aprill - 5. mai 2022

Enda teadmata avab Silas Heap lossis loitsu abil ühe toa, vabastades sellega ammuse kuninganna Etheldredda ning temaga kaasas oleva eluka nimega aie-aie. Sellest ajast peale hakkab juhtuma imelikke asju, liiguvad ringi mingid hammustavad olendid ning lõpuks satub sarja peategelane, seitsmenda poja seitsmes poeg Septimus otseselt hädaohtu. Sellest saab teada ka tema õpetaja, ebatavaline võlur Marcia Overstrand ning muidugi teab seda Septimuse õde, printsess Jenna, kes näeb Septimust kadumas ning otsustab talle appi minna, koos poisi sõbraga (hunt-poiss ehk poiss nr 409), kes on vahepeal elanud Jenna tädi, valge võluri Zelda juures.

Asjadel hoiab silma peal ka Jenna ema vaim, kuninganna Cerys, kes näeb küll Jennat, ent tüdruk teda mitte. Jenna saab aga tänu Septimuse sõbrale, keda hüütakse Mardikaks, teada võimalusest, mis aitaks Septimusele kuuluva noore lohe Tulekeele abil poissi päästa.

Selles osas kohtume endiselt ka Septimuse ja Jenna vanematega - Silas ja Sarah Heap'iga, venna Nickoga, väravavalvur Gringe'iga ning tema tütre Lucyga, kes on armunud Septimuse vanemasse venda, pahale teele sattunud Simon Heap'i. Tegevuses osalevad veel Marcia Overstrandi kunagine õpetaja Alther Mella ning tema armsam Alice Nettles, ülemkirjutaja Jillie Djinn. Oluliselt on abiks noor põhjamaalt pärit kaupleja Snorri Snorrelssen ning tema kassi Ullr. Lisaks kohtume printsess Esmeraldaga, söör Herewardiga, käsundaja Percy ehk Tündri Upsakaga ja paljude teistega. 

Vahva on vanamoodne kõnepruuk, mis osas raamatust on kasutuses, muutudes isegi mõneti harjumuspärasekski. 

Nagu ka eelmiste raamatute puhul - tegu on ikkagi sarjaga - jääb siin piisavalt küsimusi õhku... Seega kui on soov küsimustele vastuseid saada siis polegi muud kui pärast läbilugemist asuda järgmise kallale.

laupäev, 25. juuni 2022

Väike Prints * Antoine de Saint-Exypéry

 

Lugesin 3.-4. mai 2022

Tegelikult ma ei mäletagi, kui mitu korda olen seda raamatut lugenud. Kuid viimasest korrast on ilmselt siiski parajalt aega nüüdseks... Arvatavasti tänu luuletajast vanatädi Ilonale oli see meil juba väiksest peast kodus olemas kuid siiski on paremini meeles raamatu algus ning mõned hilisemad osad tulevad ikka veel üllatusena. 

Ma siiski arvan, et praegu mõistan seda raamatut paremini. Nõukogudeaegses defitsiidi, viisaastakuplaanide, pioneeride ja käskude-keeldude maailmas oli selle filosoofia mulle võõravõitu, ehkki köitev ja kaunis. Oli see tunne siis rohkem seotud valitseva korra või vanusega, kes teab. Aga täiskasvanuna on paraku kergem ära tunda autori poolt kirjeldatud mõttemustreid. See on raamat, mis võiks olla öökapil, et meile meelde tuletada tähtsaid asju, mis on sageli nähtamatud. Asju, mis täiskasvanutel kipuvad ununema ja kaotsi minema...

"Kui ma jutustasin teile kõiki neid üksikasju asteroidi B 612 kohta ja avaldasin ka tema numbri, siis ainult suurte inimeste pärast. Suured inimesed armastavad numbreid. Kui jutustate neile mõnest oma uuest sõbrast, siis ei päri nad teilt kunagi kõige tähtsamat. Iialgi ei küsi nad: "Missugune on tema häälekõla? Mis mänge ta kõige rohkem armastab? Kas ta kogub liblikaid?" Nad küsivad teilt: "Kui vana ta on? Mitu venda tal on? Palju ta kaalub? Kui palju ta isa palka saab?" Alles siis arvavad nad, et tunnevad teda.

Kui ütlete suurtele inimestele: "Nägin ilusat punasest telliskivist maja, millel olid kurerehad akendel ja tuvid katusel...", siis ei suuda nad kuidagi seda maja ette kujutada. Neile tuleb öelda: "Nägin saja tuhande frangist maja." Siis nad hüüavad: "Oi, kui ilus!".

