esmaspäev, 30. detsember 2024

South of the Border, West of the Sun * Haruki Murakami

 

Lugesin 10.-14. juuni 2024

"Sometimes when I look at you, I feel I'm gazing at a distant star," I said. "It's dazzling, buth the light is from tens of thousands of years ago. Maybe the star doesn't even exist any more. Yet sometimes that light seems more real to me than anything."

Võib-olla on pea igaühel keegi, kes on teda niivõrd paelunud, et tema pärast võiksime jätta kõik senise seljataha ja minna. Lihtsalt et olla koos, isegi kui see ei tundu sugugi mõistlik. 

Hajime'l on pärast noorusaja sihitult veedetud aastaid oma perekond ja ta on üles ehitanud mõnusad jazzklubid, kus inimestele meeldib aega veeta. Kõik oleks nagu korras, ent siis kohtub ta uuesti lapsepõlvesõbra Shimamotoga...

A Glove Shop in Vienna * Eva Ibbotson

 

Lugesin 18.- mai 2024

Tihtipeale romantilised, võluvad lood, mis kannavad endas möödunud aegade hõngu - Eva Ibbotson sündiski aastal 1925 Viinis ning suudab sealset õhustikku ja inimesi meeleolukalt edasi anda. Samuti lugusid - armastusest, õnnest, andeksandmisest, juhustest, mis võivad viia kokku just õiged inimesed. Sellest ühest suurest ja erilisest armastusest, mis mõnedele inimestele osaks saab, kirjutab Ibbotson väga oskuslikult.


 

Over My Dead Body * William Warwick 4 * Jeffrey Archer

 

Lugesin 15.-27. mai 2024

Järjekordne põnev osa inspektor Warwick'i sarjast. Kuna päris esimeseks lugesin sarja viienda osa e. "Next In Line" siis paraku olid minu jaoks selle raamatu mõned sündmused ette aimatavad. Siiski ei vähendanud see lugemiselamust - raamat oli põnev. 

The Hawk ehk superintendent Hawksby annab uurimisrühmale uued ülesanded - lahendada vanu juhtumeid, mille puhul kahtlusaluste süü on politsei jaoks kindel, ent ühel või teisel põhjusel pole olnud võimalik neid süüdi mõista ning nad toimetavad karistamatult edasi. William Warwick aga jätkab Miles Faulkneri jahtimist, sest kuigi nii tema kui mitmed teised võtsid osa kurjategija matustest, selgus üsna peatselt, et urnis oli kellegi teise tuhk ning Miles tegutseb edasi, kandes mereväekapten Ralph Neville'i nime.

Sündmused võtavad mitmeid huvitavaid pöördeid, kahjuks ka traagilisi. Lisaks Warwickile on väga nauditav ja nutikas Ross Hogan'i tegutsemine, sest teda kui endist salaagenti ei kammitse tavapärased mõtteviisid vaid ta on otsustanud asju lahendada omal moel. 

Maja kiriku kõrval * Trevor Dolby

 

Lugesin 15. aprill - 6. mai 2024

Olen üht otsapidi sarnast raamatut veel lugenud, mis näitab, et välismaalaste kogemused Prantsusmaa ja prantslastega on üsna sarnased, isegi kui inimesed täpselt samasse külakesse ei koli. Teost võib võtta kohati vaat et reisijuhina, sest siin on ka päris täpseid kirjeldusi kuidas ja kuhu pöörata, et mõnda kohta pärale jõuda. Õdus lugemine, mis aeg-ajalt annab mitmeid juhiseid mõne toimingu või sündmuse kohta. Kindlasti mõistlik lugemine neile, kes on peas heietanud mõtet Prantsusmaale asumisest. Place de l'Eglise number üks maja elanikud oskavad teile selle kohta häid soovitusi anda!

