 |
| Lugesin 21. november - 5. detsember 2025 |
"Miks me kannatame, kui universum on sõbralik?" küsin Louise'ilt.
"Vaata, ma ei usu, et universum tahab, et me kannataksime," ütleb ta.
"Ja siiski me kannatame."
"Me terveneme kannatusest, kui mõistame, miks me kannatame," vastab ta.
"Miks me siis kannatame?" küsin.
"Olles iseenda vastu ausad, tuleb meil tunnistada, et me kannatame paljuski iseenda pärast," ütleb Louise.
"Elu ei mõista meid hukka," meenutan üht meie varasemat vestlust.
"Täpselt," ütleb Louise. "Elu ei anna meile hinnanguid, aga me anname ise endale hinnanguid. Elu ei kritiseeri meid, aga me kritiseerime ennast ise. Elu ei hülga meid, aga me hülgame ennast ise."
"Kuidas me veel iseenda pärast kannatame?" küsin.
"Kui me lakkame ennast armastamast, põhjustame iseendale lõpmatult kannatusi," ütleb ta.
Me võime iseenda pärast kannatada 10 000 põhjusel, peamiselt selle pärast, et me ei armasta ennast piisavalt. Kui me lakkame end armastamast, ei ole me enam iseenda vastu lahked. Kaastunde kaotus vaigistab südame tarkuse. Me jääme ilma lahkusest ja siis tarkusest. Me järgneme hirmule. Me otsime armastust valedest kohtadest. Me otsime õnne iseendast väljaspoolt. Me ajame taga edu, tundmata samas, et oleme seda kunagi tõeliselt saavutanud. Me ajame kokku miljoneid, aga tunneme end endiselt vaestena. Miljonist ei piisa, sest see ei ole kaks miljonit ning raha eest ei ole võimalik osta seda, mida me tegelikult tahame.
"Ühtlasi põhjustame me palju kannatusi teistele inimestele," ütleb Louise. Kas see pole tõsi? Kui inimesed enam ei armasta ennast, siis ei armasta nad enam ka teisi inimesi. Niimoodi see juba kord käib. "Haiget saanud inimesed teevad haiget," nagu vanasõna ütleb. Kui me unustame, milline on reaalsus - ühtne tervik, meie baasiline tõde, maailma heatahtlik olemus -,jääme elu hüvedest ilma ning kaotame end 10 000 tühise intriigi sekka. Me peegeldame oma valu, süüdistame üksteist, kaitseme ennast ja ründame teisi ning püüame võita tüli jõuga. "Ainult armastus lõpetab kõik tülid," kirjutas Rumi.
Leidub teinegi kannatamisviis. See on kannatus, mida me kogeme, sest elu on olemuslikult ebakindel. Me leiname lähedaste surma; kurvastame, kui suhe lõpeb; nutame taga töökohakaotust ning 10 000 muud nurjumist, mida endaga kaasas kanname. Me kogeme füüsilist valu, tervisehäireid, vanadust ja hirmu surma ees. Buddha kutsus niisugust kannatust dukkha'ks. See tõukub meie püüdest haarata kõige järele ja samal ajal tõugata eemale kõike, mida me ei taha, soovides, et kõik - meie sealhulgas - kestaks igavesti, ning meie tõelise loomuse unustamisest. See kiindumus on täiesti inimlik ja väärib meie kaastunnet ja armastust. Armastus on kannatuse lõpp.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar