Väike nurgapood - Taaskohtumine * Nicola May

Loetud 29.-30. september 2021

Raamatu originaalpealkirjaks on "Meet me in Cockleberry Bay", tõlkijaks Raili Puskar. Mõned aastad tagasi lugesin esimest osa ning mul on miskipärast tunne, et see jättis mulle veidi teistsuguse mulje. Kuid et midagi sellist kindlalt väita või täpsustada, peaksin ka esimese raamatu üle lugema.

Raamat algab tsitaadiga Elisabeth Taylorilt: "Lõppkokkuvõttes loeb üksnes see, mida sa ise endast arvad." Omal moel kirjeldabki see tsitaat hästi tervet teost. Peategelane Rosa Smith on noor naine, kes on jõudnud Cockelberry Bay'sse tänu saladuslikule pärandusele. Rosa lapsepõlv möödus lastekodudes ja oma perekonnast ei teadnud ta siis midagi, seega tuli talle suure üllatusena väikeses kaunis rannakülas päranduseks saadud nurgapood. Päranduse tingimuseks oli, et poodi ei tohi kunagi müüa vaid üksnes edasi anda, kui selleks on õige aeg. Nii jääbki noor naine Cockleberry Baysse ning asjad hakkavad sealt edasi arenema.

Raamatus "Taaskohtumine" võiks kõik olla juba ideaalne, sest Rosa on teada saanud oma perekonna loo ja leidnud üles oma ema. Tema loodud lemmikloomapood on kõigile meelepärane ning ta on leidnud kohalike hulgas mitmeid lähedasi sõpru, kes teda igati toetavad.  Pealegi on ta abiellunud Joshiga, keda ta südamest armastab. Aga miskipärast ei lähe asjad siiski päris nii nagu ta on lootnud. 

Kas takistused tulevad teiste poolt - ehk on Rosal Cockleberry Bays siiski ka vaenlasi? Või on need takistused seotud Rosa enda ja tema minevikuga? Hoolimata kergestiloetavusest, on siin käsitletud teemad tegelikult tõsised ning tegelikult võiks nendesse ka palju põhjalikumalt süveneda, ent siis läheks kogu teos liiga pikaks kätte ning ilmselt ei vastaks ka sugugi 26-aastase Rosa mõttemaailmale. Teatud tüüpi lihtsustatud maailmapilt ja mõtted võivad ehk tunduda mõnele lugejale banaalsed kuid näitavad küllap just loomutruust küljest peategelase otsinguid. "Taaskohtumine" tundub siin mitmes mõttes väga sobiva pealkirjana.

28 suve * Elin Hilderbrand

 

Lugesin 26. september - 28. september 2021

See hetk on nii täiuslik, et Jake mõtleb: "Peatu! Ma tahan igavesti siia jääda!". Aga muidugi ei käi elu päris nii. Lained rulluvad, rulluvad rulluvad ja miski neid ei peata.

Ja selline see raamat ongi - rullub, rullub ja rullub, tervelt 28 aasta jooksul, kuni saab otsa. Jääb nukrus. Tegelikult algab lugu rõõmsamates toonides ning on pikalt suviselt helge. Kuid elus on ka kõike muud ning eriti selles loos, kus aastast aastasse koondub ootus ühe hilissuvel toimuva sündmuse - kahe inimese iga-aastase paaripäevase kohtumise ümber. Autor räägib iga aasta puhul ka inimestest, raamatutest, lauludest ja sündmustest, mis seda aastat iseloomustasid.

Tegelased on sümpaatsed, igaühel on oma lugu, omad teerajad. Võib-olla iseloomustab lugude risti-rästi kulgemine omamoodi tänapäevast eluolu, sest raamatus sattuvad aastate jooksul kokku väga erinevad karakterid ning nende teed võivad üllataval moel uuesti ristuda ning üksteist mõjutada. 

Siiski tahaks ise mõelda, et inimesed, kes selles raamatus üksteisele kõige olulisemad on, kohtuvad mõnes järgmises elus uuesti ning võivad rahumeeli nautida koos olemist ja ka armastuse argipäeva oma ilus ja valus. Tundugu pealegi nende armastuslugu sellisena ideaalne - ikkagi on selles palju lõputut ootust, kurbust ja valu. Kõik see on lihtsalt allakriipsutamata, pigem aimatav, varjus - peidus nendel lehekülgedel, mis kirjutamata jäid.

Küll hunt hunti tunneb * Kate Kessler

 

Loetud 21.-26. september

Seekord sai siis raamatuid loetud vales järjekorras - kõigepealt "Mängus võidab vaid üks" ning seejärel käesolev ehk sarja esimene raamat. Paraku teadsin seega juba, kes peaks olema antud loos süüdlane. Kuid raamat on kirjutatud nii, et sellest teadmisest hoolimata oli huvitav lugeda ning kõik rullus lahti tasapisi, paljastamata kuigivõrd ees ootavaid sündmusi.

Audrey Hart on kriminaalpsühholoog, kes on valinud oma ameti eelkõige põhjendusega, et iseend paremini mõista. Kaitstes 13-aastaselt sõbranna Maggie't tema isa eest, kes tüdrukut ära kasutab, lõpeb juhtum Maggie isa surmaga. Seda koormat kannavad tüdrukud erineval moel oma elus kaasas ning nüüd, kui Audrey naaseb aastaid hiljem kodulinna Edgeport'i, selgub, et varasemate sündmuste tume vari käib endiselt tema kannul. Halva kokkusattumusena kohtub ta juba kojusaabumise esimesel õhtul Maggiega ning see kohtumine lõppeb tüliga. Kui Maggie leitakse järgmisel päeval rannalt surnuna, langeb kõige suurem kahtlus seetõttu just Audreyle.

Raamatus kulgevad lisaks veel mitu muud liini - Audrey keerulised suhted oma perekonnaga ning noorpõlvearmastuse Jake'iga. Leidub parajalt vägivalda ning natuke sellist keelekasutust, mida ise heameelega väldiks. Ent raamatu tegelaskujude karakteritega need paraku ilmselt sobivad, et luua just teatud tüüpi karastunud, jõulist ja tagasikohkumatut muljet.

 

Mängus võidab vaid üks * Kate Kessler

 

Lugesin 27. august 2021 - 21. september 2021

Raamat, mille puhul ei mäletagi, kuidas see valitud sai. Ellu süsteemi kaudu e-raamatut laenutada on lihtsalt nii lihtne, et ei märkagi kui jälle oled midagi lugemiseks krabanud. Ainuke piirang on, et korraga saab laenutada kuni viis elektroonilist teavikut.

Peategelane Audrey Hart on omamoodi kange noor naine, kes on enda elus elanud läbi tõsise katsumuse, mis teda endiselt elus jälitab. Õnneks on ta suutnud tasapisi oma minevikuga rahu sõlmida ning kasutab varasemaid kogemusi edukalt ära ka tööülesannete täitmisel, mille hulka kuulub ka kurjategijate portreteerimine. Ehkki Audrey pole ka oma perekonnalt alati mõistmist leidnud, mõistab ta elukaaslane Jake õnneks samuti tema minevikku ning mõttemaailma ning paljuski jagavad nad sarnast, jõulist ellusuhtumist.

Lugu hakkab hargnema vanglas karistust kandva Ian Monroe juurest, kes on süüdi mõistetud mitmetes vägistamistes ja mõrvades. Kuid kui tema vangisistumisest hoolimata hakkavad toimuma uued mõrvad, on selge, et Monroe pole oma valgustkartvate tegudega üksinda toimetanud. Selgub, et kurjategijate paarist verejanulisem on veel kinni püüdmata kuid kellelgi pole kindlat aimu tema isiku kohta. Peagi ilmneb, et mõrvar on sihikule võtnud Audrey ning tema jaoks on kaitsetute tüdrukute kinnivõtmine, piinamine ning mõrvamine vaid põnev mäng, millega Audrey oma püünisesse meelitada.

Teatud tüüpi füüsiline jõhkrus, enese eest seismine ja kartmatus on siin mitmetele tegelastele omane, tihtipeale tulenevana ka nende kasvukeskkonnast ja varasematest kogemustest. Pole vist päris minu kõige lemmikumat tüüpi põnevik, ent samas põnev oli ta muidugi ning lugemine läks üsnagi lennates.