Viimane inimene Atlantisest * Aleksandr Beljajev

 

Lugesin 28. aprill - 19. mai 2024

Rikas ärimees, kellel arst on keelanud edaspidi närvesöövat äriajamist jätkata, leiab endale uue põneva tegevuse ja asub otsima muistset Atlantist. Avastusretke juhtima asunud professor kirjutab hiljem retke jooksul avastatud leidude põhjal loo legendaarsest maast.

Atlantis toetub tugevale ja jõhkrale valitsejale, kes hoiab suurt osa ümbritsevatest maadest oma võimu all, kuid olulised on ka preestrid, kes muutuvad rahulolematuks kui valitseja nende võimu vähendama hakkab. Preestrid otsustavad võimu oma salasepitsuste abil enda kätte tagasi võtta kuid paraku ootab Atlantist ning tema erinevates seisustes inimesi ees hoopis teistsugune saatus.

Võib-olla on tõlkes või siis ikkagi ka algtekstis midagi sellist veidi kandilist, mis seda lugu minu jaoks päris nauditavaks või usutavaks ei teinud, mingi voolavus või loomulikkus oli puudu. Aga Atlantise teema muidugi on põnev ning nagu Orfeuse sarja raamatus tihtipeale, leiab lõpust Raul Sulbi väga põhjaliku ülevaate selle kohta, milliseid teosed antud teemal veel on kirjutatud. Nii et kes soovib põhjalikumalt sukelduda, saab siit kõvasti infot.

Kui kuningas sureb * Elina Backman

 

Lugesin 25. aprillil - 2. mail 2024

Väga mõnus raamat. Päris pikk küll ka, peaaegu 500 lehekülge, ent see läks ruttu - rutem, kui oleks tahtnudki. Kohakeses, mida kutsutakse "Hartola kuningriigiks" hakkavad juhtuma hirmsad sündmused ning huvitaval kombel saavad seal kokku ka kaks eraldi liini, mille esindajad tegelevad mõlemal omal moel nende sündmuste uurimisega - ühed pigem mineviku, teised oleviku võtmes. Ent lõpuks selgub, et need kaks on tegelikult omavahel korralikult põimunud.

Sündmused ning nende uurimine toob kokku kriminaaluurija Jan'i ning parajasti töötuks jäänud noore ajakirjaniku Saana, kes sõidab oma tädi juurde Hartolasse suve veetma kuid leiab ühe vana sündmuse põhjal inspiratsiooni edukalt üks omaette uurimus käima panna.

Autori stiil on mõnus ja kodune, tegelased on minu jaoks usutavad ning nende kohtumine ja omavaheline suhtlus kuidagi õige ja siiras.

Alla 65 keelatud * Jaak Aru

 

Lugesin 16. septembril 2024

Ehk siis tegin just seda, mis pealkirjas keelatud. Ega saa salata, raamatu lugemine tegi natuke murelikuks küll, nii et selles mõttes ehk pole hea 15-20 aastat ette mõelda. Teisest küljest aga miks mitte?! Mul on tunne, et kuna mõtetega oleme sageli veel kusagil minevikuski, poleks ehk paha vahepeal seisatada, nautida praegust hetke ning samas aru saada, et kord tuleb kõigele ka lõpp. Ja et enda eest hoolitsemine ei tee kunagi paha, see on nagu sissemaks tuleviku eest.

Autor jagab mõtteid, mis ka noorematele tegelikult võiksid korda minna. Näiteks mõeldes teises suunas, ehk sellele, kuidas oma vanemate generatsiooni mõista, sest nemad ju jõuavadki enne meid selle etapini, kus elukorraldus muutub ja tuleb hakata teistmoodi toime tulema. Ehkki, mul on ka tuttavaid, kelle puhul pensioniea saabumine tähendas, et neil tuli põnevaid toimetusi veel kuhjaga juurde ja ajast paistis puudugi jäävat.

