Armastuskiri - Lucinda Riley

 

Raamatu tutvustus:

London, 1995. Kui oma põlvkonna üks silmapaistvamaid näitlejaid Sir James Harrison üheksakümne viie aastasena sureb, ei jää temast maha mitte üksnes murest murtud perekond, vaid ka saladus, mis on nii šokeeriv, nii vapustav, et võib põhjalikult raputada Inglismaa ladviku alustalasid …

Joanna Haslam on noor ambitsioonikas ajakirjanik, kellele antakse ülesanne legendaarse näitleja matustest artikkel kirjutada. Mälestustseremooniale on kogunenud maailma kuulsuste koorekiht. Joanna aga komistab kogu selle glamuuri taga peituvale hämarale saladusele: talle mainitakse kirja, mille James Harrison endast maha jättis ja mille sisu on üle seitsmekümne aasta meeleheitlikult varjatud. Saladust katvaid valede kihte üksteise järel maha koorides põrkab ta kokku jõududega, mis püüavad teda igati takistada, et tõde päevavalgele ei tuleks. Ning et kiri enne teda kätte saada, ei kohku need jõud millegi ees tagasi …

Mul oli plaan see raamat endale osta, ent kuna ka seda saab raamatukogu liikmena kenasti netis lugeda, otsustasin selle ikkagi ekraani vahendusel ette võtta... Raamatute ostmine on osutunud päris kalliks tegevuseks kui sellega hoo sisse saab, lisaks pole neid meil varsti enam kusagile panna ja lõppeks tegelikult on palju teoseid, mille puhul mulle piisab täiesti nende ühekordsest lugemisest.

Raamat on parajalt põnev ning isegi pärast läbilugemist on tunne, et ilmselt jäid mingid detailid kahe silma vahele ja seega võiks kogu kupatuse veidi aja pärast uuesti üle lugeda. Lugu kerib tasapisi pinget üles ning muutub üha keerukamaks, ilmuvad uued tegelased, toimuvad uued arengud. Väga sügavalt tegelaste sisemaailma ei avata, ent just parajalt, et tekiks ettekujutus neist ning nende omavahelistest suhetest. 

Põnevuse armastajatele kindlasti soovitatav ning raamatus leidub ka romantikat, ent liiga magusaks lugu ka ei lähe, vähemalt pole see läbiv joon. Õnneks leidub ka selliseid positiivseid lahendusi, mida lugeja endamisi on hakanud soovima ja ootama, sest kõik ei saa ju ometigi halvasti minna! Ehkki paraku meenutab ka see raamat veidike Midsomeri mõrvade sarja, kus ohvreid hakkab järjest juurde tekkima... mis teha kui olukord on tõsine ning mõned tegelased üsnagi fanaatilised! 

Raamatu lõpp paneb mõtlema, et küllap on sellele ka järge planeeritud, või siis vähemasti jäetud uks selle võimaluse jaoks autori poolt irvakile. Peategelane Joanna Haslam on sümpaatne ning talle on lihtne tema seiklustes kaasa elada, samuti on teos nii kerge joonega kirjutatud, et selle lugemine kulgeb üsna kiirelt! 

Liz Fenwick - Cornwalli suvi

 

Raamat on ilmunud Varrakult, Lii Tõnismanni tõlkes, aastal 2020 (originaal aastal 2018). Tutvustus on järgmine:

Selle Cornwalli raamatu kaks huvitavat peategelast on kirjanduse õppejõud ja ajaloolane Hebe ning tema õetütar Lucy. Viiekümne viie aastane Hebe, kes peab toime tulema varajase Alzheimeri tõvega, jätab maha oma noore armukese ja varjub Cornwalli, kus ostab pereliikmete suureks üllatuseks sellesama ajaloolise maja, mis kuulus kunagi Thomas Gryllsile, kellest Hebe juba mitmendat aastat salamisi raamatut kirjutab. Õetütar Lucy saadetakse algul Hebe hullu majaostumõtet ära hoidma, ent asjalood kujunevad sedasi, et Lucy, kelle armulugu abielus parlamendisaadikuga pälvib kõmulehtede liigset tähelepanu, asub tädile vana maja restaureerimise juures appi. Liigutavas loos paljastub ridamisi perekonnasaladusi ning Alzheimeri tõppe haigestumise traagika paneb Hebe saatusele kogu südamest kaasa elama.
Liz Fenwick on sündinud ja kasvanud Massachusettsis. Kahekümnendate eluaastate keskel kolis ta Londonisse, kus tutvus tulevase abikaasaga. Neil on kolm last. Cornwalli sattus Liz esimest korda 1989. aastal ning seitse aastat hiljem soetas endale sinna elamise. Kirjastuselt Varrak on Fenwicki Cornwalli-teemalistest romaanidest ilmunud „Maja Cornwallis“, „Cornwalli armulugu“, „Cornwalli võõras“, „Cornwalli taeva all“ ja „Tõusuvesi“.

