Sammu võrra maas * Henning Mankell

 

Lugesin 2. märts - 23. märts 2023

Lugeja saab selles raamatus vähem vihjeid, nii et tuleb koos Wallanderi uurimisrühmaga pimedas kobada, jälgides julma kassi-hiire mängu, mis üha uusi ohvreid nõuab. Raskeks teeb juhtumi see, et kokku põimuvad uurimisrühma liikme, politseinik Svedbergi mõrv ning kolm kadunud noort, kelle uurimine pole senini edenenud kuna on loodetud, et nad siiski läksid pärast jaanipäeva koos reisile Euroopasse. Kuid ühe tüdruku ema käib siiski järjekindlalt politseis rääkimas, et saadetud postkaardid on võltsitud ning pärast surnukehade leidmist on selge, et nii see ongi.

Kurt Wallander tunneb end ka pärast suvepuhkust väsinuna ning selgubki, et tema väsimusel (lisaks tööstressile) on päris konkreetne põhjus - liiga kõrge veresuhkur. Wallander võitleb väsimuse ja raske juhtumiga, lisaks ka uue, ülbena tunduva prokuröriga kes teda süüdistab juhtumi aeglases edenemises, ehkki uurimisrühm teeb tegelikult ebainimlikke pingutusi ning tihtipeale jääb uneks aega vaid paar tundi kui sedagi. Wallander tabab sageli end mõttelt, et ta enam ei jaksa kuid ometi veab uute juhtlõngade ilmnemine ta jälle käima ning südamepõhjas ta teab, et ei usaldaks seda uurimist kellelegi teisele.

Svedberg oli hea politseinik, ehkki veidi aeglane ning algul vaevab kõiki töökaaslasi mõte, et ta ehk oli noorte kadumise ja mõrvaga kuidagi seotud. Surnud kolleeg oli piisavalt eraklik, nii et ei töökaaslastel ega ka tema vähestel sugulastel õnnestunud teda eriti põhjalikult tundma õppida. Õnneks selgub, et pigem oli ta uurimisrühmast sammukese ees. Ent miskipärast ei teavitanud ta kedagi oma kahtlustustest ning küllap seetõttu sattuski tõele liiga lähedale jõudes mõrvari ohvriks.

Surmatud noori ühendasid kohtumised, mille jaoks nad riietusid kokkulepitud ajastule vastavalt. Pikemaajalisest sõprusest hoolimata ei teadnud isegi nende vanemad ei asjast kuigivõrd, mistõttu mõtiskleb Wallander, millisel inimesel võiks olla ligipääs nende vahel liikuvale infole. Ta tajub, et see on oluline, sest seni pole neil otsingutest hoolimata mingit arusaama põhjusest, miks keegi noori surmata soovis. Üks noortest on just enne sündmust haigestunud ning tänu sellele ellu jäänud ning Wallander loodab tema käest rohkem teada saada. Uurimisrühma koos Wallanderiga kihutab pidevalt taga teadmine ja aimdus, et oodata on järgmist katastroofilist sündmust... Ja juhtlõngu on vähe.

Märksõnu: Svedberg, Martinsson, Hansson, Ann-Britt Höglund, Nyberg, Ylva Brink, Isa Edengren, postivedaja Westin, Louise, prokurör Thurnberg, Ake Larstam

Domineeriv värv * Must * 2 * Koidu Ferreira

 

Lugesin 20. veebruar -1. märts 2023

Jätsin esimese ja teise osa lugemise vahele parajalt aega ning püüdsin vahepeal teisi raamatuid lugeda, et saaks midagi vahelduseks raamatukokku tagasi ka viia. Sarja teises osas jõuab peategelane Cordevia Luna-nimelise apanusa seljas tagasi oma kodubaasi ning sestpeale kihutab tegevus metsikult edasi, võttes aina üllatavamaid pöördeid.

