 |
| Käisin vaatamas 25. juunil 2025 |
Tegelikult väga midagi kirjutada polegi, tore film, lustakas ja prantslaslik. Ega ei jõudnud eriti tõlget jälgida aga ühes kohas hüppas kõrva, et "Ça sent comme les pieds" tõlgiti miskpärast "siin lõhnab rummi järele"... Nojah.
See postitus saab nüüd tehtud pigem sellepärast, et katkestada minu postituspõud. Jaanuarist alates olen võidelnud, et oma uues olukorras ellu jääda, ja jään ka. Kui filmides on ikkagi kaunid kokkusaamised ning happy end siis elus paraku võib ka luuavarrest tulla pauk ning pere laguneb n.ö silmapilkselt, ilma mingi hoiatuseta. Mis teha.
Aga praeguseks olen jõudnud sinnamaale, et täitsa tore on ka üksinda kinos käia, olla iseendale hea kaaslane. Ja siis ikkagi imestada, miks paari istme kaugusel istub keegi üksinda ning vaatab vihaselt ringi kui keegi naeru turtsub ;)... Kui tuju on ikka nii kehv, et tuled komöödiat vaatama ja soovid, et keegi saalis ei naeraks siis peaks pigem kodus tusatsema. Õnneks unustasin selle mossitaja enda kõrval enamasti ära, ja ega ei teagi, mis tema elus toimub. Minu postituspõud on ju ka toimunud sellepärast, et mitmeid kuid polnud võimalik eriti ei raamatuid lugeda ega ka filme vaadata, kõik oli lihtsalt liiga valus. Aga juba läheb paremaks!
Nii et, kel vihmaste-tusaste ilmadega muud plaanid nässu kisuvad, seadku aga sammud kinno :) Mis sest, et filmist ma nüüd ei kirjutanudki vaid hoopistükkis oma isiklikust elust, julgen soovitada. See tähendab, kui just midagi tõsist ei taha, sest see on ikkagi humoorikas tükk!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar