Domineeriv värv * Kuldne * 4 * Koidu Ferreira

 

Lugesin 7. aprillil 2023

Pärast varakult alanud keerulist uue teepiabeebi sündi leiab Cordevia end tagasi baasist, inimeste hoole alt, ent ka Clay, Larry, Alrick ning teised on teda valvamas. Larry jaoks on Cordevia alfaemasena tema omand ning ta ei lase tüdrukut silmist, ent too vajab paranemiseks aega. Clay loobub Cordeviast, sest ta ei suuda teda koos Larryga näha. Raske sünnituse tagajärjel Cordevia enam lapsi ei saa ning see seab tema elu teepiate juures ohtu, kuna isaste teepiate mürk tapab viljatud emased aga kari nõuab alfaemaselt uusi beebisid või avalikku tõestust, et ta neid ei ole võimeline saama.

Larry on küll Cordevia jaoks väga külgetõmbav ning püüab teha kõike, et Cordeviale täiuslik partner olla, ent tüdruk ei saa Clay'd kuidagi oma mõtetest välja ning püüab selgusele jõuda, kas neil oleks veel mingit tulevikku. Pisike tütar Charmian, kelle Larry on alfaisasena enda omaks tunnistanud, on oma isa Clay silmadega ning see puudutab Cordevia südant valusasti.

Ka inimeste juures on muutusi, nüüd suheldakse mitme teise inimeste baasiga ning Cordevia kodubaasi on tulnud teise baasi juhi tütar Roselyn, kes aitab Cordevia vennal Alecil teepiate mürgile vastumürki välja töötada. Hiljem tuleb baasi ka Roselyn'i vend Stephen, kes Cordevia vastu suurt huvi tunneb. Cordevia, kes riietub nüüd alfaemasele kohaselt uhketesse kleitidesse ning on enamasti teepiatest valvuritest saadetud, äratab baasi inimeste hulgas üldse rohkelt tähelepanu, mis pole alati posiivne. Aga samas annavad teepiad tõuke otsustele, mis lubavad inimestel tulevikus vabamalt ja loomulikumalt elada. Tegelikult tundub, et ka teepiate poolel on tekkinud olukordi, kus partneri valik ei toimu enam ainult loomalikke instinkte järgides vaid isikliku meeldivuse järgi.

Sarja viimase osa tegevus toimubki suuresti baasis. Näib, et kogu aeg tuleb teha raskeid otsuseid ning Cordevia elu läheb aina keerulisemaks - eriti kui ta mõistab, et Larry ei räägi talle tihtipeale kogu tõtt, ent teepiate reeglid lubavad tal käskida teistel alfa kohta käivat informatsiooni varjata. Lõpuks on sasipundar juba väga suur ning tundub, et ühtegi head lahendust enam silmapiiril polegi... Kuidas autor selle kõik lahendab, see jääb peaaegu päris lõpuni suureks küsimärgiks.

Kuna lugesin viimase osa väga lühikese aja jooksul, oli kuidagi väga raske samas midagi rohkem kokkuvõtlikku kirja panna. Mulle meeldis see sari, autor on suurepärase fantaasiaga ning on suutnud luua väga põneva, hoopis teistsuguse maailma, kus nii inimeste kui ka teepiate poolel valitsevad omad reeglid (mis siiski ka alati lõpuni ei kehti). Kahtlemata on lugejaid, kellele ehk mingi külg või rõhuasetus võib mitte meeldida, aga nii siis lihtsalt ongi. Kokkuvõttes on ikkagi põnev ning jääb ka ikkagi kripeldama, et mis siis edasi... Uks on paotatud ning selleks, et kogu see uus, avastatud maailm lihtsalt unustada, on neljast raamatust koosnev sari liiga pikk, midagi jääb ikka kummitama!

Varjumäng * Anna Bagstam

 

Lugesin 1. -11. aprill 2023

Harriet, kes töötab politseis uurijana, avastab oma sõnumitest sõbranna Lisa kummalise kõneposti ning ilmneb, et naine on kadunud. Ka tema elukaaslane ei tea asjast midagi, ent samas toimub talle kuuluvas spordiklubis kummaline põleng hilisõhtusel ajal, mil klubis poleks pidanud kedagi olemagi. Harriet ei saa võimalust otseselt asja uurida, ent ta proovib igal moel leida uut infot, mis Lisa otsinguid edasi aitaks. 

Uurijana, kes samas pole politseikooli koolitusega, jääb Harriet osaliselt politsei toimetustest kõrvale, ent seda enam annab see talle võimaluse asju teise nurga alt vaadata. Ta märkab, et üks tema kaastöötajatest, Patrik, on end ka Lisa kadumise juhtumit uurima sokutanud, ehkki nende ülemus pole selleks luba andnud. 

