Roald Dahl - POISS. Lapsepõlvelood

 

Dahli raamatud on olnud suurepärased ning ette lugedes nautisin ise neid ilmselt vähemalt samapalju kui lapsedki. Ja sellepärast seegi raamat näppu jäi. Lisan siia ka lingi autori kohta: https://et.wikipedia.org/wiki/Roald_Dahl

Miskipärast mõtlesin tema nime ja päritolu teades temast alati kui norrakast, ent üles kasvas Dahl tõesti Inglismaal ning on ära märgitud briti kirjanikuna. Lapsepõlvelood on väga elavad ning tänapäeval laste jaoks ilmselt üsnagi uskumatud. Elu võis ju olla ka lõbusam ja põnevam, kes teab, ent vähemasti tänapäeval pole enam sugugi tavapärane, et väikesed lapsed oma eksimuste pärast (või lihtsalt seetõttu, et nad õpetajale ei meeldi) kõvasti peksa saavad. Nii et alati ei kehti sugugi mõte "vanadest headest aegadest", sest neis on parajalt ka asju, mis kuidagi meeldida ei saa.

Igatahes on tegu raamatuga, mida võivad ka täiskasvanud südamerahuga lugeda, nii nagu Dahli teisigi raamatuid. Siin on huumorit, põnevust ning kirjeldusi autori lapsepõlvest ja kooliajast, mis aitavad mõista ka autori hilisemate raamatute sünni tagamaid.  Ja ühe väga hea lõigu raamatu lõpulehekülgedelt tahan ka siia üles märkida. Siis on Dahl juba Londonis ning töötab pärast õpingute lõpetamist Shelli kontoris. Tänu sellele on tal siis ka kindel päevaplaan, mis paneb teda hiljem selle üle mõtisklema. Mind köidab muidugi selle kirjelduse juures ka üldine seos, sarnasused, mis on iga loometöö puhul rohkem või vähem sellised, nagu Dahl kirjanikutöö puhul kirjeldab...

"Ma nautisin sellist elu, päris tõesti nautisin Hakkasin aru saama, kui lihtne saab elu olla, kui sul on korrapärane päevakava, millest kinni pidada, kindel arv töötunde ja kindel palk ning väga vähe tuleb mõelda oma peaga. Ärimehe eluga võrreldes on kirjaniku elu puhas põrgu. Kirjanik peab end ise tööle sundima. Ta peab oma töötunnid ise kindlaks määrama ja kui ta ka üleüldse laua taha ei istu, ei tule keegi temaga pahandama. Kui ta kirjutab väljamõeldud asjadest, elab ta pidevas hirmus. Iga saabuv päev nõuab üha uusi ideid ja ta ei saa kunagi kindel olla, kas ta suudab nendega välja tulla või mitte. Kaks tundi ilukirjanduse kirjutamist väänab kirjanikust viimase välja. Need kaks tundi veedab ta kaugel eemal, kusagil mujal, täiesti teistsuguses kohas, kus elavad hoopis teistsugused inimesed ja sealt tavapärasesse keskkonda tagasi tulemine nõuab tohutut pingutust. See on peaaegu et shokk. Kirjanik tuleb oma toast uimasena välja. Ta tahab juua. Ta vajab seda. On tõsi, et peaaegu kõik maailma kirjanikud tarbivad rohkem viskit, kui  see neile hea on. Kirjanik joob, et leida usku, lootust ja julgust. Ainult rumal inimene hakkab kirjanikuks. Selle ainsaks kompensatsiooniks on täielik vabadus. Tal pole ühtegi isandat peale omaenda hinge - ja ma olen kindel, et just seepärast hakataksegi kirjanikuks."

Teraspoiss * Jüri Parijõgi

 

Veel üks raamat, mis oli osa minu praegusest "raamaturallist" - lugeda lühikese aja jooksul ära mitu raamatukogust laenatud teost, mis oleks lõpuks kena ka millalgi tagasi viia :) Koduspüsimise aeg on olnud ühest küljest tore, sest olen kõvasti rohkem lugeda jõudnud. Ent teisest küljest, kuna raamatukogud vahepeal pikendasid kenasti ise neilt laenatud raamatute tähtaegu, on jäänud mitmed raamatud ka liiga pikaks ajaks ootele. Loetud sain raamatu vist kusagil 7. juuni paiku.

