Maavalgus * Arthur C. Clarke

 

12.-30. august 2024

Bertram Sadler tutvustab end Kuul auditibüroo esindajana, ent tegelikult peab ta hoopiski välja selgitama, kes võiks olla spioon, kes Kuu Observatooriumist tähtsaid andmeid võiks välja lekitada. Maa ning kolooniate ehk Föderatsiooni vahel on tekkinud vastasseis ning see läheneb ohtlikule piirile, mil võib puhkeda sõda. 

Tore jutt ning põnev. Õnneks siiski vahel (harva) loeme raamatust midagi, mis on ilmselt autorile olnud mingil moel armas ja südamelähedane, mistõttu ta polegi ehk soovinud fantaseerida antud ala arengu kohta... Clarke'il näiteks on fotokunst jäänud 22. sajandil samadesse "lapsekingadesse" ning samuti on ikka veel mitmeid muidki asju (väljaprint paberile). Aga see tundub armas, ehkki praegu oleme oma sajandil juba neist asjust mööda läinud. 

Ja ometi - Clarke'i üks mõtteid ja lootusi oli ilmselt näidata, et ehkki inimesed võivad ka kosmoseajastul sõdida, on see mõttetu ja ilmaasjata elusid ja ressursse raiskav, ebainimlik tegevus, millest tulenevatest tagajärgedest tema loos õpiti. Olgugi, et oleme tehnilises mõttes tänapäeval kaugele jõudnud, on maailm täna ikka veel selline, mida autor näha ei sooviks...

Jamais sans mon psy - Pereteraapia

 

Käisin vaatamas 25. juunil 2025

Tegelikult väga midagi kirjutada polegi, tore film, lustakas ja prantslaslik. Ega ei jõudnud eriti tõlget jälgida aga ühes kohas hüppas kõrva, et "Ça sent comme les pieds" tõlgiti miskpärast "siin lõhnab rummi järele"... Nojah.

See postitus saab nüüd tehtud pigem sellepärast, et katkestada minu postituspõud. Jaanuarist alates olen võidelnud, et oma uues olukorras ellu jääda, ja jään ka. Kui filmides on ikkagi kaunid kokkusaamised ning happy end siis elus paraku võib ka luuavarrest tulla pauk ning pere laguneb n.ö silmapilkselt, ilma mingi hoiatuseta. Mis teha. 

Aga praeguseks olen jõudnud sinnamaale, et täitsa tore on ka üksinda kinos käia, olla iseendale hea kaaslane. Ja siis ikkagi imestada, miks paari istme kaugusel istub keegi üksinda ning vaatab vihaselt ringi kui keegi naeru turtsub ;)... Kui tuju on ikka nii kehv, et tuled komöödiat vaatama ja soovid, et keegi saalis ei naeraks siis peaks pigem kodus tusatsema. Õnneks unustasin selle mossitaja enda kõrval enamasti ära, ja ega ei teagi, mis tema elus toimub. Minu postituspõud on ju ka toimunud sellepärast, et mitmeid kuid polnud võimalik eriti ei raamatuid lugeda ega ka filme vaadata, kõik oli lihtsalt liiga valus. Aga juba läheb paremaks!

Nii et, kel vihmaste-tusaste ilmadega muud plaanid nässu kisuvad, seadku aga sammud kinno :) Mis sest, et filmist ma nüüd ei kirjutanudki vaid hoopistükkis oma isiklikust elust, julgen soovitada. See tähendab, kui just midagi tõsist ei taha, sest see on ikkagi humoorikas tükk!