Howli liikuv kindlus * Diana Wynne Jones

 

Lugesin 15.-17. september 2021

Selle raamatu järgi vändatud anime oli minu laste jaoks mõned aastad tagasi nii põnev ja ootamatu, et seda tuli tingimata koos vaadata. Nimelt on film tegelikult oma sündmuste poolest raamatust hirmutavam - mitmeid filmis ette tulnud sõja- või muid õudusi raamatuversioonis vastu ei tulnudki...

Piinlik tunnistada aga mul polnud varem aimugi, et film on sündinud Diana Wynne Jones'i raamatu põhjal. Siiski pärast raamatu avastamist polnud mul kartust, et äkki mulle algne versioon ei meeldigi. Minu arvates on tegelaste karakterid raamatus ja filmis uskumatult sarnased, ent raamat võimaldab ehk isegi veidi enam nende olekut ja iseloomujooni välja tuua.

Lühitutvustus on raamatul kenasti olemas, seega ei tunne vajadust sündmustest täpsemalt kirjutama hakatagi. Kui nii saaks, võiksid enamus inimesi ollagi nagu Sophie Hatter, kes oma mõnusa sihikindluse ja pealehakkamisega suudab kõikjalt läbi tulla ning igasugu keeruliste olukordadega hakkama saada. Kogu raamat - kirjeldused, tegelased, huumor ning fantaasia - kõik on väga nauditav.

Tõelised mõrvad * Charlaine Harris * krimi#10

 

Lugesin 10.-11. september 2021

Raamatu peategelane on noor naine nimega Aurora Teagarden, keda sõbrad kutsuvad Roe'ks. Ta töötab kohalikus raamatukogus ning tema elu tundub kulgevat rahulikult, kindla päevakava järgi. Oma vabal ajal osaleb Roe Tõeliste Mõrvade klubis, kus arutletakse tähelepanuväärsete kuritegude üle. 

Just sel päeval kui Auroral tuleb teha klubis esitlus Julia Wallace'i tapmise kohta, mõrvatakse klubi kokkusaamiskohas nende asepresident Mamie Wright. Kui esialgu tundub Aurorale, et sündmuse tekitatud põnevus on tema elule positiivselt mõjunud, hakkab see keeris järgnevatel päevadel järjest hullumeelsemaid mõõtmeid omandama. Kuigi üks uurijatest on sümpaatne politseiametnik Arthur Smith ning ka mõned klubi liikmed oskavad vaadelda juhtunut ajaloolise info valguses, leiab Aurora terane mõistus juhtunus nii mõndagi, mis talle asu ei anna ning sunnib lukku sügavamale kaevuma. 

Raamatu lugemine kulgeb väga ladusalt ning Charlaine Harris suudab - nii nagu mitmed teisedki head krimiautorid - luua järjest hirmsamate sündmuste ümber kütkestavalt õdusa õhkkonna, kus saame koletute juhtumiste kõrval kaasa elada peategelase isikliku elu sündmustele ja arengutele.

Kalahari masinakirjakool meestele * Alexander McCall Smith * krimi#12

 

Lugesin 12-13. september 2021

Jälle üks raamat, mida on väga lihtne lugeda - kohe algusest peale köitis mind selle omapärane huumor. Raamatu naivistlik või lihtsakoeline mõttemaailm peidab endas elutarkust ning peegeldab aastasadade jooksul eelnevatelt põlvkondadelt saadud kogemusti. Viisakus, teiste ärakuulamine, ausus ning heade joonte nägemine teises inimeses - need on väärtused, mida selle raamatu peategelane Precious Ramotswe oluliseks peab ning mille järgi ta ise igapäevaselt käitub.

Proua Ramotswe on asutanud Gaborones, Botswana pealinnas detektiivibüroo, mida ta peab koos oma abi, proua Makutsiga. Ta on kihlunud härra Matekoniga ning neil on kaks kasulast.

