Kellavärgiga apelsin * Anthony Burgess

Loetud 25.-26. november 2021

Peab kohe skoorolt skaasama, et tutvumine nende kärssadega oli karm või lausa strasnoo, igatahes hakkas puuglo. Alustasin lugemist kui notsu oli käes ning kogu asi kargas edasi mu unenägudesse, kui spattima läksin... Selliseid tshellosid ehk ljuudi pole nagu kusagil tshekanud. Smekkama just ei ajanud... 

Eesti lugeja ilmselt saab enam-vähem aru sellest põnevast keelest, mida peategelane kasutab - ei saanud siinkohal vastu kiusatusele ise ka sellega katsetada! Ma arvan, et oli ikka võimalik poonjata, millest jutt käis.

Ega raamatu lugemise jätkuks nähtud unenäod head ei olnud, sest raamatu alguses figureerivale rühmale on omane äärmine vägivald. Miks inimesed on head või halvad ning miks selle vastu võideldakse, selle üle mõtiskleb ka peategelane Alex, kui tema järelvalveametnik on teda vaatamas käinud.

"Aga kui P. R. Deltoid oli minema purjetanud ja mina jõin oma kannutäit ilgelt kanget tshaajut, irvitasin endamisi kogu värgi üle, mille pärast minu järelvalvenõunik ja tema kärsad muretsesid. No heakene küll, mina teen kurja, nagu need kraasimised ja toltshokid ja britvaga lõikamised ja vanad jebovärgid, ja kui mind kinni võetakse, noh siis on minuga ilgelt sandid lood, oo mu väikevennad, aga ega iga tshellot, kes end õhtuti minu kombel ülal peab, ei saa maalt välja saata. Nii et kui mind kinni võetakse, siis hoitakse mind kolm kuud ühes ja kuus kuud teises mestas ja siis, nagu P. R. Deltoid nii armsasti hoiatas, järgmine kord topitakse mind õrnast vanusest hoolimata suurde maa-alusesse loomaaeda, nojah, aga mina ütlen selle peale: "Kena lugu küll, mu isandad, aga kahjuks ei meeldi mulle müüride taga kükitada. Kuni veel tulevik oma liiliavalgeid käsivarsi minu poole sirutab, enne kui mind tabab nosselöök või veri hakkab maanteel metallirusudes ja klaasikildudes oma lõpukoori mulksuma, on minu eesmärk vältida kinnikukkumist." Ja see on aus jutt. Aga see, vennad, et nad närivad oma varbaküüsi, kui nad kurjuse põhjuse üle juurdlevad, see teeb minust tõesti naerva maltsheviku. Headuse põhjuse üle nad pead ei murra, milleks siis see teine äri? Ljuud on hea sellepärast, et talle meeldib hea olla, ja mina ei takista tal heameelt tundmast, ning samuti on lood selle teise äriga. Ja mina olen tööl selles teises äris. Kurjus kuulub mina juurde, selle ainsa, sinu või minu üksildase mina juurde, selle mina on loonud Bosse ehk Jumal, ja see on tema suur uhkus ja raadost. Aga mitte-mina ei taha kurjust taluda, ma mõtlen seda, et valitsus ja kohtunikud ja koolid ei saa kurjust lubada, sest nad ei saa lubada mina. Kas meie uuem ajalugu, mu vennad, pole mitte lugu vapratest maalenki minadest, kes võitlevad nende suurte masinate vastu? Ma räägin teiega tõsiselt, vennad. Aga kurja teen ma sellepärast, et mulle meeldib kurja teha. 

Nagu juba märgatud, on raamatu keel eriline. Eestlastel on suur eelis siinjuures, sest suudame ikkagi suures osas aru saada ka nendest sõnadest, mis on vene keelest ümber väänatud. Mõnikord põrkuvad nad olemasolevate eestikeelsete sõnadega, nii et läheb veidi aega, enne kui ümber harjuda (näiteks rott, hoorasoo, tshello jt). Igal juhul on tõlk saanud siin suure tööga hakkama, sest see kõnepruuk on kahtlemata omalaadne. Peaks ikkagi proovima raamatut ka inglise keeles lugeda, ilmselt alles siis oleks võimalik päriselt mõista Anthony Burgessi loodud keele kogu eripära.