"Inimeseks olemise saladus ei ole ju seotud vanusega. Inimene on erakorraline kooslus lihast, luust, hingest ja vaimust. Juba viieaastane laps on väike inimene ja kaheksakümnene ei ole kaotanud inimeseks olemise võimet. Inimeseks olemine aga tähendab eelkõige omadust erksalt ja informatsiooni vahetades suhelda ümbrusega ning hoida pidevat sidet bioloogiliste liigikaaslastega. On ju inimene elavas looduses unikaalne nii oma individuaalse näo kui ka sotsiaalse suhtlemise poolest."

"Olgem ka vanemas eas lihtsalt inimesed. Leidkem aega, et avastada endas ja oma lähiümbruses nähtusi, mis köidavad meeli ja puudutavad hinge. Olgu nendeks siis lähedased või vähem tuttavad inimesed, armastatud koduloomad, kontserdi või näituse külastamine. Seni kui olete säilitanud võime vaadata värve, kuulata helisid ja nautida vaikust, on kõik korras."

Vahel tundub tõesti, et autoril on paraku vägagi õigus, kui kuulad parajasti pikka tiraadi, millele ei saa sõnakestki vahele pista. Ja ilmselt on pea kõigil meil võime ka ise seda teha - jätmata vestluskaaslasele võimalust kaasa rääkida ning seega vesteldes ühekülgselt, nagu iseendaga... Autoril on häid soovitusi, mille üle tasub mõelda.

* Katsuge alati valida vestluseks teema, mis teie arvates sobib vestluspartnerile. Isegi siis, kui teid ennast see teema nii väga ei huvitagi
* Et endal oma juttudest igav ei hakkaks, proovige igal nädalapäeval rääkida eri teemal. Esmaspäeval poliitikast, reedel naabri kassist.
* Ärge mõelge liiga sageli oma hädadele, vaid katsuge neid eemale peletada mõne vähem või rohkem kultuurse tegevusega. Pidev kurtmine ei ole rohi hädade vastu.
* Ärge unustage, et aktiivne liikumine värskes õhus aitab korrastada nii ihu kui vaimu.

Tuju parandamiseks soovitab autor:

* Loobuge telekast, jätke nutitelefon paariks päevaks lauale lebama, tõuske vara ja peske end külma veega.
* Kui vähegi võimalik, alustage millegi uuega. Näiteks õppige midagi lisaks senistele teadmistele, olgu selleks hispaania keel, kurgitaimede eest hoolitsemine või midagi "mehelikku" meisterdamise valdkonnas.
* Peas keerlevad muremõtted lülitab välja süvenemine mingisse tegevusse. Peletage kehva meeleolu kasvõi arvutiga malet mängides.
* Kunagi ei ole liiast kuulata muusikat ja kui selleks on andi, siis ise musitseerida või joonistada, mõeldes seejuures ainult helgetele aegadele oma elus ja kummaliselt ilusatele nähtustele selles muutuvas maailmas.

Väga vahva mõttekäik on vanaemaks-vanaisaks saamise kohta.

"Tulles tagasi vanavanemate rõõmude juurde, on sobiv parafraseerida Harry Potterit. Kui oma elukaaslane tundub vahel lootusetult küündimatu mugu, siis lapselapsed on täis võlujõudu, imelisi ettevõtlikke trikke ja käike seda, mis inimeste maailma edasi viib. Kui elukaaslase jutt on tüütu, siis lapselapse igas mõttes võib leida imelisi sähvatusi."

Hea raamat - noorematele, et mõista ja mõtiskleda selle üle, mida vanemad inimesed läbi teevad ning millised mõtted neid võivad tabada. Vanematele hea, et kaasa noogutada, võib-olla tunda äratundmisrõõmu või leidagi mõni lahendus oma küsimustele.

Professor Dowelli pea * Aleksandr Beljajev

 

Lugesin 27.- 28. aprillil 2024

Noor arst Marie Laurent satub tööle laborisse, kus professor Kern hoiab elus professor Dowelli pead. Üsna kiiresti avastab Marie, et pea suudab Kerni väidetest hoolimata rääkida ning nad saavad Dowelliga sõpradeks. Seda raskem on Mariel, sest nüüd kui nad saavad omavahel rääkida, ta teab, kuivõrd peab Dowell sellises olekus kannatama. 