Kuid ehkki elul on proua Ramotswe jaoks juba parajalt palju väljakutseid, tundub et neid tuleb aina juurde. Keeruline on kasvatada lapsi, kellele on eelnev elu oma märgi jätnud. Õnneks mõistab proua Ramotswe neid üsna hästi ning ei kiirusta kedagi hukka mõistma. Talle teeb lisaks muret, et tema abi, proua Makutsi, pole leidnud endale sobivat meest ning ta leiab, et selles asjas peaks ta oma abile kindlasti toeks olema. Kuid kui proua Makutsi lõpuks ühe põneva meeskodanikuga tuttavaks saab, kas on see siis tema jaoks õige kaaslane? 

Lisaks muule on raamat tore ka seetõttu, et siin ei toimugi ühtegi mõrva...

Saladuslik päevik * Reeli Reinaus

 

2020. oktoober? - lõpetasin 5. septembril 2021

Jällegi üks minu "raamatumaratoni" raamatutest - tegelikult on võimalik, et alustasin selle lugemist juba eelmisel sügisel ehk 2020. aasta sügiskuudel. Nimelt miskipärast arvasin, et see võiks olla laste jaoks põnev õhtulugemine. Ma kahtlustan, et jõudsin ehk esimese kolmandiku ära lugeda ning siis jäid õhtused lugemised hoopis ära, ühel või teisel põhjusel. Kuid... ehk oligi just nii hea.

Kuna minus pesitseb mingi tegelane, kes ei luba mul raamatuid pooleli jätta (välja arvatud kui tegu on tõesti ülimalt ebahuvitava/ebameeldiva teosega ;) siis võtsin kätte ning lugesingi raamatu viimaks lõpuni. Ning võin öelda, et õhtulugemiseks see küll ei sobi, kui pole just tahtmist õudukaid näha. Mina olin siiski nii väsinud, et õudukate nägemiseks polnud vist lihtsalt jaksu...

Raamatu peategelasteks on neli last - Kerttu, tema vend Kaspar ning Kerttu klassikaaslased Liisbet ning Oliver. Kerttu leiab oma kodumaja pööningult vanaaegsete tähtedega kirjutatud raamatu ning avastab, et selle on kirjutanud 9-aastane Saara, kes on vangis nõiutud maailmas. Kerttu koos oma sõpradega otsustab Saara päästa ning selleks peavad kaks poissi ja kaks tüdrukut läbi viima riituse, mis peab toimuma nelja tee ristil täiskuu ööl. 

Noored näevad palju vaeva, et leida riituse jaoks vajalikud asjad, ent järjest enam hakkab nende teele takistusi tekkima. Tundub, et nende plaani tahetakse otseselt nurjata, sest lastega hakkavad juhtuma ka õnnetused. Nii et jah, õhtulugemiseks pole vist siiski soovitav...

Seitse õde * Lucinda Riley

 

lugesin august 2021

Kui sari meeldib, on tore teada, et lugemist ootab veel mitu head raamatut. Sellesse sarja suhtusin kuidagi kõhklusega ning lükkasin laenamist edasi. Ehkki elektroonilisel teel on seda väga lihtne teha ning samas raamat kasvõi kohe tagastada kui ta siiski ootustele ei vasta. Kõhklema pani näites tegelaste esitlemine raamatu algul näidendi kavalehe tekstile sarnaselt. Aga tegelasi on ka omajagu ning küllap ongi siis tegu autori katsega juba algusest peale lugejale piisavalt informatsiooni anda. Pealegi on õdede algsetest vanamoodsatest nimedest saanud moodsad lühendid, mida ei oskaks tingimata esialgsete nimedega seostada...

Päikeseline päev saab ootamatult hoopis teise värvi kui selle raamatu peategelane - kõige vanem õde Maya - on vastamisi uudisega oma kasuisa surma kohta. Maya lendab kohe sõbranna juurest Pariisist tagasi Shveitsi, kus asub kasuisa (hüüdnimega Pa Salt) loodud kodu, mida kutsutakse Atlantiseks. Kuigi kasuisa äkiline surm ning juba enne tüdrukute saabumist korraldatud kiired matused on veidi ebaharilikud, on tüdrukud ikkagi kõige enam murtud leinast. Kõik nad on erinevad ning igaüht tabab juhtunu omamoodi. 

Maya mõistab, et ta on lükanud edasi oma elu elamist, jäädes õdedest ainsana elama Atlantisesse. Tõsi küll, tema töö tõlkijana lubab tal seda teha ükskõik mis punktist maailmas, ent ta ise teab, et pigem on paiksuse põhjuseks olnud hirm ja kurbus minevikusündmuste pärast. 