Raske on sellele väga ülevaatlikule infole midagi lisada. Ehk seda, et tegu on raamatuga, kus autor lubab põhjalikult tegelaste sisemaailma vaadata ning seetõttu muutuvad Hebe ja Lucy lugejale aina tuttavamaks ja lähedasemaks. Kuid põnevad detailid ja seni varjus olnud saladused kooruvad välja tasapisi, nende avaldamiseks võtab autor rahulikult aega. Hebe võitlus üha hoogu võtva haigusega on kurb ning tekitab kaitsetu tunde. Kuigi juttu on keerulistest ja rasketest otsustest ning olukordadest, on raamat ikkagi südamlik ja soe. Hebe täditütre Lucy elu on samuti keeruline (või ehk võiks öelda, et ta on ise selle teatud põhjustel keeruliseks teinud), ent Cornwalli kaunis loodus, iseloomuga vana maja ning tädi eest hoolitsemine annavad Lucy elule teistsuguse suuna, mis talle endalegi imestuseks aitab elus vastuseid leida.

Omamoodi rütmi loob raamatu teksti esitlemine päevikulaadselt - Lucy või Hebe tegelase kaudu ja kuupäeva kaupa. Sel moel tutvustab autor Hebe puhul ka tema varasemat elu, paralleelselt hilisemaga - tutvumist noore Roryga, kellest saab kümneks aastaks tema armsam, samuti aga ka tema järjest tõsisemaks muutuvat probleemi mäluga.

Rõõmu pakub raamat ka luulearmastajatele, sest see sisaldab hulgaliselt katkeid inglise poeedi John Donne'i (1572-1631) luuletustest, mis elustuvad tegelaste, eelkõige Hebe ning tema armastatu, Rory, elus. Ühe olulise teemana kulgeb läbi raamatu ka Hebe kiindumus ja huvi ajaloolise isikuna esitletud Thomas Grylls'i ning tema ja Lucia-nimelise tüdruku armastusloo vastu. Liz Fenwick on kogunud inspiratsiooni Cornwallist nii Helwyn House'i puhul kui ka muus, näiteks on Cornwallis elanud isegi mitu Thomas Grylls'i nimelist isikut.

KRIUH-VA-TSIUH! - Uusetendus Varius Teatris

 

Praegusel keerulisel ajal kus publikut mahub saalidesse heal juhul poole jagu, sain erilise luksusena jälgida esietendusele eelneval päeval lustakat läbimängu üsnagi tühjas saalis. Kahjuks küll jäid siis põhjalikud kostüümid ning meik nägemata, ent selle korvas ehe mäng. Tegelikult ongi imetlusväärne näha, kuidas näitleja suudab ka ilma igasuguse väliseta luua täiesti uue tegelase.

Lavastaja Heidi Sarapuule on südamelähedane Estonia Teatri temaatika, mis on ka selle tüki läbiv joon. Ainult et siin pole üksnes nalja, laulu ja naeru vaid ka tõsisemaid noote. Samas ei takista need tõsisemad hetked sugugi nautimast järjekordseid suurepäraseid ansamblinumbreid, mis tihtipeale hõlmavad kõiki lavalolijaid. Tegelaste karakterid on head ja usutavad, muusikalised numbrid väga meisterlikud. Kahjuks praegu järgmisi etenduse toimumise kuupäevi Varius Teatri lehel pole välja toodud aga kindlasti on võimalus seda ja teisi Variuse tükke veel lähiajal nautida!

Ametlik tutvustus: 

Lavastuse tegevus toimub Estonia teatris aastal 1925, mil Estonia Selts tähistas oma 60. juubelit. Tol aastal oli teatris mitmeid tähelapanuväärseid sündmusi, mille ajendil otsiti ka uut direktorit. Estoonlaste (Toomas Tondu, Sergius Lipp, Sergei Mamontov, Nikolai Põlluaas) kõrval on laval ka Eesti-Soome laulusilla rajaja Väino Sola. Legendaarsed estoonlased (Paul Pinna, Alfred Sällik, Benno Hansen, Agu Lüüdik, Gerda Murre jpt) on olnud tegelasteks üheteistkümnes erinevas Variuse lavastuses... Seekordses, arvult kaheteistkümnendas, saame tuttavaks vähemtuntud või  unustatud artistidega. 

Donna Leon - SEISUS KOHUSTAB

 

"Seisus kohustab" sissejuhatuseks on lause Mozarti "Don Giovannist":

"La nobiltà ha dipinta negli occhi honestà."

Tõlgitud on see siin järgmiselt: "Aadlisoo silmis särab ausus.".

Teades, et juttu tuleb politseiinspektor Brunetti uuritavatest juhtumitest, tuli mulle kohe pähe mõte, et tõlge võiks veidi paremini avada seda, mis väga tõenäoliselt juhtuma hakkab. "Dipinta" võiks olla ka näiteks "maalitud", ehk siis näiteks "Aadlisoo silmisse on maalitud ausus."

Kohtume jälle kord juba tuttavate tegelastega, kes ümbritsevad inspektor Brunettit tööl ja kodus. Veidi rohkem ehk saabki seekord ka avatud Brunetti ja tema abikaasa Paola suhe aga peamine tähelepanu on muidugi mõista seekordsel juhtumil, mis areneb edasi aina ootamatumates suundades. Temaatika on tõsine, leitakse kaks aastat varem röövitud noore mehe lagunenud keha. Kuna tegu on vanast aadliperekonnast pärit poisiga, on tähelepanu juhtumi vastu kõrgendatud, ent selgub siiski et varasemad uurimised pole olnud nii põhjalikud ja Brunetti asub tõsisemalt asja kallale ning jõuab otsingute ja mõtiskluste abil hoopis teistsuguste kahtlustusteni.

Huumorit ja südamlikkust siin jagub, hoolimata järjekordsest tõsisest temaatikast ning külmaverelistest kuritegudest. Soojust lisavad näiteks perekonnaringis veedetud hetked, kus kohtume jälle ka Brunetti tütre ja pojaga. 

Raamat on ilmunud aastal 2020, originaali tiitel "A Noble Radiance", tõlkinud Karin Suursalu. Ametlik tutvustus ka:

Veneetsia lähedal väikeses külas on mahajäetud talu ja ammusest ajast söötis põld. Uus omanik alustab innukalt renoveerimistöid ja tema töömehed satuvad õudsele hauale. Laiba juurest leitakse väärtuslik pitsatisõrmus, mis ajendab politseid avama ammu lõpetatud kuriteojuurdlust Veneetsia ühe vanema ja aristokraatlikuma perekonna liikme röövi kohta. Kahtluse alla sattub ohvri onupoeg, kellest saab nüüd perekonnaäri ja varanduse pärija, kuid Brunetti haistab midagi kurikavalamat. 

Väike prantsuse külalismaja - SUVI

 

Midagi pole teha - kui on juba sõrm antud siis läheb terve käsi ja nii edasi... Helen Pollardi kolme raamatu sari inglanna Emmy sattumisest Prantsusmaale on kaasakiskuv, sest lugejas tekib soov teada saada, kas ja kui hästi siis kõik lõpuks lõppeb?

Eelmistes raamatutes on Emmy läbi elanud oma inglasest poiss-sõbra alatu käitumise, leidnud oma elus uue suuna, kolides Prantsusmaale ning õppides tundma inglise-prantsuse juurtega Alain'i, kellega ta plaanib abielluda. Sealjuures haarab korraldamises ohjad Emmy ema, kes nõuab, et noored tegeleksid põhjalikult kõikide pulmaga seotud asjatoimetustega. Nendele toimetustele lisaks tegeleb Emmy endiselt oma tööga Ruperti külalismajas, ning samuti oma firma arendamisega. Lisaks saab ta põhjalikumalt tuttavaks Alain'i perega, sealhulgas tema venna abikaasaga, kes mõned aastad tagasi oli abielus hoopiski Alain'iga. 

Mul on tunne, et need, kes pulmi planeerivad, võivad siit lausa inspiratsiooni saada, sest erinevad asjaajamised, mis kõik enne tähtsat päeva on vaja ära teha, käivad tänu Emmy põhjalikule emale mitmeid kordi tekstist läbi. 

Nagu eelmisteski sarja raamatutes, jätkub ka siin põnevust ja ootamatusi lõpuni välja kuid täpsemalt midagi kirjeldada pole mõistlik, et mitte üllatusi ära rikkuda...

Väike Prantsuse külalismaja - Tagasitulek (sarja 2. raamat)

 

Sai läbi loetud ka Helen Pollardi loodud sarja teine raamat - Väike Prantsuse külalismaja. Tagasitulek. Kui on lootust, et ehk jätkub lugu mõnusalt pehme romantikaga siis jah, ka seda on. Kuid pigem on teise osa puhul tegu rohkem kiirrongi kihutamisele sarnaneva meeleoluga, kus üks sündmus vallandab paratamatult järgmise ning see omakorda järgmise... kuni mõistagi võiduka lõpuni. 

Emmy on tagasi jõudnud Prantsusmaale, kus ta on abiks La Cour de la Roses külalismaja omanikule Rupert'ile. Ehkki nende tutvus sai alguse kummaliselt - Ruperti abikaasa Gloria põgenes koos Emmy poiss-sõbra Nathaniga - on Emmy ja Ruperti vahel arenenud tugev sõprus, mida selles raamatus kõvasti proovile pannakse. Loobunud oma hea palgaga töökohast Inglismaal, rabab Emmy külalistemajas tööd, planeerib enda turundusfirma alustamist ning naudib lähemat tutvumist Alain'iga, kes on ühtlasi nii tema tööandja Ruperti sõber kui ka tema raamatupidaja. 

Mis sellest kõigest saab, tasub juba ise raamatust edasi lugeda, pöördeid, huumorit, romantikat ja põnevust igatahes jagub... 

VÄIKE PRANTSUSE KÜLALISMAJA - Helen Pollard

 

Mõtlesin, et vahelduseks võiks olla midagi kerget lugeda. Olen lõpuks ometi avastanud, et võin seda üsna mugavalt ka netis teha. Päris sama mõnus see pole kui paberist raamatut käes hoides, ent laenutusmugavus siiski kaalub selle üles, pealegi saab neti kaudu raamatu ka kohe "tagastada" kui see läbi on saanud...

Tõlkija on Raili Puskar, kujundaja Ivi Piibeleht, väljaandja Pegasus. Lugu algab kohe korraliku draamaga, mis mulle oma olemuselt paraku täiesti tuttav tundub. Aga tavapäraselt pole kellegi kunagi midagi ideaalselt jätkuks võtta, nagu peategelasel Emmy'l... 

