Virvavesi * Susanne Jansson

 

Lugesin 25. aprillil 2024

Vahel ei saa mitte aru, kuidas ma jälle satun mõne kadumisloo otsa. ELLUst laenutan tihti raamatu nii, et ei loe tingimata ka "eelvaadet", sest alati saab ju raamatu kohe ühe klõpsuga tagastada kui selle stiil näiteks ikkagi ei peaks meeldima. Selle raamatu algus on paeluv ning autoril (ja kahtlemata ka tõlkijal) on annet erakordselt ilusate kirjelduste peale, mida on nauding lugeda.

"Ühel pool raamisid aeda õunapuud ja pooppuuhekk, mis näis olevat aastaid tulutult võidelnud väsimatu läänetuulega. Tüvedest ja okstest olid saanud kõverate, õieli käte ja jalgadega tardunud kujud, kes seisid järsult kummargil praegu nähtamatu tuule käes.

Teisel pool kasvasid lehtpuud ja männid, mis liibusid nõlval vastu maad. /.../ Puude okstel rippusid külmunud veetilgakeste sätendavad pärlikeed, neid oli kõikjal, sadu tuhandeid, nad klammerdusid okste külge, hoides täiuslikku tasakaalu, justkui oleks talvekülm nad ära nõidunud ja nad ootaksid võimalust ühel ja samal hetkel ellu ärgata, lahti lasta ja maha kukkuda.

Vee ääres kõrgusid kaljud nagu kurrulised ürgsisalikud, moodustasid lahe ja jätsid ruumi väikesele kiviklibusele rannale, kus oli pookõdunenud adru ja mõni randa uhutud meduus."

Orusti saarelt kaob 3-aastane poiss Adam. Tema isa Martin on teda eelmisel öösel unes kõndimas näinud ning seekord ka rääkimas - kuid järgmise päeva saginas on see ununenud. Adami ema Alexandra koos pisiõega on poisi kadumise ajal sõitnud just paari omaette puhkusepäeva veetma... Adam kaob koduõuelt, kui Martin parajasti oma isaga telefonivestlust peab ning kui hiljem leitakse veest poisi saabas, ei näe ta muud võimalust kui kadumisest iseennast süüdistada.

Kuid väljaspoolt Orustile elama tulnud Maya, kes oma teiste sõprade kaudu on Martiniga tutvunud, kahtleb Adami surmas ning püüab asja edasi uurida. Maya on nimelt töötanud ka politseifotograafina ning tunneb endiselt huvi lahendamata sündmuste vastu. Tänu Mayale toob Martin pööningult alla karbid varasematest majaomanikest jäänud asjadega ning selgub, et traagilisi sündmusi on selle maja elanikega ka varem toimunud. 

Haarav lugu, milles müstilised elemendid võivad lõpuks isegi loogilise seletuse leida. Nii nagu varem loetud Janssoni raamatus oli oluline tegelane raba, on siin selleks meri, kes meelitab inimesi oma jõu ja salapäraga enda poole ning on teinud seda juba sajandeid. Selgub, et ka Martini enda vanematel on olnud saladusi, millest nad eriti rääkinud pole. Väga usutavalt on juttu ka leinast, mida vanemad oma lapse kaotamisel kogevad ning võimalikest toimetulekuviisidest.