Pa Salt on igale tüdrukule jätnud päranduseks ümbriku isikliku kirjaga ning koordinaadid, mis viitavad nende päritolule.  Aga veel enne kui Maya jõuab edasiseks mingeid kindlamaid plaane tegema hakata, tekib võimalus, et ta peab ühe valusa minevikusündmusega silmitsi seisma. Naine võtab seepeale kätte ning põgeneb, võttes osaliselt ettekäändeks oma juurte avastamise, mida ta muidu oleks ehk hiljem teinud.  

Pendeldamine oleviku- ja minevikusündmuste vahel näitab meile maailma, mis on muutunud. Näitab ühiskondi, kus kõigil pole veel vaba voli oma elu üle otsustada ning kus unistused leida armastus, või unistused elada oma südamega kooskõlas, ei leia täitumist. Nii et siin on oma tõsine pool, ka kõik kaunilt alanud armastuslood ei saa isegi romantilistes raamatutes hästi lõppeda... Minu jaoks tundus osa raamatust parajalt süngusesse kalduv ning teine pool jällegi tundus kohati üpris kergekaaluline ja meelelahutuslik, liig selgesti "happy end" lahenduse poole tüüriv...

Vaikelu * Louise Penny * krimi#5

 

Loetud u. 18.-22. juuni 2021

Ma lootsingi, et see raamat võiks olla kodune just prantsusekeelse keskkonna ja hõngu poolest. Ja nii oligi - tegelikult on siin näiteks söömine ja toidud ka mõnes mõttes nagu omaette tegelane, kes kõikjal sündmustes kaasa teeb, siin-seal kasutatakse prantsusekeelseid väljendeid. Tegelased on omapärased, igaüks oma värvi ja kiiksuga, moodustades samas toreda sõpruskonna. Kuid meepotis on kusagil tõrvatilk - tapetakse kogukonnas oluline Jane Neal, kellest kõik hoolivad ning Montréalist sõidab kohale peainspektor Armand Gamache, kes asub asja uurima.

Meeldiv on, et autor ei kujuta tegelasi ning nendevahelisi suhteid täiuslikena, see lubab näha raamatus toimuvat palju tõepärasemana kui mitmete teiste loetud teoste puhul. Mõnikord leidub ebakõlade puhul lahendus, ent vahel mitte. Väljend "mõnikord leiab ka pime kana tera", sobib siin ühe tegelase puhul nagu rusikas silmaauku. Sageli toimub ju raamatu kulgedes mõne tegelasega areng ühes või teises suunas, siin aga näitab üks tegelane terve raamatu jooksul hämmastavat paigalseisu.

Külake nimega Kolm Mändi on üle kahesaja aasta vana ning saanud oma nime vanade ajaloosündmuste järgi. Kogukond, kes seal elab, on kirju kuid üsnagi ühtehoidev. Ometigi selgub, et sellest hoolimata on neil palju saladusi, mis on mõnel juhul ka aastakümneteks varjule jäänud. Jane Neal leitakse tänupüha laupäeva varahommikul, tabatuna vana jahivibu noolest. Tundub, et tal pole külas kunagi vaenlasi olnud, ent ometigi on ta olnud kellelegi pinnuks silmas. Kõige rohkem tundub teda leinavat naabruses elav sõbranna Clara. Leitud testamendi järgi aga saaks kõige suurema kasu Jane'i õetütar Yolande, kellega nad samas olid aastaid tülis olnud.

Kes ja miks, seda saame muidugi raamatu lõpus teada, ent selle loo puhul on juba niisama kulgemine nauditav - pole miskipärast tunnet, et on väga-väga ruttu vaja lõpptulemuseni jõuda.

Aitäh elu eest * Kristi Rebane

 

Lugesin juuni 2021 - 4. september 2021

Väga pikkade vahedega loetud raamat, seetõttu ka veidi hakitud ja lünklik mälestus selle algusosast. Nii et tegelikult peaksin vist selle jupi uuesti lugema, nii saaks parema tervikpildi...

