Eremiit * Thomas Rydahl

lugesin 16. juuli 2021 - 8. august 2021

Üsna juhuslikult krabasin selle raamatu ette kuna olin just ühe Shetlandi sarja omaga hakkama saanud. Tegelikult oleks sel hetkel kangesti tahtnud hoopiski magama jääda kuid öö oli väga lämbe, akna taga lärmasid suvepealinna pidutsejad ning kõige tipuks ilmus kusagilt välja nähtamatu sääsk, keda ma ei suutnud kohe tabada. Niisiis oli vaja midagi, mis uuesti une peale ajaks.

Aga see raamat väga ei ajanud. Mulle meeldib veidi teistsugune kirjutamisstiil, natuke rohkem hubasust, kodusust. Huvitaval kombel suudavad mitmed krimiautorid seda tekitada, ka väga kõhedate süzheede juures.

Rydahli peategelane on omamoodi, temaga kuigivõrd samastumiskohti ei leia, või äkki ei taha seda endale tunnistada...? Kuid miskipärast, algsest kergest pettumusest ja võõristusest hoolimata, pöördusin ikka uuesti raamatu poole tagasi. Eks tuleb ju ikka tahtmine teada, mis edasi saab. Ja nii ma tasapisi lugesingi. Harjusin tegelastega, lohutute sündmuste, allaandmise meeleoluga, mis tasapisi hakkas asenduma järeleandmatusega. 

Erhard on pärit Taanist kuid elanud pikemat aega Fuerteventura saarel, kus elatab end taksosõidu ning klaverihäälestuse töödest. Miks täpselt ta oma tavapärasest elust lahti ütles, jäi ilma ühest sõrmest ning põgenes Kanaaridele, sellest saab lugeja teada vaid mõningaid väiksemaid killukesi. Fuerteventural on Erhardil oma tutvusringkond, kellest mõned on üsnagi rikkad, ent ise elab ta väga tagasihoidlikus hütis, mille ümber elutsevad paar kitse.

Peategelane on elus piisavalt alla andnud, põgenenud, püüdnud leppida pettumustega. Kuid miskipärast nüüd on midagi muutunud ning ta hakkab vaikselt uurima asju, mis temasse suures plaanis üldse ei puutu. Või võib-olla just puutuvad, võib-olla soovib ta omal moel tõestada, et isegi siis kui kõik teised löövad käega ning mõni sündmus pole nagu kellegi asi, on tõe väljaselgitamine ikkagi tähtis.

Ühelt Fuerteventura rannalt leitakse auto, mille tagaistmel on pappkast surnud pisipoisiga. See juhtum jääb Erhardit vaevama ning ta hakkab asju omal käel uurima, sattudes aina sügavamale loo kütkesse. Ka politsei palub tema abi kuna autost leitud pappkast on voodertatud taanikeelse lehe tükkidega ning loodetakse, et see ehk võiks anda mingi vihje, mis uurimist edasi aitaks. Esialgu aga ei leia Erhard lehetükkidel mingit seost olevat, siiski jäävad erinevad asjaolud teda vaevama. 

Erhardi toimetamine ei jää ka saarerahvale märkamata. Ning ühel hetkel juhtubki, et sündmuste keeris kasvab juba väga pööraseks ning ettearvamatuks. Peategelane tunnistab ka iseendale, et on juba alla andmas, sest kõik tundub liiga ähvardav ning inimesed, kes teda jahtima on asunud, on nooremad ja kiiremad. Kas ta suudab vastu pidada ja lootust mitte kaotada?

Jah, kui juba lugeda, siis ikka lõpuni, nii võib lõpuks ikkagi rahule jääda, et raamat läbi pusitud sai. Kõik raamatud ei peagi olema ühtemoodi ja kõikide stiil samamoodi istuma. Lõppude lõpuks annabki just seesama stiil edasi ka lohutut ning ängistavat meeleolu, mis mitmete tegelaste elu iseloomustab... Ning raamatu lõpuosa kulgeb ikka juba suisa lennates!