Alex muidugi kukub kinni nagu võib juba ettegi aimata ning jõuab omadega vanglasse. Huvitaval kombel on muusika tema jaoks midagi erilist, mis teda puudutab. Vanglas saab ta võimaluse vangide jumalateenistusel mängida ise välja valitud muusikat, samuti on ta vangla kaplanile sümpaatne. Tema abil püüab Alex end pakkuda välja uue ravimeetodi jaoks, mille abil saaks vanglast varem vabaneda. Kuid kaplanil on sellega seoses omad mõtted:

"Sa pead nähtavasti silmas Ludovico menetlust? /.../ Küsimus on selles, kas niisuguse menetluse abil võib inimese tõesti heaks teha. Headus tuleb seestpoolt, 6655321. Headus on asi, mida peab valima. Kui inimene ei saa valida, lakkab ta inimene olemast."

Hiljem jätkab kaplan ehk kapo oma mõtisklust: "Heaks saada ei tarvitse tore olla, väike 6655321. Olla hea võib olla hirmus. Ja seda kõike sulle öeldes saan ma aru kui vasturääkivalt see kõlab. Ma tean, et kogu selle asja pärast vähkren ma mitu ööd unetult voodis. Mis on Jumala tahe? Kas Jumal soovib meeletust või seda, et valitaks hea? Kas inimene, kes valib kurja, on mingis mõttes parem inimesest, kellele headus on peale surutud?"

Mis edasi saab, peaks igaüks juba ise lugema. Aga raamat tõesti püstitab väga selgelt küsimuse, kas hea olla ongi nii hea, kui see pole tegelikult inimese enda valik vaid mingite välispidiste meetoditega peale sunnitud? Inimene, kellel pole enam vaba valikuvõimalust, jääb minu jaoks siiski inimeseks, ent temalt on midagi väga olulist ära võetud ja seetõttu võidakse teda hoopiski jalge alla tallata. Jääb siiski lootus, et paremaks võib saada teistmoodi - kasvades, arenedes, õppides mõistma. Lihtsalt teekond sinna on pikem ja raskem nii inimesele endale kui ka teistele.

Viimane vaimudetund * Agatha Cristie

 

Lugesin 23.-24. november 2021

Raamat sai võetud pigem tütrele tutvumiseks kuna neil oli tarvis koolis krimilugu kirjutada. Aga ta valis lugemiseks midagi muud ning mul on selle üle pigem hea meel, sest lühijuttude seas leidub ka päris hirmsaid ja õõvastavaid. Lugemine toimub mul lõpuks üsna kiirkorras kuna pean raamatu järgmise lugeja jaoks raamatukokku tagastama...

Mõned lood tulid juba mujalt loetuna tuttavad ette, või siis oli nende põhjal tehtud televersioon kunagi nähtud. Tegelikult tundub mulle, et televersioonid võisid olla pigem sellised põhjalikud ja detailsed - siinsed lood on pigem kiirkäigul läbitavad ning väga tõhusalt ja mõjusalt kirjutatud.

Lugude temaatika on seinast seina - leidub õuduse või fantaasia maiguga jutte, ent muidugi ka psühholoogia valdkonda puudutavaid, rääkimata krimilugudest ning kavalatest või lausa julmadest petuskeemidest. On traagikat, mis on tihti põimunud kogemusega teispoolsusest või millestki üleloomulikust. Õnneks siiski pole kõik lood kurva lõpuga.

Vana mees jutustab oma tütrele, kui too imestab, miks tema ei näe ega taju poisikest, kes nende kodus vaimuna viibib ning keda tema väike poeg Geoffrey näha suudab:

"Kas mäletad neid sõnu:

"Missuguse lambi saatus on hoida

lapsukesi pimedas komistamast?"

"Pimesi mõistmise," vastas taevas.