Kohtume raamatu peategelase Deiviga kui ta on 22-aastane ning avastab pööningult karbi mälestustega 14-aastasest Deivist. "Kodusõda iseendaga" ning "on raske olla teismeline" kirjeldavad iseenesest hästi lahtirulluvat sündmustikku, samuti on asjade käigus väga oluline roll koolikiusamisel...

See pole sugugi lihtne lugu ent aitab ehk mõista kuidas mõni noor võib järk-järgult vajuda aina sügavamale, jõudes lõpuks olukorda, millest ei pruugigi eluga välja tulla. Ning kui raske on kõrvalolijail seda olukorda märgata. Öeldakse, et inimene pidavat sageli peeglis nägema versiooni enda nooremast minast. Ehk soovime sageli ka teistest näha pigem probleemideta versioone - kas harjumusest või siis soovist elada muretumat elu, kus pole vaja pidevalt mingeid ebakõlasid lahendada. Kuid pole näha, et murede eiramine midagi head tooks. Anorektikud paraku näevad peeglis ilmselt enda ülekaalulist versiooni isegi siis kui nende keha on muutunud näljutamise tagajärjel vaat et olematuks.

Hoolimata oma ebakindlusest on Deivi tegelikult väga püsiv ja järjekindel noor. Kahjuks seesama järjekindlus toimibki ka mitmete enesehävituslike harjumuste puhul ning küllap leiab statistikast väga palju andmeid, mis kinnitavad anorektikute ja buliimikute järjekindlust oma ideaalkaalu ja -kehakuju poole püüdlemisel.

Kuigi raamat temaatika on tõsine, kulgeb lugemine ladusalt, sest näeme olukordi Deivi mõtete ja meenutuste läbi ning ka keerukates olukordades kuulub tema arsenali hulka huumor, mis küll tihti käib ka tema enda pihta. Tegelikult on vägivalla ja kiusamise kohta ikka väga raske lugeda, selle tekitatud ängistust paraku ei leevenda ka huumor.  

Tunnen igatahes tänulikkust, mõeldes oma laste klassijuhatajatele, õpetajatele ning klassikaaslastele, tänu kellele koolielu paistab suures plaanis ikkagi pigem ladusalt ja hästi kulgevat. Nagunii on teatud vanusega kaasas kahtlused ja eneseotsingud ning vahel ka tunne, et oled omaenda kehas võõras. Kindlasti aitab see raamat näha noorte elu veidi teises valguses ning proovida kaasa mõelda, mida me ise teha saame, et kõik lihtsamini kulgeks.

Raami sees * Dick Francis * krimi#3

 

loetud 8.-9. mai 2021

Raamat ilmus selle aasta maikuus Maalehe ja Varraku krimisarjas uuesti, on ka varem eesti keeles ilmunud. Lugesin selle enam-vähem ühe päevaga läbi ning nautisin. Juba jõudsin raamatu ka edasi laenata, ehk siis tsitaadid peavad jääma edaspidiseks.

On värskendav lugeda vahelduseks krimilugu, mille toimumisaeg jääb veidi varasemasse aega kui tänapäev ning seega sõltuvad juhtumised peamiselt just tegelaste nupukusest. Tegu on looga, mille puhul hakkab pilt kohe silme ees jooksma. Sellist filmi vaataks heameelega, ehk on see tehtud ka.

Peategelane on maalikunstnik Charles Todd, kes läheb külla oma lähedasele sugulasele ja sõbrale Donald Stuartile. Kohale jõudes selgub, et Donaldi maja on tühjaks tehtud ning tema noor abikaasa jõhkralt tapetud. Et politsei jõuab oma mõttekäikudes järelduseni, nagu oleks Donald ise seda teinud, samas kui mees on kaotusvalust ja süüdistustest hääbumas, otsustab Charles asja uurimise ise ette võtta. 

Huvitavate kokkusattumuste tulemusena jõuavad temani infokillud, mis saadavad ta asja lähemalt uurima hoopistükkis Austraaliasse, kus talle on abiks tema õpingukaaslane Jik koos abikaasa Sarah'ga. Tore on ka, et seekord pole peategelane politseinik või mõnda muusse ametkonda kuuluv uurija vaid lihtsalt nutikas eraisik.

