Kuutõus * Sarah Crossan

 

Olin endale ja lastele mõeldes raamatukogust suure portsu kaasa krabanud ning nüüd saabus hetk, mil pidi tähtaegu pikendama. Ent nii juhtuski, et ühe raamatu tähtaega pikendada ei saanud, sest veel keegi huviline oli end järjekorda pannud. Lõpetasin küll eile alles Eva Koffi raamatu "Kirgas uni", mis oli minu sünnipäevakingitus. Kuid siiski otsustasin, et võtan õhtul ka Sarah Crossani raamatu kätte. 

Võib-olla nihutasingi raamatu lugemist edasi seetõttu, et temaatika oli tõsine - poisist, nüüd juba mehest, kes vanglas mõrva eest karistust kannab. Tegelikult näeme lugu tema venna, Joseph'i ehk Joe silmade läbi. Joe on nüüdseks umbes sama vana kui tema vend vangi minnes - 17-aastane, ning ta pole Ed'i näinud kümme aastat, alates hetkest, mil Ed kodust ära põgenes ning siis mõrvasüüdistusega vangi mõisteti.

Tegelikult pole see lugu ainult ühest poisist, kes on surma mõistetud. See on lugu perekonnast, kelle elu oli keeruline. See on lugu inimestest, kes pole saanud tuge ja abi, mida nad vajaksid. See on lugu inimestest, kellest pole nii palju hoolitud, et selgitada välja tõde. See on lugu sellest, kuidas otsitakse süüdlast, mitte tõde ning pressitakse välja vastuseid neilt, kes on kaitsetud... 

Ja ometigi on see ka lugu lootusest, andeksandmisest, rõõmust sellistel hetkedel, mil seda nagu ei tohikski olemas olla... Võib-olla, kui inimesed leiavad endas armastuse ja andeksandmise, läheduse kusagil, kust seda ei oskakski otsida, võib-olla siis suudavad nad oma elus teistmoodi edasi minna. Teades, et oma tundeid ja mõtteid ei peaks peitma, neid tuleb näidata, välja öelda.

Hästi loetavaks teeb raamatu see, et see on esitatud Joe mõttelõngana, millesse on põimitud kõik muu vajalik. Nii läheb raamatu lugemine väga ruttu ning selle kulgemine tundub loomulik, siin pole midagi ülepaisutatut, ehkki temaatika pole just igapäevane.

Ja valmistuge nutma.