Geoffrey mõistab pimesi. Nagu kõik lapsed. Alles vanemaks saades kaotame selle võime, viskame selle ära. Kunagi, kui oleme päris vanad, pöördub nõrk mõistmishelk meie juurde tagasi, aga kõige eredamalt põleb lamp siiski lapsepõlves. Seepärast ma arvangi, et Geoffrey saab ehk aidata."

Agatha Christie on väga fantaasiarikas - paljud neist lugudest on sellised, mida on kindlasti suudetud filmilinal või teatrilaval detailsemalt edasi arendada. Hea raamat lugemiseks kui saab selleks vaid lühikesi hetki krabada. Lood on lühidusest hoolimata põnevad ja sisukad.

Vareselõks * Vera-1 * Ann Cleeves

 

Lugesin november 2021

Üks lugu, mille sees on koos palju erinevaid väiksemaid, isiklikke lugusid. Kuigi see on esimene inspektor Vera sarja teos, kohtume temaga alles siis kui on olnud võimalus tundma õppida mitmeid teisi asjaosalisi. Minu jaoks juba vähemalt kolmandat korda Ann Cleeves'i raamatutes kerkib esile loodusehuviliste teema - siin kohtuvad Baikie majaks kutsutud kohas kolm bioloogist naist, kes tegelevad lähedalasuvas piirkonnas taimede, lindude ja loomade loendusega. Need on Rachael, Grace ning Anne, kes kõik on väga erinevad, erineva tausta, välimuse ja harjumustega. 

Rachaeli jaoks on Baikie maja tuttav koht, kus ta on palju viibinud ning kõrvalmajas elab tema sõbranna Bella, kellega nad meelsasti kokku saavad. Bella elab Black Law nimelises talus koos oma infarktijärgselt invaliidiks jäänud mehega, kellest ta raskest hooldamise tööst hoolimata südamest hoolib. 

Rachael tuleb Baikie majja, et end enne tööle asumist sisse seada. Pärast toas toimetamist leiab ta aga õue puude järele minnes Bella, kes ripub ülespooduna õuel olevas traktorisaras. Juures on ka kiri, mis küll siiski ei selgita kuigivõrd Bella enesetapu põhjuseid. 

Tragöödiast hoolimata alustavad kolm naist tööd. On neid, kes loodavad, et nad leiavad loenduste käigus midagi erilist, mis seiskab plaanid avada sealsamas läheduses uus kaevandus. Ja muidugi on ka neid, kes soovivad, et miski ei takistaks kaevanduse avamist. Kõigil naised on piirkonnaga ühel või teisel moel seotud.

Vera elust saame ka üht-teist teada kuid mitte väga põhjalikult. Mul läheb kahjuks ilmselt selles raamatus leidunud info juba eelmise raamatu infoga omavahel segamini ka. Järgmine hommikune pildike on minu arvates humoorikalt kõnekas:

Vera kõndis läbi ostupiirkonna auto juurde tagasi. Linnas oli nüüd rohkem rahvast ja enamasti olid need eakad inimesed, kes ei saanud enne kella üheksat oma tasuta bussisõiduõigust kasutada.

Üks paar seisis toidukaupluse ees ja tülitses selle üle, kas nad peaksid ostma õhtusöögi juurde kapsast või naerist. 

Verat valdas hetkeline äratundmine, mis sundis teda paigale tarduma. Ülekaaluline ja agressiivne naine nägi korraks poeaknalt peegeldudes väga tema enda moodi välja.

Mida mina pensionile jäädes peale hakkan, mõtles ta. Mul ei ole isegi kellegagi kakelda. 

Seejärel lükkas keegi noor naine talle lapsekäru vastu sääremarju. Vera pöördus ja põrnitses teda tigeda pilguga ning see üürike ahastuse viiv läkski mööda.

Üha järgmised traagilised sündmused näivad omavahel mitte tingimata seotud olevat, end Rachael'ile tundub, nagu oleks kõik ikkagi alguse saanud tema sõbranna Bella surmast. Inspektor Vera ei näe selles alguses loogikat, ent midagi tundub siiski selles loos peidus olevat.