Võrreldes mitmete teiste krimilugudega on siin omamoodi kulgemine, sest samas näeme ka Harrieti igapäevaelu ning muret isa pärast, kes enam päris sama hästi ei jaksa nagu varem kuid peab toime tulema paariks nädalaks külla saabunud lapselapse, Harrieti vennapoja Albiniga. Ka algselt kuum ja samas turvalisust pakkuv suhe juristist Rikardiga hakkab näitama oma uusi külgi, mis Harrietile meele järele pole. Lerviken on väike, ent siingi tundub elanikel olevat oma saladusi, mis esmapilgul avalikuks ei tule. Kuid kui rannast leitakse surnukeha, tekivad küsimused, mida politsei peab uurima asuma. Lisa kadumine saab peatselt lahenduse, ent uute sündmuste aset leides kerkib esile võimalus, et erinevad sündmused võivad olla omavahel kuidagi seotud. 

Mulle meeldib, et selles loos on küll pinget, ent samas ka teatud moodi pehmust ja inimlikkust, mis lugejale Harrieti eriti sümpaatseks teeb. Ta pole täiuslik, ning teab seda ka ise, ent samas suudab ta mitmest suunast saabuvaid infokilde osavalt kokku panna ning leida lahendusi, mis kusagile välja viivad.

Viisteist naeratust * Marek Kahro

 

Lugesin 26. märts - 6. aprill 2023

Alustasin raamatuga mitu korda, enne kui suutsin piisavalt harjuda peategelase kõnepruugiga. Noorte värk - meenub, et kooliajal oli mitmed klassivendasid, kelle keelekasutus oli teatud moodi ilutsev, pidev kildude ja vaimukuste pildumine, väsimatult. Juba esimestel lehekülgedel kohatud "himur kollane tennisepall" sunnib mind mitmel korral edasilugemisest loobuma ning teengi seda, mõneks ajaks. Ja siis proovin jälle, püüdes näha sõnade ilutulestikust kaugemale, tegelaste pealispinna alla, sügavamale nende olemusse.

Pärnu poiss Markus meenutab oma elu Tallinnas, koos sõprade, bänditegemise ning tüdruksõbra Karmeniga. Kui ta äkitselt tõsise kaotusega vastamisi seisab, otsustab ta, et on aeg otsida üles isa, keda ta kunagi kohanud pole. Markuse ema pole senini talle oma varasemast elust kuigivõrd rääkinud kuid nüüd otsustab noormees talle lõpuks mineviku kohta küsimusi esitada. Toetavaks jõuks saab Markusele tema sõber Andrei ning ka lapsepõlvesõber Joosep, samuti haiglas kohatud arst Meelis ning tema venna perekond väiksemas maakohas.

Mul on tunne, et koos tõsiste sündmustega muutus ka Markuse kõnepruuk, mõtete ümbert kadus vähemaks sõnadevahtu ning väljendusviis muutus täpsemaks. Nii et olen rahul, et esialgsest "lobeda jutu" pillerkaarist kaugemale jõudsin ja raamatust palju põnevat leidsin. Autor oskab lugeja nii korralikult sisse mässida, et Markuse elu keerdkäigud haaravad südamest kaasa, tema lein ja otsingud ei jäta külmaks ja panevad lootma, et kusagil on noormeest veel midagi head ootamas. Mis täpselt on tõde ja mis vale, ning mis on reaalsus või mis fantaasia, jääb osaliselt ka lugeja välja mõelda, fantaasiat autoril igatahes jagub!

"Viimaks mõistsin, miks olen muusikat armastanud. Muusika toimib vaid olevikus. Ei minevik ega tulevik loe, kui muusika valla pääseb ning kasvõi argliku minoorse noodina kumiseb. Ta on olemas vaid hetkes, mil ta kõlab. Ma armastan muusikat... Imelik on sellele mõeldagi. Kuidas armastada seda, mida keegi ei näe? Kuidas vanduda truudust tundmatule ja tabamatule? Sellele, mis takt takti haaval käest libiseb ja enam iialgi ei kordu? /.../

Sõnad jäävad tihtipeale väetiks ja pildid ei suuda kõike seletada. Ainult muusika kannab oma nähtamatul turjal kõiki tundeid, mõtteid, värve ja kujundeid - puistab neid vaoshoidmatu heldusega inimese vaimusilmale, et võiksime kuuldes rohkem näha ja kuulates täpsemini kõnelda, saada suuremaks ja üllamaks Kuuldes mõistetakse, kuulates tunnetatakse. See, kes lõi valguse ja sõnad, ei andnud meile muusikat. Me maname ta ise välja - enda seest."