Lugu on põnevalt ja humoorikalt kirjutatud, soovitan.

Peitusemäng * Ian Rankin * krimi#6

 

Loetud u 28.-30. juuni 2021

Ja jälle on laisale krimikirjanduse huvilisele ilusti kandikul midagi kätte toodud. Kahju küll, et Rankini kõik varasemad eesti keeles ilmunud raamatud on ammu läbi müüdud - ma pole kindel, et jaksan hakata kõiki neid inglisekeelseid versioone tellima... Raamat meeldis väga, oli hea lugeda, ehkki temaatika ju pole krimikirjandusel kunagi midagi eriti lillelist ning tegelaste eraelu on tihtipeale mingi kurva alatooniga. 

Mis mulle meeldibki, on see, et hoolimata kõigest kumab tegelaste puhul läbi ikkagi muhedust ja elujaatust, huumorit, väikest eneseirooniat vms. Rankini peategelane John Rebus on uurijainspektor, nii et tal on juba võimalus nooremaid politseinikke käsutada ning nõuda üht-teist. Samas on ta abikaasast lahku läinud ning elab pooltühjas korteris, kus magamisasemeks sageli saab madratsi asemel tugitool. "Peitusemängu" juhtumi puhul oleks lihtne see koheselt lahendatud juhtumi pähe registreerida, ent miski ei lase Rebusel seda teha. Ning lähemal uurimisel selgubki, et kõik pole sugugi nii lihtne ja selge kui kiirpilgul paistab.

Juhtum puudutab mahajäetud majas pesitsevat Ronniet, kes leitakse oma elukohast surnuna, näiliselt üledoosi tagajärjel, ümbritsetuna asjadest, mis näiksid viitavat mõnele tseremooniale. Ent Ronnie lähemate sõprade Tracy ning Charlie ütlused näitavad sündmust keerulisemas valguses. Lisaks näib, et pärast juhtumile keskendumist jälgib inspektor Rebust keegi...

Kirgas uni * Eva Koff

 

loetud mai 2021

Minu sünnipäevakink. Lugesin raamatu küll nädalakese jooksul läbi, ent on tunne, et see oli nii mitmekihiline ning mina oma krimkade lugemisest veidike rikutud, et - peaks nagu hakkama kohe raamatut uuesti, aeglasemas tempos läbi lugema! Tekkis kohe mõte, et kui palju uurimustööd pidi selle raamatu kirjutamisel tegema, sest siin on mitmel teemal sügavuti mindud. Ühtlasi tekkis kindel tahtmine ka autori esimene raamat "Sinine mägi" läbi lugeda.

Intervjuu autoriga leiab siit: https://kultuur.err.ee/1608193852/eva-koff-uuest-teosest-kirgas-uni-tahtsin-kirjutada-midagi-vaga-erinevat-oma-debuutromaanist. Evat vaadates küll kuidagi ei usuks, et temal võiks olla kerge uni, selles mõttes, et väsimust pole kusagil näha. Miskipärast on mul tunne, et päris paljudel naistel võib olla unega mure, just pärast laste sündi. Minul sellist korraliku sügava unega aega tagasi ei tulnudki - nüüd on küll lapsed suuremad, ent viimane aasta aega ärkan peaaegu iga öö umbes 2-5 korda üles, et kontrollida oma tütre veresuhkrut, vajadusel teha insuliini juurde või siis hoopiski ajada ta üles, et ta midagi sööks... Unevaegus on tohutu. Kuid päevasel ajal ma kahjuks seda öist und tagasi magada ei saa, pole seda tüüpi uinuja. Nii et ma ei imestakski kui ühel päeval olen nagu mõni Koffi kirjeldatud tegelane, kelle puhul une ja ärkveloleku piir lõpuks päris häguseks muutuks. Ei tea, siiski. Kui olen väsinud ning väga vähe maganud, muutub maailm kohati üsna ebareaalseks.