Nii et kui ütlete neile: "Tõestuseks, et väike prints oli olemas, on see, et ta oli kütkestav, et ta naeris ja tahtis lammast. Kui tahetakse lammast, eks tõesta see, et ollakse olemas", siis nad ainult kehitavad õlgu ja peavad teid lapseks! Kui aga ütlete neile: "Planeet, millelt ta tuli, on asteroid B 612", siis jäävad nad uskuma ja jätavad teid oma küsimustega rahule. Nad on juba niisugused. Ei maksa nende peale pahane olla. Lapsed peavad suurte inimestega väga kannatlikud olema.

Aga meie, kes me elu mõistame, vilistame numbrite peale! Mullegi oleks meeldinud alustada seda lugu nagu muinasjuttu ikka. Oleksin meeleldi öelnud:
"Oli kord väike prints, kes elas planeedil, mis oli vaevalt suurem kui ta ise, ja tal oli vaja sõpra..." Neile, kes elu mõistavad, oleks see tundunud hoopis tõelisemana.

Mulle ei meeldi, kui minu raamatut kergelt võetakse. Mul on nii palju muret nende mälestuste jutustamisega. Juba kuus aastat on möödunud sellest ajast, kui mu sõber koos oma lambaga minust lahkus. Kui ma siin teda kirjeldada püüan, siis ainult selleks, et teda mitte unustada. Kurb on sõpra unustada. Igaühel pole sõpra olnudki. Minagi võin muutuda niisuguseks nagu kõik suured inimesed, keda muu ei huvita kui ainult numbrid. Seepärast ma ostsingi karbitäie värve ja pliiatseid. Minu aastates on raske uuesti joonistama hakata, kui sa pole kunagi teinud teisi pilte peale boamadude välimuse ja sisemuse, ja sedagi kuue aastasena! Tingimata püüan joonistada pildid nii sarnased kui võimalik. Aga ma pole päris kindel, kas see mul õnnestub. Üks pilt veel kuidagi läheb, teine aga pole enam sedamoodigi. Natuke eksin ka pikkusega. Kahtlen ka tema ülikonna värvi juures. Siis ma proovingi kord nii, kord naa, nii hästi-halvasti kui oskan. Eksin veel hoopis tähtsamategi üksikasjadega. Aga selle peate mulle küll andeks andma. Minu sõber ei andnud kunagi seletusi. Võib-olla pidas ta mind endasarnaseks. Mina aga kahjuks ei oska kasti sees lambaid näha. Võib-olla olen natukene suurte inimeste moodi. Olen vist vanaks jäänud."

Ilus raamat.

Autori kohta võib rohkemat lugeda näiteks Wikipediast. Võiks mõelda, et ta läkski lõpuks oma Väikese Printsi juurde - Saint-Exypéry jäi kadunuks lennates operatsiooni Dragoon käigus välja Korsika baasist 31. juulil 1944 luureinfot koguma. Tema õhusõiduki rusud avastati alles aastal 2000, enne seda leiti aastal 1998 nimeline hõbedast käekett, mõlemad leiud paiknesid Marseille lähedal.

esmaspäev, 13. juuni 2022

Tsentrifugaalkatastroof * William Wenton nr 6 * Bobbie Peers

Lugesin 10. juuni 2022

William Wenton on poiss, kes pole päris tavaline, sest tema kehas on iidset metalli - lüriidiumi, mis päästis ta surmast kui poiss 3-aastasena liiklusõnnetusse sattus. Tegu polnud siiski päriselt õnnetusega, sest teatud seltskond on soovinud Williamit tappa, et poiss oma võimetega nende kurje plaane ei takistaks.

Juba viie raamatu jagu seiklusi seljataga, peab William selles raamatus leidma kapteniorbi, mida superkvantarvutisse nimega Kaoseparalüsaator sisestades võib ära hoida maailma hävimise. Nimelt selgub, et maakera on tegelikkuses suure kosmoselaeva ümber kujunenud taevakeha. Laev ise on nakatunud intelligentse, ent ülekäte läinud metalli lüriidiumiga, ent planeedi Maa peal elavad samas just nimelt tavalised inimesed, kes on põgenenud lüriidiumi eest. Kui kapteniorb satub valedesse kätesse, võib kõik Maa peal olev hävida.

Williami kaaslasteks on, nagu ikka, sõber Iscia, Benjamin, vanaisa, sõbralikumad robotid. Teda taga ajavad aga uued, täiendatud robotid psübotid, kellel on erakordsed võimed. Nagu ka kõik eelmised osad, on siin tegu lennuka looga, kus üks sündmus ajab teist taga. Omamoodi Dan Brown'i lasteversioon, võiks öelda ehk, sest peatükkide lühiduse tõttu on raamatut väga keeruline käest panna...