Emmy on tulnud Prantsusmaale, La Cour des Roses külalistemajja, et veeta seal mõnus puhkus oma poisi Nathaniga. Ent olukord pöördub pea peale kui ta satub peale oma poiss-sõbrale ja majaperemees Ruperti abikaasale Gloriale. Nood lahkuvad järgmisel hommikul koos, jättes Ruperti ja Emmy maha väga kummalisse ja raskesse seisu, seda enam, et Ruperti tervis on teda just alt vedanud. Emmy tunneb kohustust jääda teda külalismajja aitama ning sellest saab alguse midagi uut, mida ta pole osanud ette näha.

Noort naist võlub külalismaja oma kauni aiaga, sõbralikud ja hoolivad inimesed, lähedalasuvad paigad kauni looduse ning ilusate lossidega, maitsev kohv ning värske toit, mida pakutakse nii külalismajas kui ka ümbritsevates restoranides. Muidugi kohtub ta ka meeldivate ja põnevate inimestega, kes panevad teda elule senisest teistmoodi vaatama. Aga ees ootab tagasiminek Inglismaale, kus ootab teda töö, mida ta seni on hinnanud, samas on seal ka töökaaslased, kes ei tea veel tema ja Nathani lahkuminekust...

Raamat on hästi kirjutatud ja mõnus lugeda, eriti kui pole tahtmist oma pead liigselt vaevata. Aga igavaks ka ei lähe :)

Punane ring - prantsuse krimiklassika

Käisime täna õhtul Artises, vaatamas prantsuse krimifilmi "Le cercle rouge", mitmete kuulsate näitlejatega, kes isegi eestlastele peaksid tuttavad ette tulema - Alain Deloin ning lauljana tuntud Yves Montand näiteks.

Filmi tutvustus:
Kinoklassikasse kuuluv, 1970. aastal valminud stiilipuhas “Punane ring” on vaieldamatult kõigi aegade elegantseim kriminull. Režissöör Jean-Pierre Melville on Prantsuse kino uue laine ristiisa, kes sai üle maailma kuulsaks oma ajatute, stiilste ja väljakutsuvalt eksistentsialistlike krimidraamadega.

Kolme bandiidi - endise politseiniku, gangsteri ning põgenenud vangi - teed ristuvad ja nad otsustavad toime panna sajandi röövi, tungides keset ööd juveeliärisse. Kuid Mattei, kõrgelt hinnatud politseiinspektor, võtab nõuks nad nurka ajada. Pärast röövi peab trio noosist kuidagi vabanema, mis pole aga sugugi kerge, kuna juveelid on lihtsasti äratuntavad. Kui tavapärane vahendaja tehingust loobub, langevad nad Mattei seatud lõksu. Ent kuidas nad sinnamaani jõudsid ja millised on igaühe tegelikud motiivid?

Filmi eel oli sõnavõtt Prantsuse Instituudi esindaja poolt ning tuletati meelde, et Artises on praegu võimalik näha André Perlsteini fotonäitust "Prantsuse kinolegendid". Fotograaf André Perlsteinilt mängiti ette ka väga südamlik videotervitus.

Filmi kirjelduses on kõik hästi ära öeldud, tegu on tõepoolest kaasahaarava looga, mis näitab kõikide peamiste tegelaste puhul ka üht-teist, mis paneb toimuvat paremini mõistma. Kui tänapäeva filmides käib kõik väga kiirelt siis selles teoses saab tegelastele samm-sammult kaasa elada. Nii hiirvaikset saali nagu seekord, pole ammu kuulnud. Oma osa selles on ka tõigal, et suurema osa pingeliste stseenide ajal ongi pildi saatjaks vaid vaiksed tegevushelid, mis põnevust minu arvates veelgi üles kruvisid - filmis on taustamuusikat vaid väga üksikutes kohtades. Positiivne on ka see, et inspektor Mattei on oma vastaspositsioonist hoolimata keegi, kes tundub, et püüab mõista kõiki inimesi - ka neid, kes on seadusega pahuksisse läinud. Ta pole küünik ning ei oota inimestest halba. Minu arvates näitabki film pea kõiki tegelasi üsna inimlikena ning usun, et enamus vaatajaid elabki juveeliärisse sissemurdmisele tõsiselt kaasa. samas kui ka politseiinspektori tegevus on mõistetav ning tema tegelane on positiivne ja arukas, mitte umbkaudu lahmiv.

Järgmistel päevadel saab Artises näha veel kahte prantsuse filmi klassikut (mida mina kahjuks vaatama ei jõua): pühapäeval linastub Claude Lelouch'i "Un homme et une femme" ning juba homme Agnes Varda "Cléo de 5 à 7".