Vaevu tagasi jõudnud, nõuab baasi reeglite järgi temaga geneetiliselt parimaks sobivaks kandidaadiks tõestatud Bevis Oxley, et Cordevia nõustuks koheselt tema last kandma. Et mitte liigset paanikat tekitada, ei soovi Cordevia aga isegi oma vennale Alecile, kes samuti on kogenud elu teepiate maailmas, avaldada kõike, mis temaga seal juhtus. Nimelt on suur osa sellest lihtsalt liiga fantastiline, et keegi seda uskuda suudaks - sealhulgas fakt, et Cordevia sünnitas vaid paar päeva varem Clay poja, keda ta teepiate maailmas enese teadmata 2 kuud kandis. Selge on see, et oodates ja igatsedes Clay saabumist ning oma poja Alrickuga taaskohtumist, pole tal enam mingit huvi ega tahtmist teha kõike Nancy baasi reeglite järgi. Kuid tema isa Cherley on baasi juht ning käitub tütre suhtes pigem juhina, jättes toetava isarolli tähelepanuta. Samas ilmneb, et ka tema on olulisi reegleid rikkunud ning see annab  Alecile ja Cordeviale võimalusi tema mõjutamiseks.

Ning selgub, et ega elu baasis enam samamoodi edasi minna ei saagi, sest kuidagi on ka üks teine teepiate kogukond aimu saanud baasi olemasolust ning otsib võimalust sinna sisse murda. Cordevia saab teada, et lähedalasuv Hanco baas häviski just nimelt teepiate rünnakus, kes baasist enda tarbeks naised kaasa võtsid ning kõik ülejäänud elanikud hävitasid. Õnneks on apanusadest (Luna ning tema poeg Sol) Nancy baasi ümber toimuva jälgimisel palju abi ning nii jääb lootus, et suudetakse baas sarnasest saatusest päästa.

Jätkub Clay ning Cordevia võitlus selle nimel, et nad saaksid rahulikult omavahel ja koos poeg Alrickuga koos olla. Alrick kasvab teepiatele omaselt inimlastest palju kiiremini ning on juba paarikuuselt väga võimekas ning ilmselgelt kannab endas alfa omadusi. 

Nii nagu on ranged reeglid kehtestatud inimeste maailmas, on palju reegleid ka teepiate kogukonnas ning endiselt ei tea ja mõista Cordevia neist paljusid. Oluline osa on teepiate puhul instinktidel, mida nad pool-loomade, pool-inimestena palju rohkem järgivad, ent suudavad vajadusel ka ohjeldada. Selge on see, et ilmselt on mõlemas maailmas toimumas muudatusi ning esialgu pole kindel, kas need on head või halvad ning kes sellest võidab või kaotab. 

Märksõnu: apanusad, Luna, Sol, Alec, Eva, Genette, õde Annabel, koliganimürk, Cordevia sõbranna Deanna, Hanco baas, Daly, Desirae ja Katlyn, teepiad Deodor ja Timo, alfa Larry, lapsehoidja Dara, Andy, Amandy, Clay sõbrad Patrick, Orval, Braian, Morty, alfaisased ja vennad Layton, Maniton, Jervis, alfaemane Claudya, nediisid, liisiamets.

Merineitsi * Fjällbacka sari * nr 6 * Camilla Läckberg

Lugesin 24.-28. veebruar 2023

On üks tore nali, mida jagame kitarristiga, kes mind tihtipeale kontsertidel saadab ning see on seotud olukordadega kui kõht on äkitselt väga täis saanud (vahel, ehkki õnneks pigem harva võib seda ikka juhtuda). Vahva on seda kohata ka mõnes raamatus ja tõdeda, et teisedki on selle meelde jätnud. Erica Falck meenutab seda kui ta peab oma õele Annale tunnistama, et kaksikute ootamise viimane etapp on tõsine katsumus.

"Niiviisi ei tohiks välja näha. Ma olen nagu ristsugutis Muumipapast ja tollest vanamehest Monty Pythony sketshis, kes piparmündiküpsist süües lõhki läks."