"Mul oli taevast villand. Ja ikka vahivad inimesed taevasse, ootavad, et sealt mannat ja suhkrut alla pudeneks. Põllud, nurmed ja metsad jagavad ande. Nisuväljad häilivad, pohlad punetavad ja õunapuud paisutavad ümmargusi vilju. Aga mõned ootavad ikka, et taevas neile õunu, marju ja nisuteri saadaks. Nad tallavad maiste varanduste peal. Jäävad nälga. Komistavad ja kukuvad. Tõmbuvad kurbusest krimpsu. Ainult sellepärast, et nad ei oska jalge ette vaadata! Puud istuvad juurtega maa sees, ei ripu nad latvapidi taevas. Eksimatud teeviidad seisavad kindlalt kruusas, ei kõlgu nad tuules siia-sinna. Aga inimesel on silmad muudkui taeva küljes.

Me võime tähti imetleda, kuid noppida neid ei saa. Mitte kunagi. Ja siis, kui mõni täht ise meie kõrvale langeb, ei suuda me ometi märgata tema sära. Sest silmad püsivad taevas! Me võime elada tähtede seas, me lausa tegutsemegi ühe sinirohelise tähe peal, kuid silmad jõllitavad taevast, pea jääb kuklas kangeks ja me tormame koperdades ringi, nägemata, kuhu õieti läheme. Milline lollus! Igatseme ikka seda, mida kätte ei saa, ja muretseme endale kuhjade viisi asju, mida tarvis pole.

Pimedus liibus vastu linna. Mina nägin samal ajal voodiserval istudes lõpmatut rohelust. Ainult rohelust. Ristikut, orast ja timutit, pajuoksi ja toomepõõsaid, samblatuuste ja võilillelehti. Klorofüllist tulvil olendid, kes sirutavad end valguse poole, olendid, kes õgivad ennastunustavalt valgust, et elada, õitseda, viljuda... Nad tunnevad iga rakuga, mida tähendab valgus! See miski, mis pole nagu midagi. Ja ometi...".

Autori - Marek Kahro - kohta, saab rohkem lugeda näiteks siit, ning lingilt leiab ka temaga tehtud intervjuusid jne.

Domineeriv värv * Kastanpruun * 3 * Koidu Ferreira

 

Lugesin 23. märts - 3. aprill 2023

Cordevia on tagasi teepiate maailmas, ent selleks, et teda ei saaks sundida hõimu nõudmisel sünnitama üha järgmisi teepiabeebisid, tuleb Clayl võidelda oma isaga ja saada uueks alfaks. Cordevia ja Clay poeg on kiiresti kasvanud ning näitab end tõeliselt võimeka tulevase alfana, keda peaaegu mitte keegi käsutada ei suuda. Selleks, et Clayl oleks mingisugunegi võimalus karja juhtimine enda kätte saada, tuleb tal veenda teisigi hõime temaga liituma ning see pole just lihtne. Cordevia veenab teda pöörduma ka Larry poole, kes tegelikult soovis ise Cordeviat enda kõrvale ning ka tüdruk ise tundis tema vastu tõmmet, mis senimaani kadunud pole.

Paraku on võimalik, et just käik teise hõimu juhtiva alfaisase Larry juurde käivitab sündmusteahela, mis teeb Cordevia ja Clay tuleviku väga keerukaks. On siiski veel paljusid asju, mida Cordevia teepiate kohta ei tea ning Larry mõjuvõim tüdruku üle võib osutuda palju suuremaks kui ttüdruk ise arvab. Clay on juba korra pidanud kõrvalt jälgima Larry katseid Cordeviat enda poole võita. Kas ta suudab seda veelkord välja kannatada ning kas tema ja Cordevia armastusel on üldse võimalus? Ka kiirelt sirgunud Alrick näeb toimuvaid arenguid, püüab oma ema kaitsta ning tihtipeale ei suuda end sündmustest kõrvale hoida. Sarja selles osas külastatakse mitmeid teepiate hõimusid ning kõigil neil on üksteisest veidi erinev elukorraldus, vastavalt oma asukoha kliimale ja teistele looduslikele tingimustele.

Saja ühe aastane, kes mõtles, et ta mõtleb liiga palju * Jonas Jonasson

 

Lugesin 27. märts -  5. aprill 2023

Kaks vintsket vanahärrat puhkavad Bali saarel, kuid kuna neil on seal igav hakanud ja ka raha hakkab otsa saama, juhtub nii, et sünnipäev tähistamiseks tellitud kuumaõhu balloon kannab nad "kogemata" saarelt minema. Nagu nende seni absurdsest käekäigust vähe oleks, korjab neid üles üks korea alus, mille kapten tegelikult mehi sugugi oma laeva pardal näha ei sooviks. Kuid 101-aastasel Allanil õnnestub teda veenda, et ta on tuumapommide ehitamise alal ekspert ning et ta soovib Põhja-Korea riiki aidata.