Narnia kroonika - Chronicles of Narnia

Postituse pealkiri kõlab küll uhkelt, ent praegusega ma siiski pole Narnia kroonikaid läbi lugenud. Küll aga võtsin ette need osad, mis said raamatukogust kaasa krabatud - neelasin need läbi üsna kiiresti, nii et raske on nüüd, veidike hiljem, mingit asjalikku kirjeldust tekitada. Parem ongi ilmselt mitte liiga põhjalikult kirjeldada. Kuigi tegu on lastekirjanduse klassikaga ning raamatute peategelased on suuremas osas lapsed, meeldib mulle, et raamatutes pole lapsikust. Raamatu peategelased on lapsed, kes on tõsised ja ettevõtlikud ning kui ongi midagi, mis neile hirmu tekitab või leidub neis vähem häid iseloomujooni, astuvad nad sellele vastu ning lõpuks leidub alati ka vastus. Ehk siis kõik pole ainult särav ja hiilgav, ideaalne... 

Muidugi ongi keerulised olukorrad selleks, et lapsed nendest õpiksid ja seda nad ka teevad. Õnneks, kuna on tegu võlumaailmaga, on neil ka abi - nii võluesemetest kui ka võluolenditest. Mul on südamest kahju, et ma ei saa oma lapsi kuidagi neid raamatuid lugema, sest nad on samaaegselt nii õpetlikud kui ka põnevad.

Esimeseks lugesin läbi raamatu "Imetegija õepoeg", mis on küll teistest hiljem kirjutatud, ent mida autor soovitas sarja esimeseks raamatuks. Järgmiseks lugesin läbi "Lõvi, nõid ja riidekapp"  ning seejärel raamatud "Prints Caspian" ning "Koiduränduri teekond". Vaatasin ühest Osta.ee -nimekirjast järele, et inglisekeelne raamatuseeria oleks selline:

• The Magician's Nephew
• The Lion, the Witch and the Wardrobe
• The Horse and His Boy
• Prince Caspian
• The Voyage of the Dawn Treader
• The Silver Chair
• The Last Battle

Eesti keeles on raamatud sellised:

• Imetegija õepoeg
• Lõvi, nõid ja riidekapp
• Hobune ja tema poiss
• Prints Caspian
• Koiduränduri teekond
• Hõbedane tool
• Viimane lahing

SKELLIG - David Almond

Jälle üks eriline lasteraamat. Imelikul kombel sarnanes see veidi ühe üsna õõvastava täiskasvanute raamatuga, mida mõnda aega tagasi lugesin, see on "Sosinamees", mille kinkisin oma äiale ära ning jäi selle kohta ülestähendus tegemata....

Aga "Skellig" õnneks ikkagi on pigem helge, hoolimata sellest, et selles tuleb ette sündmusi, mis on väga rasked ja keerulised. Kaalukauss on veel ühele või teisele poole kaldumata, olukord on raske, ent siiski pole ka lootus päriselt kadunud.

Sellises olukorras ongi Michael - poiss, kes on oma perega kolinud uude majja, mis vajab kõvasti remonti. Pere olukorra teeb raskeks väikeõe tervis, mille pärast kõik südamest muretsevad. Sellises kummalises olukorras leiab poiss maja kõrval olevast garaazhist erakordse olendi. Ja tema sõbraks saab ka kõrvalmajas elav teistsugune ning kartmatu tüdruk. 

Raamat on südamlik ja hästi kirjutatud, samaaegselt nii karm kui ka õrn, realistlik ja unenäoline. 

JAHIPENID - Jørn Lier Horst

 

Politseiinspektor Wistingu sarja raamatutega olen tuttav mõned aastad ning alguses ei arvanud ma, et nad võiksid sõltuvust tekitada. Ostsin mõned, lugesin läbi ning kinkisin edasi, nüüd on aga kahju, et ei saa neid kohe kui tahtmine tekib, omaenda riiulist võtta. 

Kõige rohkem sõltuvust tekitav ilmselt ongi see, et Jørn Lier Horst suudab oma peategelase kirjutada väga sümpaatseks, näidates nii tema mõtteid kui ka pereelu, sukeldumata neisse siiski ülearu, nagu austades lugeja aega ja tähelepanu. Kusagil pole selliseid kirjeldusi, mis näiksid kohatäitena. Mõtted ja juhtumused, mis alguses võib-olla näivad juhuslikud, põimuvad tavaliselt alati kuidagi raamatu sündmustega ja võivad aidata jõuda lõpplahenduseni. 

Mitmes raamatus kerkib üles, miks politseiinspektor seda rasket tööd teeb, tuues sageli ohvriks kogu oma aja ja energia. Kuigi William Wisting otsib õiglust ning püüab leida üles need, kes kuritegudega on toime tulnud, ei ole tema olekus viha või agressiivset hukkamõistu. Ta püüab aru saada ka kurjategijatest. 

"Oma töös uurijana oli ta rääkinud paljude inimestega, kes olid korda saatnud tõsiseid kuritegusid. Olnud neile lähedal ja lasknud neil rääkida, mida nad teinud olid. Need teadmised ja arusaamine, mis see talle andnud oli, oli ka paljastanud palju selle kohta, mida tähendas olla inimene, Ta oli avastanud, et kõik inimesed kardavad sügaval sisimas üksi jääda. Kardavad üksindust. Kõigil oli vajadus, et neid kuulataks."