Just sedasorti naljad ning igapäevaelu toredad juhtumused ning huumor teevad Läckbergi raamatud õdusaks, nii et hoolimata õudustäratavatest kriminaalsetest sündmusest on tahtmine ikka ja jälle raamatu tegelaste juurde tagasi pöörduda. Tegelikult kirjeldab raamat väga palju ka perede igapäevaelu raskusi - lahkukasvamist, töökoorma kuhjumist ühele pereliikmele, armastuse kustumist või puudumist. Ning kuigi need pole asjad, mis teeksid raamatu meeleolu hubasemaks, on need samas kirjeldused, mis muudavad loo tegelased, nende elu ja mõtted lugejale mõistetavamaks, lubavad meil nendega samastuda. 

Seekordne uurimine saab alguse pereisa Magnus Kjellneri kadumisest, kelle kohta politseil igasugused vihjed puuduvad. Kuid nagu ikka, hakkab Erica abikaasa Patrick Hedström oma sisetundele toetudes asja lõpuks uurima uuest suunast, mis juhuslikult ilmneb. 

Märksõnad: Cia Kjellner, Ludvig ja Elin, Christian Thydell, Sanna, kirjastaja Gaby von Rosen, Kenneth ja Lisbet, Erik ja Louise

Naine valges kimonos * Ana Johns

Lugesin 21. veebruaril 2023

"Kurbus ja õnn ei möödu, Need kaevuvad sügavale ja neist saavad meie luud. Me seisame neist moodustunud ebakindlatel jalgadel, püüdes leida tasakaalu, mida ei tulegi.

On ainult armastus. Ainult tõde."

See raamat on Naoko lugu, ja Hajime lugu. Ning koos nendega veel tuhandete selliste paaride lugu, kes kohtusid ning armusid kuid ei saanud kokku jääda. See on ka lugu tuhandetest lastest, kes sündisid sellesse raskesse aega. Ning lugu aegadest, kus kombed ja uskumused ei lasknud inimestel vaba olla ning perekonna surve ei lubanud noortel oma südame häält järgida.

"Ka tõel on oma aeg. Liiga vara või liiga hilja räägituna on see samuti vale."

Nii ütleb 18-aastase Naoko vanaema. On 1950ndate aastate lõpp ning tüdruku perekond ootab kokkuleppeabielu tema ning rikka perekonna järeltulija Satoshi vahel. Kuid Naoko on armunud ameerika sõdurisse Hajime'sse. Noormees on talle abieluettepaneku teinud ning otsustanud tema pärast Jaapanisse jäädagi. Naoko pere keeldub aga Hajimega kohtumast, ehkki tüdruk on kõvasti vaeva näinud, et poisile teetseremoonia selgeks õpetada.

Unenäod, vestlused, mõtted - sõnad, millest need siin koosnevad, on luulelised ja ilusad. Ja ometigi on selles kaunis kultuuris ja pereelus julmust, sest tüdruk peaks kokkulepitud abielu sõlmides perekonna majanduslikest raskustest välja upitama ning tema tundeid Hajime vastu ei soovi mõista keegi peale tema ema. Kummaline, et kultuur, kus isegi hommikune vestlus söögilauas on luuleline ja kaunis, on samas oma kommetelt nii karm, et võib südametult purustada nendesamade armastatud inimeste elusid, kes sinu kõrval istuvad.

Tänapäeva Ameerikas veedab hoolitsev tütar Tori Kovač vähki haigestunud isaga tema viimaseid elupäevi - Taussig'i haiglas, mis uskumatu kokkusattumusena kannab sama nime kui esimene alus, millel tema isa noorena merd seilas. Enne surma annab ta tütrele üle Jaapanist tulnud kirja ja palub tal seda lugeda. Tori loeb kirja alles pärast isa surma, avastades, et on asju, mida ta oma isa kohta ei teadnud. Või siiski asju, mida isa jutustas talle kui müütilisi lugusid, ent mis tegelikult käisid tema enda varasema elu kohta.

Kordamööda kohtume Toriga, kes püüab oma isa varasema elu kohta informatsiooni leida ning 1950ndate lõpus elava Naokoga, kes satub oma armastuse tõttu kirjeldatamatult rasketesse olukordadesse, samuti nagu paljud teised noored naised sel ajal. Ja ometigi soovisid paljud neist vaid õnnelikuks saada, olla koos oma armastatuga, ei muud. 