Antud juhul on jälle kord tegu minu tütre lugemisega, lausa kohustuslikuga ja temal on see muidugi juba palju varem läbi loetud. Juhtus nii, et kõik teised lugesid Silvia Rannamaa raamatut "Kadri", meile aga seda enam raamatukogust ei jagunud... Nii ma siis laenutasingi teise pakutud variandi ehk Jüri Parijõgi raamatu "Teraspoiss". 

Mul on hea meel, et ma seda raamatut lugesin. Ehkki raamatu ilmumisest on vaat et 85 aastat, on ta keel mõnus, südamlik ja kodune, lihtne on peategelasele kaasa elada. 

Jaan Kattai isa on surnud juba siis kui ta alles väga väike oli ning kahjuks sureb ka tema ema kui poiss on 12-aastane, sealt algabki raamatus tema teekond. Lihtne oleks öelda, et käänuline teekond, nagu sageli tavaks. Kuid ehkki Jaanil on raske, on ta päris sirgjooneline poiss ning kuigi heatahtlik, on ta samas ka kange iseloomuga, ei tagane oma õigusest ning oma sõnast.

Jaan on armastatud oma majanaabrite poolt, kes teda südamlikult toetavad ja kasvatavad, siiski jõuavad ametnikud teda siia-sinna "asumisele" saata ning mitte tingimata õiglaselt. Kuid poiss õpib ja areneb kõikjal, kus ta ka ei viibiks ning leiab sõpru ka keerulistes olukordades, ehkki ta neid ise suurt ei otsigi. Pigem otsivad teised tema seltsi, sest hoolimata tagasihoidlikkusest on Jaanist on kujunenud poiss, kes on on oma käitumise, tegude ja mõtetega neile eeskujuks. Ka lugeja loeb raamatust tema mõtteid ning näeb seda teekonda, mille poiss pärast ema surma läbi teeb. Kuigi ilma emata on raske, õpib ta hakkama saama. Nagu talle ütleb vana kojamees: "Eks see nii ole. Oma elu peab igaüks ise elama."

Kuutõus * Sarah Crossan

 

Olin endale ja lastele mõeldes raamatukogust suure portsu kaasa krabanud ning nüüd saabus hetk, mil pidi tähtaegu pikendama. Ent nii juhtuski, et ühe raamatu tähtaega pikendada ei saanud, sest veel keegi huviline oli end järjekorda pannud. Lõpetasin küll eile alles Eva Koffi raamatu "Kirgas uni", mis oli minu sünnipäevakingitus. Kuid siiski otsustasin, et võtan õhtul ka Sarah Crossani raamatu kätte. 

Võib-olla nihutasingi raamatu lugemist edasi seetõttu, et temaatika oli tõsine - poisist, nüüd juba mehest, kes vanglas mõrva eest karistust kannab. Tegelikult näeme lugu tema venna, Joseph'i ehk Joe silmade läbi. Joe on nüüdseks umbes sama vana kui tema vend vangi minnes - 17-aastane, ning ta pole Ed'i näinud kümme aastat, alates hetkest, mil Ed kodust ära põgenes ning siis mõrvasüüdistusega vangi mõisteti.

Tegelikult pole see lugu ainult ühest poisist, kes on surma mõistetud. See on lugu perekonnast, kelle elu oli keeruline. See on lugu inimestest, kes pole saanud tuge ja abi, mida nad vajaksid. See on lugu inimestest, kellest pole nii palju hoolitud, et selgitada välja tõde. See on lugu sellest, kuidas otsitakse süüdlast, mitte tõde ning pressitakse välja vastuseid neilt, kes on kaitsetud... 

Ja ometigi on see ka lugu lootusest, andeksandmisest, rõõmust sellistel hetkedel, mil seda nagu ei tohikski olemas olla... Võib-olla, kui inimesed leiavad endas armastuse ja andeksandmise, läheduse kusagil, kust seda ei oskakski otsida, võib-olla siis suudavad nad oma elus teistmoodi edasi minna. Teades, et oma tundeid ja mõtteid ei peaks peitma, neid tuleb näidata, välja öelda.