"Jahipenid" on kindlasti sünge selles uuritavate kuritegude poolest kuid autor ei rõhuta seda süngust. Soojust lisavad Wistingu ja tema tütre Line usalduslikud suhted ning raamat on mõnusalt loetav. Esile kerkib esile üks vana juhtum, millele omakorda järgneb sellele sarnanev uus sündmus - noore neiu kadumine. Lugeja, kes on mõistagi Wistingu poolt, saab siin kõvasti põnevil olla, sest selle asemel, et sümpaatne politseiinspektor saaks rahulikult keskenduda uuele juhtumile, süüdistatakse hoopiski teda ennast. Nimelt paistab, et vana juhtumi uurimisel on tehtud vigu, mis lubavad ammu toimunud kuriteos süüdi mõistetud mehel nüüd omakorda politsei peale kaebus esitada... Autor suudab jällegi näidata Wistingu süüdistusega kaasnevaid tundeid ja mõtteid väga ehedalt ja nii on raamatu algust võib-olla raske lugeda. Ent nagu ikka, hakkavad asjad tasapisi arenema ning põnev lugu haarab kiirelt kaasa!

TABAMATA IME

Teatriskäigud on kahjuks meie peres olnud väga harvad - kuidagi on neid väga keerukas ette planeerida. Seekord sõitsime Tallinnas ärajäänud etendust aga vaatama Tartusse, ERMi. Oli väga hea meel, et seda tegime. Etendus on pikk - 4 ja pool tundi koos vaheaegadega - aga tänu kodust äraolekule sai veel ka pärast rahulikult selle üle mõelda ja arutleda, argipäev ei sõitnud kohe peale.

Vilde kirjutas "Tabamata ime" juba 1912. aastal ning see etendus 1913. aastal Estonias. Ta olevat olnud pettunud, et seda Estonia avamise puhul ette ei kantud, ent ilmselt oli see hea kuivõrd "Hamletiga olevat juhtunud ikka väga palju äpardusi!...". Nii ütleb Varius Teatri etenduses "WILDED" tema elukaaslane Linda, lohutades Vildet tema nördimuses.

Lavakunstikateedri XXX lend on ette võtnud tõsise töö ning meile meeldis see, mida nägime ja kuulsime. Tegelikult tahaks nüüd väga näha ka teist koosseisu, sest kindlasti on nendega näidend jällegi teistsugune. Väga hea, et lõputööks selline oluline ja suur asi valmis saadi ja nii üldmulje kui ka üksikud osatäitjad olid head, samuti kujundus, kostüümid jne. Minu jaoks tundub sageli, nagu oleks kõige raskem nendel esimestel lavale tulijatel, kuna nemad peavad publiku endaga kaasa haarama. See jäigi minu arvates veidi kohmakaks, ent mitte kauaks, teatri ime oli olemas ja nähtav. 

Lisan siia illustratsiooniks Theatrumi kodulehelt ühe Gabriela Liivamägi foto I koosseisu Leo ja Lilliga.

Info Theatrumi lehelt leiab siit: https://www.theatrum.ee/events/tabamata-ime/

Etenduse üle võib jääda pikalt arutlema, sest Vilde räägib teemast, mis jääb alati aktuaalseks. Vähemasti nende jaoks, kes miskit otsa pidi kultuuri, kunsti, muusika - kõige loovaga seotud on. Mina väidaksin kindlasti, et kõik loov on samas ka isiklik, nii et teda tihti on raske arvustada või kuidagiviisi lahterdada. Ometigi seda tehakse ning on keerukas otsustada, mis on siis õige või vale. Aga kõige parem ehk ongi selle temaatika juures kui see arutlema paneb. Mitte tingimata vaidlema, sest mul on tunne, et nii isiklikul teemal selles vaidluses küll tõde ei pruugi esile kerkida. Aga arutleda on kindlasti hea, eriti kui sealjuures avatud meelt püütakse säilitada. 

Näidend keerleb klaverikunstnik Leo Saalepi ning tema suhete ümber. Üks küsimus on kindlasti tema anne ning kunst, mida pärast välismaalt kiitusega saabumist esile tõstetakse ja ülistatakse. Teine oluline teema on tema suhe Lilliga, kes väga põhjalikult on toetanud Leo ande arendamist ning püüdlusi, ent pole kindel, kas just suurest armastusest või ehk pigem oma auahnuse ja täitumata unistuste tõttu.

Päris hea on lugeda ka Vilde enda mõtteid oma näidendi ning selle ilmumise kohta: 

http://www2.kirmus.ee/erni/rmtk/vild/taba_ftx.html

Ja siis võib veel vaadata "Tabamata ime" telelavastust:

https://arhiiv.err.ee/vaata/tabamata-ime-1

https://arhiiv.err.ee/vaata/tabamata-ime-2

https://arhiiv.err.ee/vaata/tabamata-ime-3/same-series

Küll oleks hea ikka tihemini teatrisse sattuda!...

SALATUBA - Jørn Lier Horst

Tellisin veidi aega tagasi veel viimased eestikeelsed Jørn Lier Horsti raamatud, mida ma lugenud polnud ning lugesin mõnuga, kuni... jõudsin raamatuni "Salatuba". 