Niisiis. Raamat ise. Huvitavalt hüplikult, kohati risti-rästi kulgev sündmustik, kuid lugeja siiski mõistab üsna ruttu, kas tegu on ajas edasi- või tagasihüppega. Tegelaste sisekõne on valdav ning annab tegelikult ka toimuvast ka väga palju edasi. Ja tõepoolest kulgevadki tegevused nii, et pole alati aru saada, kas tegu on unenäotaolise eluga või kirkalt elusa unega. Kõik tegelased, kes sel moel tunduvad elu ja une piirimail liikuvat, paistavad liiga vähe või lünklikult magavat ning ehkki nad pole kõik üksteisega lähituttavad või sõbrad, viivad mingid niidid nad omavahel kokku. Tegelikult ei pruugigi nad nendest seostest teadlikuks saada, neid aga näeb see-eest lugeja, kellel on juurdepääs rohkemale.

Ilmselt kõiki vastuseid raamat ei annagi, ehk neid ka pole. Ja pigem esitab raamat küsimusi, mis võivadki jääda vastuseta. Üheseid ja selgeid vastuseid pole ei teadlastel, tavalistel inimestel, asjaosalistel ega kõrvalseisjatel. Vastuseid otsib näiteks Anastassia - ema, kelle poeg Jaan näib elavat suures osas unenäomaailmas, mis tema jaoks igapäevase eluga sama reaalne on. Anastassia ise otsib selgust ja jõudu kristallide maailmast. Jaani ja Anastassiaga kohtuv unearst Hele otsib vastuseid inimeste uneprobleemidele, magades samas ise ülimalt vähe. Vastuseid otsivad ka teadlased, kelle lahendada antakse sündmus, kus ühe firma töötajate grupp leitakse pärast koosviibimist hangunutena, kooma või süvaune taolises seisundis, kust neid ei õnnestu välja tuua. Lavastaja otsib koos oma teatritrupiga tõde, mida tüki kaudu maailmale edasi anda. Palju otsinguid ja arvatavast vähem vastuseid. Elu on endiselt suur mõistatus...

Punased luud * Ann Cleeves * #3 Shetlandi sarja kolmas raamat

 

Parajalt pika aja jooksul loetud raamat, nii et lugemiskogemus tundub seetõttu kuidagi lünklik, samas lõi raamat jällegi omamoodi meeleolu, millesse ma üsna hõlpsasti tagasi libisesin. Siin tutvub lugeja Sandy sünnikohaga, Whalsay saarega, kus sarnaselt muu Shetlandiga on oma väike, läbipõimunud kogukond. Ja nagu ikka, jääb mulje, et inimesed teavad kõigist kõike... see mulje on aga ekslik. Sandy nõo abikaasa Anna mõtleb selle kohta just nii: "Me arvame, et tunneme üksteist nii hästi, aga igaühel meist on oma saladused."

Sandy vanaema Mima maja kõrval toimuvad väljakaevamised, kus loodetakse leida jälgi vanast kaupmehemajast. Kaevamistel osaleb ka Sandy ema Evelyn, et kohalik kogukond oleks kaasatud. Noored tüdrukud Hattie ja Sophie leiavad Mima poolt sooja vastuvõtu, eriti lähedaseks saab Mima Hattie'ga, kes tunneb et on Whalsay'l leidnud koduse koha, kuhu ta mujal olles igatseb naasta. Siis aga saab Mima kahtlastel asjaoludel surma ning mõne aja pärast lisandub järgmine surmajuhtum, mida esialgu peetakse enesetapuks. Kuigi näib, nagu oleks tegu õnnetusjuhtumitega, paistab nii Perez'ile kui ka Sandyle, et midagi on nendes asjades kahtlast.

Mima surmas tundub süüdi olevat Sandy nõbu Ronald, kes aga ei mõista, kuidas sai jänesejahil lastud kuul lennata Mima maja suunas. Ent kuna ta oli õhtul veidi joonud, ei võeta tema ütlusi just puhta kullana. Mima elu on olnud põnev ning tundub, et selles on peidus saladusi, mida nooremad põlvkonnad ei tea.

Huvitav, et lugedes tekib tunne suletud maa-alast ning väikesest suletud kogukonnast, ent ei oska küll kuidagi selgitada, kuidas autor seda on saavutanud. Perez sõelub lahendusi otsides edasi-tagasi, selles raamatus on oluliselt suurem osa ka Sandy Wilsonil. Ning muidugi saabub lõpuks ka lahendus, mis - nagu tavaliselt ikka - pole sugugi ootuspärane.