"Imelik, elus olles tundus mulle, et elan üksnes mõttetöös. Kui olin teadustöösse süvenenud, siis ma kuidagi nagu ei märganudki oma keha. Ja alles selle kaotamise järel tundsin, millest olen ilma jäänud. Praegu, nagu mitte kunagi varem oma elus, mõtlen ma lillede ja värske heina lõhnast kusagil metsalagendikul, pikkadest jalutuskäikudest, murdlainete mühast... Ma pole küll kaotanud haistmist, kompimist ja muid tajusid, kuid olen ära lõigatud tunnetatava maailma kogu mitmekesisusest. Heinalõhn on väga hea väljal, kus ta on seotud tuhande muu tajutava elemendiga: metsa lõhnaga, lõppeva loojangu iluga, metslindude lauluga. Kunstlikud lõhnad ei saaks mulle asendada tõelisi. Lõhnaõli "Roos" päris lille asemel? See pakuks mulle sama palju rahuldust kui pasteedi lõhn näljasele ilma pasteedita. Kaotanud keha, olen ma kaotanud maailma - kogu selle hõlmamatu imelise maailma, täis asju, mida ma ei märganud, asju, mida saab võtta ja katsuda, tunnetades samal ajal oma keha, iseennast. Oo, annaksin meeleldi ära oma kehatu eksistentsi üksnes rõõmu eest tunda pihus tavalise munakivi raskust!"

Marie saab teada, kuidas Kern on professor Dowelli koostööle sundinud, sest peal ilma kehata pole kuigivõrd võimalusi vastu hakata, ega isegi otsustada oma elu või surma üle. Kern esitleb Dowelli teadustööd kui enda oma ning võtab ette järgmiste peade elustamise, et saavutust teistele teadlastele esitleda. Kuid peade omanikud pole rahul sellise kehatu eksistentsiga ning hakkavad endale uusi kehasid soovima. Ning kui Kern mõistab, et Marie teab palju enam kui ta sooviks, satub noore naise elu ohtu.

Huvitav on mõelda, kas X-Files 'i filmis (I Want to Believe, 2008) on inspiratsiooni saadud sellest raamatust... igatahes on mõned seigad filmist tuttavad. Arvatakse, et Beljajev võis saada romaaniks inspiratsiooni saksa kirjanikult Carl Grunertilt, ent autor ise mainib, et teost kirjutama mõjutas teda isiklik kogemus kui Beljajev tuberkuloosi järelmõjuna liikuda ei saanud. Beljajevi sulest on pärit ka "Amfiibinimene" (1928) ning "Maailmavalitseja" (1926).


Viimane foto * nr 4 * Tina Frennstedt

 

Lugesin 22. - 27. juuni 2024

Jälle minu jaoks üks uus hea autor, keda fännata. Osavalt kirjutatud lugu, milles on kõike parajalt. Uurija Tess Hjalmarssoni jaoks on siin küll pigem kehvemat sorti asjaolusid, millega ta peab rinda pistma, ent sellest hoolimata suudab ta keskenduda asjadele, mida ta oluliseks peab. Tema jaoks on need lahendamata juhtumid, millest ta niisama lahti lasta ei kavatse. Ja kui elu püüabki naist alla suruda, tuletab miski Tessile ikkagi tema prioriteete meelde.

Olles ise uurimise all, satub Tess koostööd tegema Taani politseiga, kes on avastanud foto kaduma jäänud tüdrukust ühelt mõrvapiltide veebilehelt. Kuigi ametlikult ei tohiks Tess tööd teha, on juhtumid tema jaoks olulised ning samuti ootab teda Taanis asjatundlik, ehkki kahtlemata omade kiiksudega meeskond.