See peab vist olema nagu kiuste, et just ühes oma postituses olin kriitiline ja leidsin, et tõlkijad teevad üldiselt tublit tööd ning pole põhjust pisiasjade kallal nuriseda. Ja suures osas kindlasti teevadki head ja põhjalikku tööd, ent see raamat on kahjuks erand, sest nii paljude vigade ja ebatäpsustega tõlget pole ma juba ammu kohanud. Teeb kohe kurvaks, sest iga natukese aja tagant katkestab see raamatusse süvenemist. Ning samuti ajab pahaseks, et rikutakse ära raamat, mis originaalkeeles on kahtlemata hästi kirjutatud. Mina ei näe kahjuks sellele mingit vabandust, et teise inimese töö sedasi ära rikutakse. Tegu on selgelt pooliku tõlkega, mille puhul tahaks teada ka, kas toimetaja selle üldse läbi lugeski ning kui luges siis kas tõesti nii pealiskaudselt.

Kahju on nii kriitiline olla aga pettumus oli suur. Autori fännidele ei soovita seda raamatut kindlasti mitte ning nendele, kes veel Jørn Lier Horsti raamatutega tuttav pole, veelgi vähem... Ükskõik milline teine tema raamat on parem. Ausalt öeldes ei mäleta, et üheski varasemas teoses oleks kasvõi üheainsagi trükivea leidnud, ent siin on nii trüki-, hooletus- kui ka otseselt tähendusega seotud vigu, nimede äravahetamist, arusaamatuid lauseid...

Aitab aga küll juba. Ühesõnaga - valigemõniteineraamat! Iseenesest on lugu endiselt põnev, nagu varasemad Wistingu sarja raamatud, nii et teisest küljest, kui olla vigade suhtes paksu nahaga, võib ikka lugemise ette võtta. Aga siis vast pigem laenata raamat, sest mul on ausalt öeldes selle puhul küll rahast kahju - tunnen, et selle tööga jooksid küll mitmed tegijad "lati alt läbi" ning nii ikka ei tohiks! Just see soojus, mis varasemates raamatutes on, kaob ka ära... pole seda mõnusat, äratuntavat isiklikku õhkkonda.

Duncan Kincaid ja Gemma James - sari DEBORAH CROMBIE sulest

Sedakorda postitus, kus esialgu ühegi raamatu lugemise kohta veel kirjeldust pole... Aga hea kui mul on väike ülevaade, seega järgneb link Deborah Crombie raamatutega:

https://mysterysequels.com/deborah-crombie-books-in-order

Kõiki, mis Eestist on olnud kättesaadavad, olen lugenud, ostnud või ära kinkinud. Sealhulgas ka üks inglisekeelne osa, "No Mark Upon Her". Nüüd tellisin juurde 6 raamatut, saab näha, kuidas nende seisukord on. Terve kogu omamise plaanis oleks siis veel kümmekond raamatut tellida. Saab aga näha kui hästi mul inglisekeelsete variantide lugemisega läheb. Seni olen lugenud ainult ühe, ent see oli üsnagi hästi loetav, hoolimata spetsiifilisematest terminitest.

Duncan Kincaid & Gemma James Series

---

1. A Share in Death (Duncan Kincaid #1), 1993   -   Surmaosak, 2013, Varrak, Juhan Habicht
2. All Shall Be Well (Duncan Kincaid #2), 1994   - Kõik saab korda, 2013, Varrak, t. Anne Kahk
3. Leave the Grave Green (Duncan Kincaid #3), 1996
4. Mourn Not Your Dead (Duncan Kincaid #4), 1997  -   Ärge leinake oma surnuid, 2014, Varrak, t. Peeter Villmann
5. Dreaming of the Bones (Duncan Kincaid #5), 1997
6. Kissed a Sad Goodbye (Duncan Kincaid #6), 1999
7. A Finer End (Duncan Kincaid #7), 2001   -   tellitud 27.01.2021
8. And Justice There is None (Duncan Kincaid #8), 2002   -   
9. Now May You Weep (Duncan Kincaid #9), 2004
10. In a Dark House (Duncan Kincaid #10), 2005
11. Water Like a Stone (Duncan Kincaid #11), 2007   -   tellitud 27.01.2021
12. Where Memories Lie (Duncan Kincaid #12), 2008   -   tellitud 27.01.2021
13. Necessary as Blood (Duncan Kincaid #13), 2009   -   tellitud 27.01.2021
14. Nocturne (Duncan Kinkaid #13.5), 2012 (short ebook)
15. No Mark upon Her (Duncan Kincaid #14), 2011   -   olemas
16. The Sound of Broken Glass (Duncan Kincaid #15), 2013   -   tellitud 27.01.2021
17. To Dwell in Darkness (Duncan Kincaid #16), 2014   -   tellitud 27.01.2021
18. Garden of Lamentations (Duncan Kincaid #17), 2017
19. A Bitter Feast (Duncan Kincaid #18), 2019
20. A Kiling of Innocents (2023)

Väike täiendus 8. veebruaril - nüüdseks on kõik 27. jaanuaril tellitud raamatud kohale jõudnud - viimane oleks muidu jõudnud juba 5. veebruaril, ent kuna mind polnud siis sobival hetkel kodus, sain selle täna DHLi automaadist kätte... Koos postikuludega tuli iga raamatu hinnaks umbes 11 eurot, aga selline DHLiga suhtlemise tihedus oli muidugi üllatav. Lootsin ise mingil müstilisel kombel, et kui saan valida kõik raamatud enam-vähem sama kohaletoimetamise ajaga, siis panevad nad mingid saadetised kusagil kokku. Kuid ikkagi tulid peaaegu kõik raamatud ükshaaval, kasvõi poolepäevase vahega...