"Vareselõks" viitab siin lõksule, kus süüdlane meelitatakse kohale, kasutades söödana teisi asjaga seotud isikuid. Looduses kasutatavas variandis on puuris üks vares, kes meelitab sinna ka teise, misjärel pole uustulnukal enam võimalik lõksust välja pääseda. Seda, kas kurjategijal õnnestub lõksu langemist vältida ja puhtalt pääseda, saab teada juba raamatut lugedes...

Surnumatja tütar * Sara Blædel

Lugesin 20. - 21 november 2021

"Elutoas olid kobakad mööblitükid ja rasked pildiraamid. Sohval ja laiades tugitoolides ilutsesid suured padjad, kõik oli puhas ja korras. Ed McKenna lamas põrandal lahtise magamistoaukse ees. Ta lebas külili, käed rinnale põimitud. Koer oli väikese känkrana tema kõrvale kerra tõmbunud.

Ilka tardus. Kahekesi teineteise kõrval põrandal - see lõikas otse südamesse. Üksindus ja ühtehoid. Kahekesi koos siit ilmast teele asunud."

Ilka Nichols Jensen on 40-aastane taani naine, kes töötab koolifotograafina. Kui ta oli 7-aastane, lahkus tema isa Poul, jättes Ilka ning tema ema Karini kahekesi. Isast jäi maha ka suurtes raskustes matusebüroo, mida Karin pidi raske tööga madalseisust välja upitama.

Ilka on lapsest peale isale kirju saatnud - mingil moel suutis ta leida isa aadressi Ameerikas - ent ühelegi kirjale pole kunagi vastust tulnud. Nüüd aga saab Ilka teada, et isa on surnud ning teda oma testamendis ära maininud. Varasematest pettumustest hoolimata sõidab ta Ameerikasse, Racine'i, kus teda ootavad ees igasugused üllatused. Ajalool näib olevat harjumus korduda, sest jälle kord ootab päästmist matusebüroo, mille Poul Jensen on Racine'is asutanud. 

Matusebürooga seonduv ning lahkunute eest hoolitsemise maailm rullub meie ees lahti teistsugusel moel kui tavapäraselt, kui naine peab äkitselt tegelema kõigega, mis selle tegevusalaga seotud on. Peategelane Ilka on õnneks väga sümpaatne. Sirgjooneline ja parajalt jonnakas, kuid siiski tundlik ja samas kahe jalaga maa peal, võtab ta kindlameelselt vastu otsuseid, olles teisalt valmis asju ümber hindama kui ta selleks vajadust näeb. Hoolimata sellest, et isa nägi Ilkat viimati 7-aastasena, tundub, et tütar jäi isale südamesse. Isegi oma nime sai ta Pouli fantaasia järgi, kes väitis, et nägi vastsündinud tüdrukutirtsus erilist väge:

""Sa oled võitja, Ilka, ja varem või hiljem saavad kõik sellest aru. Siis, kui tõenäosus on kõige väiksem, on santsud kõige suuremad, just siis saad sa platsi puhtaks teha ja kõiki jalust rabada. Olla see, keda ei osatud karta, kuid kes lööb läbi, kui seda osatakse kõige vähem oodata." oli isa öelnud."

See on ühtlasi ka krimilugu, mille osakesed kooruvad tasapisi välja siit-sealt. Kuid palju asju jääb veel salapäraseks ning avastamata, seda tunneb ka Ilka, kes iga natukese aja tagant otsustab kõigele käega lüüa ning tagasi Taani lennata. Ent sageli järgneb siis jälle sündmustikus midagi uut ja puudutavat - eelkõige puudutavad teda inimesed ning see tundlikkus, südamlikkus, haprus ja siirus, mis tihtipeale surmaga silmitsi seistes pealispinna alt välja koorub. Muidugi avastab Ilka palju ka iseenda kohta ning tunnetab oma isa kohalolu, mõistes sammhaaval põhjuseid, miks tema isa Poul oma elus just sellise tegevusala valis.

