Lars lol * Iben Akerlie

 

Lugesin 5.-6. märts 2024

Pärast suvevaheaega loodab Amanda, et tal on võimalus lähemalt suhelda Adam'iga, kellesse ta on armunud. Ning et ta saab olla heaks tugiõpilaseks mõnele toredale esimese klassi õpilasele. Kuid ilmneb, et tema klassijuhataja Janne on otsustanud anda Amandale hoopis teistsuguse ülesande - ta saab aidata klassiga liituvat uut õpilast Larsi. Poiss on teistest omavanustest veidi erinev kuna tal on Downi sündroom. Amandal ja Larsil läheb kenasti ning neist saavad head sõbrad. Kuid siiski ootavad sõprust ees katsumused, sest Amanda ei suuda olla sama sirgjooneline kui tema sõbranna Sari ning langeb omaenda otsustamatuse ning arguse võrku.

Hea ja usutav raamat sellest kuidas ka heade kavatsuste puhul võivad asjad ikkagi kehvasti välja kukkuda ning petetud usaldust on raske taastada. Ka iseendale on raske andestada, võib-olla veel isegi kõige raskem. 

Olen selle raamatu juba kord varem läbi lugenud aga ikka oli tore lugeda.

Nothing Ventured * William Warwick 1 * Jeffrey Archer

 

Lugesin 19.-22. aprillil 2024

Esimene raamat William Warwick'i sarjast, ehkki sarja võib rahulikult lugeda ka hoopis teises järjekorras. Sarja esimeses raamatus siiski saab lugeja teada, mis teid pidi Williamist saab detektiiv kuigi tema isa on lootnud näha poega astumas oma jälgedes. Sir Julian Warwick on nimelt QC ehk Queen's Councel - jurist, kes võib esindada inimesi tähtsamates kohtuasjades. Ent William on juba noorest peast unistanud detektiivi ametist ning kui ta on isaga kokkuleppel esmalt omandanud ülikoolis teadmisi kunstiajaloost (mis tähendab n.ö kolmeaastast "mõtlemisaega"), jätkab ta õpinguid enda valitud suunas ehk politseikoolis. Ta otsustab omandada ameti rahulikus tempos, käies läbi kõik astmed, mis teda politseiniku kutsega põhjalikult tutvustavad. 

Juhtumisi satub ta aga üsna ruttu ninapidi tähtsa juhtumi juurde ning seetõttu saab temast äkitselt Scotland Yard'i uurimisgrupi liige. Nii satubki ta kohe kokku elegantse kunstivarga Miles Faulkneri ning tema salaliku ning seadusi painutava esindaja Booth Watsoniga, ja ka Faulkneri abikaasa Christinaga. Samas tutvub ta oma tulevase naise Elisabeth Rainsfordiga, kes töötab Fitzmolean'i kunstimuuseumis, kust on 7 aastat varem varastatud kuulus Rembrandt'i maal, mida politsei senimaani taga otsib.

Lugu on täis põnevaid käänakuid ning on tõesti "unputdownable", nagu ühes kiidulauses öeldakse. Ja samas pole tegelikult seda raamatut inglise keeles kuigi raske lugeda, nii et kindlasti võib soovitada ka neile, kes pole seda eriti tegema harjunud. Mõnusalt kulgev, ladus ja põnev lugu.

Viitrijaht * 2 * Johan Theorin

Lugesin 5.- 6. märts 2024

Sarja teises raamatus läheb elu edasi pärast Salajaki kindluse vallutamist inimeste poolt. Kuid viitrid pole päriselt hävitatud ning nende jõudu saab tunda ka vendadest järgmine - Samuel. Viitrite kuningas ja kuninganna on vangistatud, ent ülejäänud kuningapere liikmete asukoht on inimestele teadmata. Siiski nähti üht maaraviitrit ning kuningapere haavatud liiget jäälaviini alla kadumas - Jarmalandi, kuhu ka viitrid tagasi ei soovi minna, ent olude sunnil ei jää maaraviiter Ristinil muud üle, kaitstes haavatud prints Dhor'i.

Kuigi inimesed leiavad põhjusi viitreid vihata, omistades neile tapmisi ning inimliha söömist, on ka neid, kes viitrite vastu nii suurt vaenu ei tunne. Vendadest noorim, Jöran, on alati olnud pigem sõja vastane ning isegi vanema venna Samueli surm pole teda veennud sõdimise vajalikkuses. Ja viitritele kuulunud kindluse toiduladudest leitakse vaid seeni-marju ning muid sarnaseid toiduaineid - siiski ei suuda see inimesi veenda ning jahti viitritele jätkatakse endise hooga. 

Nii kurb kui see ka pole, on inimesi läbi aegade ajendanud sõdadeks ahnus varanduste ja võimu järele ning ka see seiklus räägib sellest. Lisaks räägib see lugu omakasust ning petmisest, mida paljud on nõus ette võtma, et saada seda, mida nad tahavad. Aga kahju on ka sellest, et ilmselgelt peaks sari edasi minema kuid hetkel pole ühtegi järgmist Jarmalandi kroonikate raamatut veel silmapiiril.

Kui midagi natuke ette heita siis minu jaoks on erinevad süzheelõigud liiga lühikesed, aga teisest küljest on siis raamat ka väga lennukas ning seda on raske käest panna. Selline lühikeste kiirete edasiminekutega stiil loob väga filmiliku mulje.