 |
| 21.-22. juuni 2024 |
Midagi pole teha - Priit Pärna joonistused suunasid mind kuidagi sellisesse suunda, et ehkki mu onu Ott Arderi sulest olen lugenud vaid luuletusi, ja neidki tihtipeale pigem nooremale lugejale suunatuid, oli siin mõnes kohas midagi väga otilikku. (Siinkohal miskipärast meenub, et Oti meelest oleks võinud ilmselt tal rohkem tütreid olla, sest tema mõlgutatud nimi Ottilie jäigi kasutamata...).
Ega siin ei saagi juttudest kuigipalju rääkida, sest nende avastamise rõõm peaks ikka lugejale jääma. Need fantaasiaküllased jutud oleks kohati nagu muinasjutulikud, kohati lihtsalt miskitpidi tuttavlikud. Nagu müstiline jätk millelegi üsna tavapärasele või igapäevasele, mida kõik on kogenud. Uhke fantaasialend, mis on ehk alguse saanud lihtsalt mõnest ütlusest või fraasist, mis on kirjanikku inspireerinud? Kui võrrelda muusikaga siis võiksid need lood olla nagu heliteosed, kus algset mõtet või käivitavat fraasi pole tingimata näha, küll aga on seda uhkem loo arendus, mis on ette võetud ning lõpp-punkt, kuhu välja jõutakse.
Huvitav on mõelda küll, kuidas autor selliste mõttekäikudeni on jõudnud...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar