Lewis Carrolli lugemine keelatud * Diego Arboleda tekst, Raul Sagospe illustratsioonid

 

Lugesin 24. mail 2022

Täiskasvanule üks kiire lugemine, toredate ning üsnagi üle võlli tegelastega. Täiskasvanute veidrused on lapse vaatevinklist üsna kummalised ja samas ei lubata lapsele veidrusi, mis on palju vähem kummalised kui suurte omad. 

Nooruke Eugéne Chignon saadetakse koduõpetajannaks New Yorki, väikese Alice Welrush'i perekonda, mis on koosneb üsna kummalistest tegelastest. Ning sel perekonnal on Eugéne'ile ka üsna kummalised nõudmised.

Õnneks pole lõppkokkuvõttes siin ühtegi läbinisti kurja või halba tegelast ning omal moel laabub lõpuks kõik. Ühe tekstilõigu lisan ka:

Mittevestlejad pidamas mittevestlust
Kõik te arvatavasti teate, mis asi on vestlus, aga võib-olla te ei tea, mis asi on mittevestlus. Mittevestlus ei ole sama asi mis vaikus. Vaikus on siis, kui mitte keegi ei räägi ega tee lärmi. Mittevestlus on siis, kui mitte keegi ei ütle seda, mida tahaks öelda.

Vaikus võib olla rahustav ja meeldiv. Seevastu mittevestlus muudab kõik inimesed närviliseks.

Eugéne oli aadlike lapsi õpetades selgeks saanud, et kui kõik inimesed korraga räägivad, ei saa tavaliselt mitte keegi mitte millestki aru. Aga tol õhtul Welrushide residentsis osales ta esimest korda elus mittevestlusel, kus probleemiks polnud mitte see, et kõik oleksid korraga rääkinud, vaid see, et mitte keegi ei rääkinud sellest, millest ta oleks tahtnud rääkida.

See ei olnud vaikus, seda mitte. Sõnad olid olemas, terve hunnik sõnu. Sest kui nad klaasverandal kokku said, oli kõigil vaja midagi rääkida.

Eugéne oleks tahtnud proua Welrushile öelda, et ilus kollane taldrik, mille peal on must ronk, on kriimustada saanud. Aga ta ei öelnud midagi ja peitis taldriku oma selja taha, sest kui ta räägiks sellest, mis juhtus, siis saaks härra Welrush teada, et Stilt sõi kõik nende koogikesed ära.

Stilt seevastu oleks tahtnud öelda, et see oli tema süü, et taldrik kriimustada sai, sest tema ajas koogikandikut taga. Aga ta ei öelnud midagi, sest ta ei tahtnud, et saadaks teada, et Eugéne on katastrofinna, kes asju lõhub.

Härra Welrush oleks tahtnud öelda oma naisele midagi selle lehekülje kohta, mille ta oli ajalehest välja lõiganud. Aga ta varjas seda samamoodi nagu Eugéne: peitis lehe selja taha ega öelnud midagi, sest uudises seal anti teada, et Alice Liddell elab hotellis Waldorf-Astoria, nende elukohast mitte kuigi kaugel, ja loomulikult ei tahtnud ta, et tema tütar sellest teada saaks.

Proua Welrush oleks tahtnud Eugéne'ilt küsida, miks pagana pärast oli tol hommikul tema rõdu all kasvavate põõsaste vahel kuus kastekannu. Aga ta ei öelnud kastekannude kohta midagi, sest kartis, et sellega on kuidagi seotud Timothy (igasuguste imelike asjadega oli tema vend alati seotud), ja ta ei tahtnud, et abikaasal avaneks võimalus kogu süü venna kaela ajada.

Ja viimasena Alice, kes oleks tahtnud oma vanematele öelda, et tal on neile kingitus: neli madeleine'i, mis ta oli kleidi taskusse peitnud ja sellega ärasöömisest päästnud. Aga loomulikult ei saanud ta neist rääkida, sest onu koos oma kooginäljaga istus sealsamas, tema kõrval.

Neil põhjustel, kuigi nad kõik tahtsid midagi öelda, ei öelnud nad seda, mida öelda tahtsid. Kõik viis vaatasid ringi ja tundsid, kuidas sõnad nende suletud suust välja trügivad. Nii pidasidki nad terve minuti mittevestlust.

Pühapäevane filosoofiaklubi * Isabel Dalhousie juhtum * Alexander McCall Smith

 

Lugesin 27. juuni - 3. juuli 2022

Apollost leiab päris palju McCall Smith'i raamatuid, tegin otsingu ja olin üllatunud. Olen varasemast lugenud sama autori raamatut "Esimene daamide detektiiviagentuur", mis ilmus Varraku/Maalehe krimisarjas ja üllatas oma hoopis teistmoodi, hubase ja sõbraliku, kergelt naivistlikku tooni lähenemisega. 

"Pühapäevane filosoofiaklubi" on veidike sarnast värvi, sest näeme kogu rahulikult kulgevat mõttemaailma, mis Isabel Dalhousie'd igapäevaselt saadab. Pärast seda kui ta näeb kontserdisaalis ülemiselt rõdult alla kukkumas noort meest, ei anna juhtum talle asu kuigi ta proovib seda unustada. Kuid siit-sealt kuuldud infokillud kinnitavad, et noormehel poleks olnud põhjust enese elu lõpetamiseks ning Isabel hakkab seega siiski tasapisi omal käel asja uurima. Tema lähimasse ringi kuuluvad vennatütar Cat ning koduabiline Grace aitavad teda mõlemad omal moel.

Isabeli rahulik elufilosoofia ning arutlused elu ja armastuse teemadel on väga köitvad. Vennatütre Cat'i endine kaaslane Jamie on talle tema käikudel sõbraks ja saatjaks, samas kui Cat'i praeguse poisi Toby vastu tunneb Isabel vastumeelsust. Juhtumit uurides saab Isabel tuttavaks Paul Hogg'iga, kelle alluvuses rõdult kukkunud noormees Mark Fraser töötas, samuti Mark'i korterikaaslaste Hen'i ning Neiliga ning Pauli elukaaslase Mintyga.

Isabel töötab rakendusliku filosoofia ajakirja heaks, mille jaoks ta sageli kaasautorite saadetud artikleid läbi töötab, enne nende edasisaatmist kaastöötajatele. Kuid mõtisklused tabavad teda ka täiesti keset igapäevaseid sündmusi. 

"Inimesele ei tekita piinlikkust see inimene, keda ta armastab, ta võib siis ehk tunda põgusat ebamugavust, kuid see pole kunagi tõeline piinlikkustunne. Sa andestad siis inimesele tema puudused, kuid võib ka olla, et sa lihtsalt ei märkagi neid. /.../ Võib olla oleks lihtsam, mõtles Isabel, kui armumist endale üldse mitte lubada, lihtsalt olla sina ise, haigetsaamisele immuunne. Sedasorti inimesi oli palju ja nad näisid oma eluga rahul olevat - või kas ikka olid? Ta oleks tahtnud teada, kui paljud neist inimestest olid üksikud oma vabast tahtest ja kui paljud olid üksikud sellepärast, et mitte kunagi polnud nende ellu saabunud kedagi, kes oleks nad üksildusest vabastanud. On oluline vahe, kas loobutakse otsimast ja alistutakse üksildusele või valitakse üksi olemine teadlikult.
Keskne mõistatus on muidugi see, miks meil üldse on vaja armunud olla. Reduktsionistid vastaksid, et tegemist on lihtlabase bioloogiaga ja armastus on selleks motiveerivaks jõuks, mis sunnib inimesi kokku jääma ja lapsi kasvatama. Nagu kõik evolutsioonipsühholoogilised argumendid, nii kõlas ka see väga lihtsa ja ilmsena, aga kui see ongi kõik, mis me oleme, siis miks armume me ideedesse ja asjadesse ja kohtadesse?" /.../

"Muidugi pole valetamine alati halb tegu, kuigi Kant nii väitis. Isabeli arvates ta eksis. Üks kõige naeruväärsemaid asju, mida Kant kunagi öelnud oli, oli see, et inimesel lasub kohustus rääkida tõtt ka ohvrit otsivale mõrtsukale. Kui mõrtsukas tuleb ukse taha ja küsib kellegi kohta "Kas ta on kodus?", siis on ukse avaja kohustatud andma tõese vastuse, isegi kui selle tagajärjeks oleks süütu inimese surm. Milline lollus - ja Isabel mäletas täpselt seda solvavat kohta: "Tõemeelsus ütlustes, millest mööda minna ei saa, on inimese formaalne kohustus igaühe ees, sündigu siis sellest temale või kellelegi teisele pealegi nõnda suurt kahju." Polnud sugugi üllatav, et see väide solvas ka Benjamin Constanti, kuigi Kant vastas tema kriitikale - ent mitte veenvalt -, püüdes osutada sellele, et on võimalik mõrtsukas vahistada, enne kui ta jõuab tegutseda lähtuvalt informatsioonist, mille ta tõesest vastusest sai.
Õige vastus oli muidugi, et valetamine on üldiselt vale, kuid mõned valed, mis tuleb hoolikalt defineerida eranditena, on lubatud. Seega on olemas head valed ja halvad valed, millest head valed on need, mida räägitakse heal põhjusel (näiteks selleks, et teise inimese tundeid mitte riivata). Kui näiteks kelleltki küsitakse arvamust mõne äsja ostetud, kuid maitsetu eseme kohta ja see inimene annab ausa vastuse, siis võib ta riivata küsija tundeid ja kahandada tema rõõmu uuest asjast. Seetõttu sellises olukorras valetatakse ja kiidetakse asja, mis on kahtlemata õige käitumine. Või kas ikka on? Võib-olla pole see siiski nii lihtne? Kui inimene harjub valetama, siis võib hägustuda tõe rääkimist valetamisest eraldav piir."

Selgitus sellele, miks Isabel alatasa satub tegelema endasse mittepuutuvate asjadega, tuleb välja vestlusest tema vennatütre Cat'iga.

Cat teadis. et Isabeliga polnud mõtet tõreleda: ta ei muutu mitte kunagi. Iseenesest polnud ühtegi põhjust, miks ta oleks pidanud teiste inimeste asjadesse sekkuma, samas näis, et need tõmbavad teda vastupandamatult enda poole. Ja iga kord tegutses ta seetõttu, et pidas seda enda moraalseks kohustuseks. Isabeli maailmavaade, mis sisaldas lõpmatult palju potentsiaalseid kohustusi, tähendas seda, et kes tahes võis oma probleemiga tema ukse taha saabuda ja ta võeti vastu, lihtsalt sellepärast, et moraalse toe nõue - või siis tema arusaam moraalsest toest - saaks täidetud.

Camilla Läckberg - Fjällbacka sarja järjekord

Varem pole ma eriti selle peale tulnud, et autorite endi kohta täpsemalt midagi uurida. Kuid tänapäeval on see väga lihtne, nii et nüüd tuleb seda sagedamini ette. Ilmneb, et Camilla Läckberg ongi ise Fjällbackas sündinud ning ta ise ütleb, et kirjutamisel on ta väga visuaalne, ehk siis näeb lugu enda silme ees detailselt lahti rullumas. Võib-olla just seetõttu on siis tema lood ka üsna loogilised ja arenevad sujuvalt, ilma et tekiks tunne nagu oleks autor pidanud midagi n.ö pliiatsist välja imema. Teda kutsutakse nordic noir stiili rokkstaariks ning rootslased kutsuvat teda ka rootsi Agatha Christie'ks.

Camilla Läckberg on lisaks ka väga kena, nagu on näha netist näpatud pildilt...

FJÄLLBACKA -SARI

1. Jääprintsess
2. Jutlustaja
3. Kiviraidur
4. Murelind
5. Sohilaps
6. Merineitsi
7. Majakavaht
8. Inglitegija
9. Lõvitaltsutaja

FAYE SARI

1. Kuldne puur
2. Hõbedased tiivad

Maikuu Lumi * 3 * Antonio Manzini

 

Lugesin 25. juuni - 8. juuli 2022

Aostas on maikuu, ent aseprefekt Rocco Schiavone jaoks ebameeldiva üllatusena võivad piirkonda endiselt tabada lisaks vihmale näiteks lumesajud. Schiavone suhe kauni Noraga on jooksnud liiva ning ta leiab end äkitselt hoopiski Nora veetleva sõbranna Anna käte vahelt. Ning Roccot, kes endiselt tunneb lähedust ka oma lahkunud abikaasa Marinaga, valdab paanika.

"Ta oli Anna juurde magama jäänud! Mis temaga lahti oli? See oli viga! Esimene vale samm, ilmne oht langeda harjumuse küüsi. Võimsalus, et ta võiks vastu tahtmist saada osaks Aosta linnast ja selle elanikest, ehmatas ta voodis istukile. Ta hõõrus oma silmi.
Ei, see pole võimalik, mõtles ta. Ta polnud viimase üheksa kuu jooksul kordagi võõrsil ööbinud. Nii see algab, ta teadis seda... ja ühel päeval avastad, et on juba liiga hilja. Sa hakkad kohvikuid külastama, sõbruned puu- ja juurviljamüüjaga ning tubakapoodnikuga, isegi ajalehemüüjaga, kuni saabub päev, mil baarimees lausub oma saatuslikud sõnad: Dottore, kas sama nagu alati?" ja sa oledki purgis. Automaatselt on sinust saanud Aosta linna kodanik."

Sümpaatne Rocco Schiavone võib oma alluvate suhtes olla parajalt ebaviisakas, ent samas ka mõistev ja arusaav, isegi hoolitsev. Kuid hoolimata sellest, et tema töö ongi kuritegusid lahendada, mõjub iga toimunud kuritöö, mida aseprefekt uurima asub, masendavalt ning ta kutsub neid kümnenda astme jamaks. Seekord kutsutakse politsei kohale kahe ohvriga liiklusõnnetuse puhul kuna selgub, et õnnetusse sattunud autol oli varastatud numbrimärk. Seega tuleb politseil asuda autos olijate jälgi ajama. Kuid niidikesed hakkavad hargnema ka teistest suundadest ning peatselt selgub, et kuigi vanemad pole politseile teada andnud, on umbes samal ajal kaduma läinud üks 18-aastane tüdruk nimega Chiara.

Edasi algabki võidujooks ajaga, mistõttu raamat sarnaneb väga filmiga. Ning edasi lugemisega hakkab kuidagi väga kiire, sest pidevalt on tunne, et kui me parajasti raamatut edasi ei loe, võibki vahepeal tegevustikus midagi hirmsat sündida. 

Ei puudu endiselt ka huumor, mille eest kannavad muuhulgas hoolt Rocco Schiavone alluvad, näiteks politseinik D'Intino.

"Keegi koputas uksele. Rocco pööritas silmi. Ta kustutas koni tuhatoosi. "Kes seal on?"
Vaikus.
"Ma küsisin, kes seal on?"
Ikka vaikus. Rocco tõusis ja avas akna, et kanepihaisu välja ajada.
"Kes seal on?" karjus ta ja lähenes uksele. Vastust ei tulnud. Rocco avas ukse.
Selle taga seisis Abruzzo päritolu politseinik D'Intino, kes ootas vaikides nagu valvekoer.
"D'Intino, kas sul on raske oma nime öelda?"
"Ei ole, miks te seda küsite?"
"Sest ma karjun juba tund aega:"Kes seal on?""
"Ah soo. Kas te olete minu peale vihane?"
"Kas sina koputasid?"
"Muidugi."
"Kui sa koputad uksele ja selle tagant küsib keegi: "Kes seal on?", siis kelle poole ta sinu arvates pöördub?"
"Ma ei tea..."
"Kuule, D'Intino, ma ei soovi ära rikkuda päeva, mis minu meelest algas päris kenasti. Seega tahan sinu vastu igati kena olla ja püüan mõista, mis valesti läks. Kas proovime uuesti?"
D'Intino noogutas.
"Ma panen nüüd ukse kinni ja sina koputad."
Nagu lubatud, sulges Rocco ukse. Ta ootas kümme sekundit. Aga midagi ei juhtunud.
"D'Intino, koputa!" karjus ta.
Peale kümmet sekundit koputas D'Intino uksele. 
"Kena. Kes seal on?" hõikas Rocco.
Ta ei saanud vastust.
"Ma küsisin, kes seal on."
"Mina."
"Kes mina?"
"Mina."
Rocco tegi ukse lahti. Selle taga seisis D'Intino, nagu oodata võiski.
"Nii, kes mina?"
"Aga dottore, te ju teate, et see olen mina."

Schiavone suudab näha kaugemale ning leida seoseid, lahendada keerulisi juhtumeid. Ent isegi lahenduse leidmine teeb teda nukraks, sest ta tunneb kuidas iga juhtum teda mõjutab ning püüab seda ka oma alluvale Italo Pierronile seletada.

"Mida me võitsime? Kas sa siis ei näe? Ei tunne? Iga kord, kui nende tõbrastega, nende sitakottidega tegemist teed, muutud ise ka sitaks. Pea seda meeles. Samm-sammult, üha enam, kuni ühel heal päeval vaatad peeglisse ja küsid endalt, kes see mees on? Sel pole mingit pistmist vanadusega, Italo, ma räägin millestki mis on on meie sees. Millestki, mis sureb päev päeva järel selle jälkuse tõttu. Selle kõntsa tõttu. Ma ei suuda end enam selle reovee sisse kasta. End sellega määrida, muutuda omamoodi rotiks, et need tõprad kinni püüda. Ma ei suuda seda enam."

Ilusad mõtisklused seovad teda abikaasa Marinaga.

"Ta naerab ega vasta. Ta on alati nii teinud. Kui Marina naerab, pole millelegi muule kohta. On ainult naer. Nii ongi õige. Ma arvan, et kui naerad, siis naera ja ongi kõik. Lõpuks on see ju ainuke vabaduse hetk, mis meile antud on. Naer."/.../
"Kas millegi puudumine saab olla valus? Ei. Kaotus on valus. See erineb puudumisest. Kaotus teab, mida ta kaotanud on. Millegi puudumine on lihtsalt hägune tunne, vaikne ja vormitu aimdus millestki, mis mul puudub, mida mul pole ja millest ma midagi ei tea. See on kaotus, mida ma tunnen, sest ma tean seda. See on puudumisest palju hullem. Sest see, mida ma kunagi tundsin ja käte vahel hoidsin, on nüüd kadunud. Seda ei saa enam kunagi tagasi."/.../
"Ta vaatab mind tõsiselt. Mulle ei meeldi, kui Marina mind tõsiselt vaatab. "Mälestused tuhmuvad, mu kallis. Päev päeva järel, sa võib-olla ei märka seda, aga nad tuhmuvad. Ilusad ja koledad mälestused. Öö neelab nad alla ja nad segunevad teiste inimeste mälestustega. Sa ei leia neid enam üles, isegi siis mitte, kui väga pingutad. Kuni ka sa ise muutud mälestuseks. Siis on kõik palju kergem."