Autor on lukku põiminud mõned põnevad faktid, mida on raske uskuda, kuid mis ometigi päriselt nii ongi. Näiteks see, et Põhja-Korea ei tasunud Rootsile tarnitud Volvode eest. 

Poliitikud ning sündmused, mis raamatus ette tulevad, loovad tõepäraselt kurbnaljaka pildi. Olukorrad, millesse Allan ja Julius satuvad, on päris fantastilised ning nad suudavad neist hea õnne ja kavalusega alati välja tulla. Kuna Allan laseb endale ühe tahvelarvuti muretseda, saab ta äkitselt maailma asjadest palju rohkem teada ning üsnagi sukeldub sinna. Sellegipoolest jääb Juliusel tihtipeale mulje nagu tema 101-aastane sõber eriti ei mõtleks ega muretseks - Allani käitumine on otsekohene ja muretu. Julius seevastu ikkagi muretseb, ent samas jätab ta selgitused ja plaanide väljamõtlemise sageli Allani teha.

Rännakud viivad mehed Balilt Põhja-Koreasse, New Yorki ning tagasi Rootsimaale - oih, sellega sai vist osa põnevust nüüd küll maha jahutatud... Aga tegelikult jääb lugu ikka põnevaks, ka Rootsimaal, kus Allan ja Julius kohtuvad meeldiva Sabinega ning leiavad võimaluse midagi ühiselt teha. Kuid miskipärast kipuvad ka nende head ja edukad plaanid ikka lõpuks viltu vedama... nii et lõpuks ajab neid taga natsistliku duo noorem liige, kelle viha Sabine, Allan ja Julius on ära teeninud. Ei jää muud üle kui veelkord põgeneda. Reis viib kolmiku järgmiseks Tansaaniasse, kus nad tekitavad elevust ka saksa luureagentides, kellest üks neile sappa saadetakse.

Lõpuks ei tundugi sündmused enam ootamatud kuivõrd lugeja juba eeldabki, et harjumuspärasel kombel leidub igas asjas sobiv pööre, mis just asjaosaliste plaanidega kenasti klapib! Saksa luureagendi vanaisa kasvatab sparglit (teema, mis just Juliusele eriti südamelähedane on), Allanil on igasuguste ajaloosündmustega seoses sobivaid mälestusi, mida vestlusesse pikkida ning kõikjal leidub keegi või miski, mis tegelaste käekäiku kergendab. 

"Allan veetis oma päevi joomiskohale avaneva vaatega terrassil. Tema uus hobi oli Twitter. Vähe sellest, et ta mõistis, mis see on - ta sukeldus sellesse täienisti. Seevastu ei taibanud ta, et samal ajal teeb ta ka oma asukoha kogu maailmale teatavaks.

Tal oli hea meel näha, kui rahul noored oma eluga on. Samal ajal näris teda miski. Ta hakkas musta tahvli uudisvoos teatud mustrit aimama.

Kokkuvõttes oli maailm parem koht kui sada aastat varem, ehkki areng ei kulgenud nähtavasti sirgjooneliselt. See liikus tsüklitena üles ja alla.

Nii palju, kui Allan aru sai, oli areng praegu languses. Oli oht, et suund muutub alles siis, kui  piisavalt paljud on piisavalt kaua üksteist piisavalt halvasti kohelnud. Siis hakkavad inimesed uuesti mõtlema.

Nii on see alati olnud. Aga kas on kindel, et see uuesti nii ka läheb? Alles hiljuti väitsid teadlased, et keskmine intelligents on langustrendis. Allan luges, et see, kes liiga palju oma tahvliga suhtleb, kaotab oskuse dialoogi arendada. Tahvli omaduseks on ju selle omanikule pigem monoloogi pidamine kui vestluse arendamine. Inimesed liiguvad seega internetis ja lasevad teistel enda eest mõelda, mille tulemusena jäävad aga ise üha lollimaks.

Allanile tegi muret taipamine, et koos intelligentsiga kipub kaduma ka tõde. Vanasti oli lihtne teada, mis on tõsi ja mis mitte. Viin oli hea. Kaks pluss kaks ei olnud viis.

Aga kuna inimesed ei räägi enam üksteisega, tuleb võitjaks see, kes ühte ja sama asja kõige enam kordab. Mõned on seda annet koguni nii palju lihvinud, et kordavad ennast lausa mõne sekundi jooksul. Lausa mõne sekundi jooksul.

Kõige rohkem muretses Allan aga sellepärast, et märkas oma muretseminst. On, nagu on, kas siis ei võiks lihtsalt tulla, mis tuleb, ilma suurema jamata?

Sabine läks mööda ja nägi, et taat on musta tahvli käest pannud. Ta istus, käed rinnal risti, ja vaatas tühja pilguga savanni.

"Millele sa mõtled, Allan?", küsis ta.
"Paljudele asjadele," vastas Allan. "Liiga paljudele."