Ja kuna tahtsin ikkagi võimalikult soodsama hinnaga versioone saada siis ei jälginud ka raamatute formaati jms, nii et mulle saabus parajalt kirju seltskond... Kaks tükki pigem taskuversioonid, kolm sellised normaalsed ning üks sutsu suurem kõvakaaneline...

ROOTSI KUMMIKUD - Henning Mankell

 

Iseseisev järg Henning Mankelli raamatule "Itaalia kingad", tegevus toimub 8 aastat hiljem. See raamat kulgeb minu jaoks teistmoodi, siin on rahutust ja muret. Võib-olla tekitas eelmine raamat kuidagi ootuse, et selles osas oleks juba mingi rahunemine, pigem on aga just vastupidi, lugu läheb keerulisemaks...

Peategelane Fredric, keda varasemast elust jälitab mure arstina tehtud suure eksimuse pärast, elab jällegi saarel, kuhu ta kunagi oma murega põgenes. Nüüd pole ta elu siiski enam sama üksik, sest enne oma surma tutvustas tema kunagine armsam Harriet teda Louise'iga, kes on Fredriku tütar. Ent seekord tabab peategelast uus suur õnnetus kui tema maja äkitselt maha põleb ning ta jääb kõigest ilma. Lisaks selgub, et politsei kahtlustab teda ennast tule süütamises... Tulles politseist ülekuulamiselt, otsustab ta äkitselt sõita autoga väikese asula suunas, kuhu ta pole kunagi varem sattunud. Segadus tulekahju ning süüdistuste pärast pole ainuke, mida ta tunneb, lisaks on tekkinud hirm vanaduse, haiguste ja surma ees.

"Kõrvalteid oli vähe. Õigupoolest ainult üks, mis viis põhja poole. Silt, mida polnud ilmselt kunagi pestud, viitas kohale nimega Hörum. Sinna oli seitse kilomeetrit. Olin seda silti lapsest saadik näinud, kuid kunagi ei olnud põhjust sinna sõita. Põhjust ei olnud ka nüüd. Kuid ilma igasuguse ettevalmistuseta pöörasin sinna. Otsus tuli nii järsku, et ma ei jõudnud pidurdadagi. Kruusa lendas rataste alt. Oleksin äärepealt metsa sõitnud.

Sõitsin Hörumi poole, isegi teadmata, miks. Lapsena unistasin teest, mis viiks eikuhugi, lihtsalt jätkuks lõputult. Nüüd tuli see tunne tagasi. Hörum oli koht, mida polnud olemas. Aeglustasin, kuid ei pööranud ümber. Nüüd tegin ometi teoks selle sõidu tundmatusse, mida olin alati ette kujutanud.

Jätsin auto seisma ja lülitasin mootori välja. Avasin ukse ettevaatlikult, nagu võiksin kedagi segada. Väljas oli kõik vaikne. Paksu metsa vahel ei olnud tuuleõhkugi. Ma ei tea, kaua ma seal seisin. Tean ainult, et sulgesin silmad ja mõtlesin, et varsti ei ole mind enam olemas. Ees ootas vanadus. Siis saab ka see läbi ja ongi kõik."

Selles raamatus avaneb peategelane põhjalikumalt ning kõik sellest ei pruugi meeldida. Nii nagu me ilmselt sageli ei meeldi ka iseendale ning peame otsima endas leppimist oma isikuomaduste, otsuste ja elusündmuste suhtes. Saame palju rohkem teada Fredriku tütre Louise'i ning tema elu kohta. See pole raamat, kus kirjeldatakse elu, mis on nagu klantspilt. Nii oleks lihtsam kuid see pole paraku tõde. 

Siiski on raamatus ka väikene armastuse liin, samas see just rõhutab sedasama, mis kordub teistegi tegelaste vahel - et miski pole täiuslik, inimestes on külgi, mis meile ei meeldi kuid mis tasapisi saavad ehk tuttavamateks ning harjumuspärasemateks. 

Minu ootused selle raamatu suhtes olid küllap veidi teistsugused, sest eelmine raamat jättis sujuvama, pehmema mulje, kuigi ka seal oli ootamatusi ning tegelaste omavahelist ebakõla. Aga tasapisi hakkavad tegelased erinevustest ja ebakõladest hoolimata kokku sulanduma, üksteisele lähenema, nende vahele tekib rohkem soojust. Lootus ei kao kunagi - uue armastuse või uue alguse lootus, isegi siis kui inimene on nii üksi, et püüab iseendaga pokkerit mängida.

"Siis mängisin tund aega iseendaga pokkerit. See on üksinduse nukraim väljendus. Miski muu ei anna mu üksindust nii ilmekalt edasi kui see, kui püüan iseennast rahast lagedaks teha. / Enam sügavamale ei saa oma üksinduses langeda."

Nii või teisiti pakub raamat mitmeid erinevaid liine ning ka põnevust ja omamoodi kuiva huumorit. Kui autori stiil istub, tasub kindlasti lugeda.