Nagu paljudes krimilugudes kombeks, jookseb siingi mitu liini korraga, ehk siis lugeja saab mõrvauurijatest rohkem informatsiooni. Kuid see ei tähenda, et esialgu oleks aru saada, kuhu lugejale antud pusletükid sobida võiksid. Nii et põnevus säilib üsna lõpuni välja.

Vaatasin ka üle sarja "Lahendamata juhtum" teised raamatud, et teaks nende järjekorda (kuigi ise olen sattunud neid väga suvalises järjekorras lugema):

1. Kadunud tüdrukud
2. 9. maantee
3. Puhastustuli
4. Viimane foto

Ebatavaline ja ähvardav loodus * Mehis Heinsaar

 

21.-22. juuni 2024

Midagi pole teha - Priit Pärna joonistused suunasid mind kuidagi sellisesse suunda, et ehkki mu onu Ott Arderi sulest olen lugenud vaid luuletusi, ja neidki tihtipeale pigem nooremale lugejale suunatuid, oli siin mõnes kohas midagi väga otilikku. (Siinkohal miskipärast meenub, et Oti meelest oleks võinud ilmselt tal rohkem tütreid olla, sest tema mõlgutatud nimi Ottilie jäigi kasutamata...). 

Ega siin ei saagi juttudest kuigipalju rääkida, sest nende avastamise rõõm peaks ikka lugejale jääma. Need fantaasiaküllased jutud oleks kohati nagu muinasjutulikud, kohati lihtsalt miskitpidi tuttavlikud. Nagu müstiline jätk millelegi üsna tavapärasele või igapäevasele, mida kõik on kogenud. Uhke fantaasialend, mis on ehk alguse saanud lihtsalt mõnest ütlusest või fraasist, mis on kirjanikku inspireerinud? Kui võrrelda muusikaga siis võiksid need lood olla nagu heliteosed, kus algset mõtet või käivitavat fraasi pole tingimata näha, küll aga on seda uhkem loo arendus, mis on ette võetud ning lõpp-punkt, kuhu välja jõutakse.

Huvitav on mõelda küll, kuidas autor selliste mõttekäikudeni on jõudnud...

Saja sammu teekond * Richard C. Morais

 

Lugesin 25.- 30. aprillil 2024

Raamatut lugedes tahaks kangesti kirjeldada kui autobiograafilist - niivõrd üksikasjalikud ja isiklikud on need kirjeldused peategelase lapsepõlvest, inimestest, sündmustest ja ümbrusest. Poisi vanaisa on tulnud vaese noormehena Bombay'sse kuid tänu töökusele ja pealehakkamisele on nad koos abikaasaga järk-järgult üles ehitanud eduka restoraniäri, mis kahjuks ka kadedust äratab. Eriti linnas, kus on palju vaeseid.

Pärast traagilisi sündmusi Indias viibib perekond 2 aastat Inglismaal, Southallis, kus nende elu pigem püsib paigal. Kuid 17-aastane Hassan siiski avastab enda kohta midagi - et ta on kõige õnnelikum, saades töökoha india küpsetiste valmistaja ja müüjana, kes seda tööd tänavatel liikudes teeb. Ühel päeval peab perekond siiski väga äkitselt ka Inglismaalt lahkuma. Nende ringreis viib nad lõpuks väikesesse prantsuse külakesse, kus üks autodest just müüaoleva mõisa ees rikki läheb ning pereisa otsustabki sinna jääda ning avada linnakeses india restorani. Vastasoleva hotell-restorani omanik, hinnatud chef Mallory ei suuda sellega kuidagi leppida, ent ometigi peab ta midagi tõdema, kui on esmakordselt Maison Mumbai roogasid maitsnud.

"Andekus, mida ei saa õppida. Sellel kondisel india poisil on olemas see mõistatuslik miski, mis antakse sündides tippkokale kaasa vaid üks kord terve generatsiooni jooksul. Te ei mõista mind? Ta on üks neist haruldastest, kes on lihtsalt sündinud kokaks. Ta on kunstnik. Suur kunstnik."