"Ah, näed seda? See on õnne märk, Naoko." Ema osutab mu varrukale, mille roosale lilleõiekaunistusele on puhkama laskunud valge liblikas. Selle pabertiivad õõtsuvad tuules, kohemaid meenub mulle hommikune nägemus ja ma saan jälle hingata.

"Ma nägin sinust und, väike liblikas." Naeratan, tagasi pöördunud sõbrakest jälgides muutun rahulikumaks. "Me sõitsime tuulega, sina ja mina. Kas tood mulle lootust?"

"Võib-olla magad sa endiselt, just nagu Zhuangzi liblikaunenäos," tähendab vanaema, kui Taro aitab tal matile istuda.

Keskendun väikesele külalisele, hoides kätt nii, et ta saaks siidist kangast uudistada. Suur taoismi õpetlane nägi unes, et on liblikas, kes ei mäleta midagi oma inimlikust olemusest. Ärgates oli ta endine. Jälle inimene. Oli ta siis inimene, kes nägi und, et on liblikas? Või oli ta liblikas, kes nägi und, et on inimene? Mis on tõeline?

"Võib-olla takerdus Zhuangzi vale mõtte külge, obaachan," ütlen vanaemale. "Võib-olla ei peaks arutlema selle üle, kumb on tõelisus, sest see on mõlemat? Tõeline õnn asub nende vahel." /.../

Liblikas ajab valged tiivad laiali ja lendab minema. Jälgin selle graatsilisi lennusilmuseid, kuni mu vaateväli täitub uue nägemusega. Minu tulevikuga.

Hajime on kohal.

Liblikas laskub teda tervitades madalale, hõljub hetke ühe koha peal, just nagu sosistaks õnnistussõnu ja laperdab siis temast mööda. Minu kõhus lendlevad liblikad pole pooltki nii graatsilised. Need põrkavad metsikus tantsus kokku ja üksteisest eemale.

Kui ta lähemale jõuab, kohtuvad me pilgud."

Märksõnu: Taro, Kenji, Satoshi Tanaka, Yokosuka sinine tänav, Bambusekodu emadele ja lastele,  majaema Sato, Jin, Hatsu, Sora, Chiyo, Aiko, veelaps mizuko, Jizò-kujukesed, Ojizò-sama, Väike lind, Kilgike

Sõnu:
okaasan - ema
omiai - kohtumine korraldatud abielu jaoks
obaachan - vanaema
shiromuku - traditsiooniline pruudi kimono
veelaps mizuko - surnult sündinud, iseenesliku abordi või abordi tõttu surnud laps
Ojizò-sama, Daigan - munk, kes aitab laste hingi teistpoolsusesse
burakumin - sotsiaalmajanduslik vähemus jaapanlaste suuremas etnilises rühmas, Jaapani feodaalajastul loeti nende hulka inimesi, kes pidasid ebapuhtaid ameteid (lihunikud, parkalid, timukad, hauakaevajad). Kannatasid ränga diskrimineerimise all, väljatõugatud
eta-küla - väljatõugatute küla, eta'd e. väljaheidetud
gaijin - mitte-jaapanlane, välismaalane
chisai tori - väike lind

Ava Lavenderi iseäralikud ja kaunid kannatused * Leslye Walton

Lugesin 22. veebruar - 10. märts 2023

Üks kummaline raamat fantaasiarikaste kirjeldustega. Alguse saab see Prantsusmaal ühes väikeses kohakeses elavast Roux perekonnast, mille perepea Beauregard otsustab, et neil on siiski suuremat ja huvitavamat elukohta vaja. Niisiis sõidab kogu pere - kaks täiskasvanut ning neli last tükkis täiega Ameerikasse. Seal selgub, et nad kõik on üsnagi kummalised tegelased ja pärast tormilisi juhtumusi jääb neist alles vaid üks tütar - Emilienne. Naine otsustab abielluda lombaka pagariga, leppides temaga kokku, et nad kolivad Manhattani kandist ära. Kuna Emilienne on märganud, et kellegi armastamine toob tema peres kaasa üksnes halba õnne, on ta otsustanud oma südame armastuse eest pigem sulgeda. 