Tüdruk Online tuuril * nr 2 * Zoe Sugg

 

Lugesin 11.-12. juunil 2022

Penny on tüdruk, kellega alatasa juhtub midagi. Pärast ühte tõeliselt katastroofilist sündmust koolis, kus pealegi ta oma parima sõbra poolt reedetakse, põgeneb Penny koolivaheajal tänu oma pulmakorraldajast emale koduselt Inglismaalt Ameerikasse ning kohtub seal noore lootustandva laulja Noah'ga. Hoolimata keerdkäikudest ning vahemaast tundub, et noorte suhe hakkab arenema.

Noah kutsub Penny kaasa esimesele suurele tuurile, kus tema ansambel osaleb soojendusbändina. Kõik tundub päris tore olevat kuid aegamööda koguneb ka mitmeid pettumusi, mida Penny ei suuda lõpuks enam alla neelata. Noah on lubanud temaga koos aega veeta, ent see ei näi kunagi õnnestuvat ning poisi parim sõber, trummar Blake, käitub tüdrukuga imelikult. Ja muidugi igatseb Penny oma parimat sõpra Elliot'i ning oma peret. Pealegi saadavad peategelast endiselt äpardused ning eriti hullud tagajärjed järgnevad rahvahulgas telefoni kaotamisele - peatselt hakkavad Penny'ni jõudma anonüümsed ähvardused, et ta Noah'ist loobuks.

Igal juhul selgub, et tuurielu pole sugugi midagi sellist, mis vaid glamuuri, sära ning puhkust pakub ja lõpuks muutub olukord Penny jaoks lausa väljakannatamatuks. Aga hea on, et tüdruk võib alati loota oma parimale sõbrale Elliotile, kes ka seekord appi tõttab ning asub teda arstima muusika ning hõrgutavate shokolaadisaiakestega. Südamevalu leevendamiseks või siis just pisarate väljavõlumiseks pakutakse sellist muusikapalade nimekirja:

1. "Someone Like You" - Adele
2. "Irreplaceable" - Beyoncé
3. "We Are Never Ever Getting Back Together" - Taylor Swift
4. "End of the Road" - Boyz II Men
5. "I Will Survive" - Gloria Gaynor
6. "Since U Been Gone" - Kelly Clarkson
7. "Forget You" - Ceelo Green
8. "Without You" - Harry Nilsson
9. "I Will Always Love You" - Whitney Houston
10. "You Could Be Happy" - Snow Patrol
11. "The Scientist" - Coldplay
12. "With or Without You" - U2
13. "Survivor" - Destiny's Child
14. "Single Ladies (Put a Ring on It)" - Beyoncé
15. "Losing Grip" - Arvil Lavigne

Rasketest aegadest hoolimata saab Penny aru, et ta on oma olukorrast palju õppinud.

"Mul pole veel kunagi nii suuri väljakutseid pakkuvat suve olnud - emotsionaalses plaanis nagu Ameerika mäed! Aga praegu ma tunnen end rohkem iseendana kui enne seda väga pika aja jooksul. Olen enda kohta väga palju teada saanud - võimalik, et kõige raskemat teed pidi, aga päris kindlasti on see hea kogemus olnud ja ma ei vahetaks seda millegi vastu."

"Meil kõigil on üks elu ja me saame ise otsustada, kuidas seda elada tahame. Oluline on aru saada, et mida keegi teine ka ei ütleks või kuidas inimesed ka mõjutada ei üritaks, sõltub kõik lõppkokkuvõttes siiski ainult sinust endast. Olenemata sellest, kas ahistajaks on kiusajast klassikaaslane, online-troll, mõni mõjuvõimas isik või partner, saab OMA elu elada siiski ainult igaüks ise. Ei saa elada kellegi teise jaoks või üritada pidevalt kellelegi teisele meele järele olla, sest mida see kokkuvõttes annab? Sul ei ole ühtegi isiklikku saavutust, sa ei jõua oma eesmärkideni ning lihtsalt tantsid kellegi teise pilli järele. Kui su elus on midagi, mida sa päriselt teha tahad, siis tee seda. Sa saad tänast päeva ainult korra läbi elada, niisiis hakka kohe pihta. "