Hargnema hakkab lugu Hassani teekonnast tippkokani, tänu tihtipeale ka üllatavatele võimalustele, mida elu või head inimesed tema teele toovad. Pärast chef Mallory juures õppimist liigub noormees Pariisi, töötades seal mitmes hinnatud restoranis ning lõpuks loob oma restorani "Le Chien Méchant". assan saab tuttavaks ja lähedaseks sõbraks prantsuse meistri Paul Verdun'iga, kes temast väga lugu peab ning usub, et Hassan on üks vähestest, kes prantsuse kokakunsti sügavuti mõistab. Sellepärast tuleb talle suure shokina Verdun'i ootamatu surm autoõnnetuses. Seen paistab olevat tema enda valik, põhjustatud majanduslikest raskustest, hoolimata kogu välisest edust. Selle kurva sündmuse ning põhjuste üle mõtiskleb nii Hassan kui ka teised tippkokad.

"Vaadake, sõbrad, kui jõutakse teatud tasemeni, on kõige raskem päevast päeva erksana püsida. Maailm meei ümber muutub meeletu kiirusega, eks ole. Nii et kui tahes keeruline see ka poleks, peitub edu võti selle pideva muutumisega kaasas käimises ja ajaga kaasa liikumises...". /.../ 

"...aga minu meelest tuleb ajaga kaasas käia selliselt, et koos sellega kogu su sisim olemus uueneks, mitte ei jääks kaugele maha. Lihtsalt muutumine muutumise kui sellise pärast ja ilma tugipunktita ei ole midagi enamat kui pelgalt veiderdamine. See viiks sind ainult kaugemale rappa."

Nii uskumatu kui see ka poleks, kannab Paul Verdun oma sõbra Hassani eest hoolt ka pärast enda lahkumist, nii et Hassanist saab üks klassikalise prantsuse köögi esindajaid tippkokanduses. Kuid isegi nii kõrgelt hinnatuna pole teekond restoranimaailmas ilma raskusteta ning kahtlemata peavad need, kes nii kaugele on jõudnud, ka paljust loobuma. Hassan kannab endiselt endas ka mineviku kaotusi ning igatsusi ja peab nendega vastamisi seisma ka siis kui ta on juba kõrgelt tunnustatud tipptegija.

Suurepäraselt kirjutatud raamat, mulle tundub senimaani uskumatu, et autor ise pole kokana töötanud (vist?) - sedavõrd usutav ja loomulik on kogu see teekond, mille Hassan on pidanud läbi tegema. Seda kinnitab ka kiituste rivi, mis raamatut saadab - kiitjate hulgas on isegi Anthony Bourdain, kes kindlasti mõistis hinnata teoses loodud maailma. Ja lugedes autori tänuavaldusi, saab muidugi selgemaks, kui palju uurimustööd on suurepärase raamatu sünni jaoks teha vaja!

Autori ja tema raamatute kohta saab rohkem lugeda siit.

 

Puhastustuli * Lahendamata juhtumid 3 * Tina Frennstedt

 

Lugesin 9.-17. august 2024

Kuigi kriminaalinspektor Tess Hjalmarssoni suurimaks sooviks on anda omastele hingerahu, leides üles süüdlased, keda seni pole kinni püütud, kistakse ta personalinappusel uute juhtumite lahendamisse. Nimelt on toimunud mitmeid süütamisi ja nende käigus surnud inimesi, keda esmapilgul miski ei seo. Siiski leiduvad ühel hetkel seosed, mis viitavad varem toimunud ja seni lahendamata juhtumitele ning selgub, et just minevikust tulebki otsida praeguste sündmuste põhjust.

Endiselt väga sümpaatsed tegelased, kellel samaaegselt tööga tuleb lahendada murekohti eraelus ning olukordi, kus tööst tulenevad ohud hakkavadki ka vabal ajal (nii vähe kui seda ongi) uurijate ja nende lähedaste turvalisust ähvardama.