Seattle'i kandis kulgeb elu edasi samuti piisavalt kummaliselt - Emilienne satub elama majja, mis on varemgi olnud kentsakate sündmuste keskpaigaks, ent tema ja ta abikaasa seda ei tea. Tegelikult jõuab lugeja peaaegu pool raamatut läbi saada, enne kui jutujärg jõuab Ava eluni. Kuna see seik on ka raamatu tagakaanel kirjas, pole mõtet varjatagi, mis selle noore tüdruku eriliseks teeb - ta on nimelt sündinud tiibadega, samas kui tema kaksikvend Henry on suure osa oma elust vaikinud. Hiljem selgub, et Henry räägib peamiselt siis kui tunneb, et tal on vaja midagi olulist öelda.

Noorematele lugejatele kindlasti ei soovitaks seda raamatut, sest Ava peab tõepoolest oma tiibade pärast väga ebaõiglaselt kannatama. Loo lennukad sündmused haaravad endasse, kuigi minu jaoks see stiil siiski pole see kõige-kõige, ja see ongi maitse asi. Võiks vast öelda, et nii nagu elus on igaühel oma tee, näeb elu ka iga inimese silmade läbi veidike erinev välja. Aga siin on siiski muudki, mitte ainult valu ja kurbust, on ka õdusat huumorit, hubasust, omamoodi otsekohesust ning kauneid kirjeldusi.

"Need, kes on sündinud riigi loodeosas Vaikse ookeani rannikul, on nagu nartsissid: kauniks muutvad nad alles pärast pikka ligunemist külma vihma käes. Henry, meie ema ja mina olime loodes sündinud. Niipea kui katuselt hakkas kostma vihmapiiskade pladinat, lasus majale õdus melanhoolia. Veetsime kolmekesi need hämarad, vihmased päevad vanadesse vatitekkidesse mähituna, istudes ja ohates vesise taeva poole.

Viviane oma terava lõhnameelega võis silmad sulgeda ja vaid vihmahõngu järgi öelda, mis aastaaeg parasjagu oli. Suvevihm lõhnas värskelt niidetud muru ja marjade - mustikate, vaarikate, mustade sõstarde - mahlast punaseplekiliste suude järele. See lõhnas nagu hilisõhtud, mil võis tähistaeva segadikust tähtkujusid otsida, nagu õues nööril kuivav puhas pesu, nagu grillipeod ja salasuudlused 1932. aasta Ford Coupes.

Esimene rohketest sügisvihmades lõhnas suitsuselt nagu vettinud lõkketuli, nagu oleks maapind ise kuumade suvekuude jooksul leekides olnud. See lõhnas nagu põlenud lehehunnikud, taas ellu ärganud korstna köhatus, röstitud kastanid, tundide viis itöökojas tegutsenud mehe käed.

Sügisvihm polnud Viviane'i lemmik.

Talvel lõhnas vihm lihtsalt nagu jää, külm õhk, mis näpistas kõrvaotsi, põski ja ripsmeid. Talvevihm oli selleks, et end tekkide ja suurrättide sisse mässida, nina ja suu villasesse salli peita - kähiseva hingeõhu niiskus lõhenenud huuli torkimas.

Sooja kevadvihma esimene valang sundis tavaliselt auväärt naisi sukki jalast kiskuma ja lastega koos läbi porilompide jooksma. Viviane oli veendunud, et põhjuseks oli see, kuidas kevadvihm lõhnas: nagu maapind, tulbisibulad ja daaliajuured. See lõhnas nagu muda jõesängi ääres, nagu võiks õhus mineraalide mekki tunda, kui suu piisavalt lahti teha. Viviane tundis sõrmede all vihma kuumust, kui  pärast tormi käe maapinnale surus."

Märksõnad: Beauregard Roux, Pierette, René, Margaux, Emilienne, SS France, Manhatine, Fatima Ines de Dores, Pinnacle Lane, Connor Lavender, Viviane, Wilhelmina Dovewolf, Beatrix ja John Griffith, Jack, Gabe, Laura Lovelorn, Ava ja Henry, koer nimega Trouver, Zeb ja Penelope Cooper, Cardigan ja Rowe, Marigold Pie, Nathaniel Sorrows.