Hästi loetavaks teeb raamatu see, et see on esitatud Joe mõttelõngana, millesse on põimitud kõik muu vajalik. Nii läheb raamatu lugemine väga ruttu ning selle kulgemine tundub loomulik, siin pole midagi ülepaisutatut, ehkki temaatika pole just igapäevane.

Ja valmistuge nutma.

Vaikne karje, Angela Marsons

 

Olen end viimasel ajal krimikirjandusest üsnagi üle ujutatud ning mõelnud, et vahelduseks peaks ikka ka midagi muud lugema. Aga teades, et tõlkija on Triin Aimla-Laid, võtsin ette järjekordse kriminulli. Tunnen suurt tänutunnet inimeste ees, kes saavad tõlkimisega hästi hakkama ning annavad sellega paljudele lugejatele võimaluse tutvuda autoritega, kes neile originaalkeeles kättesaamatuks jääksid! Imelik küll, et samas on hea tõlge nagu midagi hoomamatut, nagu õhk, mida me hingame. Saame alles siis aru, et tõlge on kehv, kui raamatu lugemine takerdub, võib-olla paneb isegi vihast puhisema, kes teab ;) Küll on hea, et minul on seda üsnagi harva ette tulnud. Ja samas kui see juhtub, võib see tõesti lausa kurjaks ajada kui tead, et originaaltekst on kahtlemata hea ning tõlkija rikub tõsiselt ära kellegi suure töö ja vaeva tulemuse!

Niisiis. Veel üks krimka! 

Headel autoritel on üks suur oskus. Tekitada koheselt tegelastega isiklik kontakt, lasta meid kasvõi korraks kellegi ellu ja mõttemaailma. Isegi kui selgubki üsna pea, et see tegelane ongi raamatus toimuva vägivalla ohver, on side juba loodud ning väga raske on edasisse ükskõikselt suhtuda. 

Kohe alguses saab lugeja teada, et kunagi on toime pandud kuritegu, mis seob üht seltskonda. Kõik nad on andnud vaikimisvande ning elavad ja toimetavad tasapisi edasi. Kuid siis tapetakse üks neist ning lugu hakkab hargnema. 

Lugesin raamatut parajate pausidega, ent lõppude lõpuks haaras see nii tõsiselt endasse, et ka hilistel õhtutundidel oli väga raske pooleli jätta. Hea raamat, hästi kirjutatud ja hästi tõlgitud. Aga nii nagu juba mitme varasema kriminulli puhul olen hakanud mõtlema, et parem ongi, kui pole aimu kui mitu ohvrit ühes või teises raamatus saab olema. See on ju paratamatus, et kui kuritööd uuritakse, on keegi ka ohver, halvimal juhul aga on neid ohvreid juba lausa kümneid... Antud juhul on iseenesest loomulik, et kuna teatud inimeste ring oli kuriteoga seotud, sattusid just nemad ka ükshaaval sündmuste keerisesse.

Kaasatõmbav pole aga muidugi mitte loogu langevate ohvrite rodu vaid see, kuidas politseiinspektoritel jätkub jõudu ja jaksu ning motivatsiooni juhtumite lahendamiseks. Antud juhul mõistab lugeja tasahaaval ka, et inspektor Kim Stone'i seob tema mineviku kaudu juhtumiga märksa rohkem kui arvata võiks. Ning just seetõttu tunneb ta, et juhtum vajab ilmtingimata lahendust, hukkunud vajavad seda, et keegi neid mäletaks ja leinaks. Ehkki Kim Stone on suhtlemises kaasinimestega pigem terav ning kohmakas, leidub siin siiski ka huumorit ning südamlikkust, peamiselt tema ja ta kaastöötajate liinil, kes ilmselgelt on juba harjunud Kim Stone'i ebatavaliselt terava ja otsekohese suhtlemisstiiliga.

Raamat on põnev ning haarav, üsnagi tempokas ning samas lubab kiigata erinevate tegelaste mõttemaailma, mõista nende tegude tagapõhja. Ehkki tükk aega ei saa me kuigivõrd teada sellest, mis vaneminspektor Kim Stone'i varasemas elus võib teda siduda raamatu juhtumiga, jõuab lugeja ühel hetkel ka tema lapsepõlvesündmusteni ning mõistab nende seost peategelase kujunemise, olemuse ja ellusuhtumisega.