Siiski üks halb asi on selle raamatu juures küll - teada on, et autor on seda plaaninud mitmes osas, ent see konkreetne raamat on ilmnud 2020. aastal, seega on väga tõenäoline, et järgmiste osade tõlkeid peab veel natuke ootama...

Agathe * Anne Cathrine Bomann

 

Loetud 18.-19. november 2021

"Ma kujutasin ette lausa silmanähtavat lootusetust paksu uduna meie vahel ning nihkusin toolis ettepoole, et hoida tema tähelepanu: "See pole tõsi, et on liiga hilja, Agathe. Ma usun, et elu koosneb suurest hulgast valikutest, mis meil tuleb teha. Ja ükskõiksus valdab meid alles siis, kui keeldume niisugust vastutust enda kanda võtmast."

Olin neid sõnu lausunud mitmel eri moel sadu, võib-olla tuhandeid kordi, aga kuna mul ei olnud tõelist, positiivset kogemust, millega neid sõnu täita, jäid need üksnes üldistuseks. Sellegipoolest lootsin ma, et Agathel on neist kasu. Ta lebas seal oma armiliste randmetega, läbipaistev ja habras nagu klaas, ja kuigi ma tundsin end nagu silmakirjatseja, olid mu kavatsused ju head. Soovisin teda tegelikult aidata ja mõnes mõttes muutis see kõik raskemaks.

"Ma saan aru, mida te ütlete, doktor. Kas te arvate, et ma pole proovinud iseendale sedasama öelda?"

"Mõnikord on abiks, kui keegi teine seda ütleb," püüdsin selgitada.

"Võimalik. Ma arvan ka, et ma proovin, kuid elu põgeneb alatasa mu eest. Ta on sealsamas - nii lähedal, et ma haistan teda." Ta vaatas unistavalt enda ette. "Aga ma lihtsalt ei suuda välja mõelda, kuidas sisse pääseda.""

Üks ilus raamat, alustades kasvõi kaanekujundusest. Peategelane, 72-aastane psühhiaater loeb visiite, mis tal veel enne pensionile minekut vastu võtta on jäänud, kui tema vastuvõtule trügib sakslanna Agathe, keda on varem Saint Stephane'i haiglas ravitud.

Tasapisi selgub mehele, et ta isegi on elust võõrdunud. Tal pole õieti peret ega lähedasi ning töö, mis on kunagi olnud talle väga oluline, on nüüd pigem päevast-päeva toimuvate visiitide üleelamine. Samuti häirib teda vananemine.

"Aeg voolas minust läbi, nii nagu vesi läbib roostes filtrit, mida keegi ei vaevu välja vahetama. Tol tinahallil vihmasel pärastlõunal olin ilma vähimagi pühendumuseta rääkinud seitsme patsiendiga ja jäänud oli veel üks, seejärel võisin koju minna. /.../ 

Miks - ja see oli alati esimene mõte - ei räägi keegi mitte kunagi, mis juhtub kehaga, kui inimene vanaks jääb?

Miks ei räägita valutavatest liigestest, lotendavast nahast ja nähtamatusest? Vananemine, mõtlesin ma, sellal kui kibestumus maad võttis, tähendab eelkõige avastamist, kuidas erinevus inimese mina ja tema keha vahel kasvab üha suuremaks, kuni ühel päeval on inimene iseendale täiesti võõras. Kas selles on midagi ilusat või loomulikku?"

Kuid Agathe tulek muudab midagi, see avab peategelases uksi, mis seni on suletuna püsinud või kinni vajunud. Kaunilt kirjutatud ja hästi tõlgitud. Peategelase nime lugeja vist teada ei saagi (vähemalt mina ei märganud), küll aga seda, et tegevus toimub Pariisis millalgi pärast 1935. aastat. Neid aastaarve on üllatav lugeda, sest tundub, nagu võiks tegevus (peale haiglas toimunu, millest annavad raamatus aimu Agathe haigusloos äratoodud märkmed) aset leida kasvõi nüüd ja praegu.

Insener Garini hüperboloid * Aleksei Tolstoi

 

Loetud 23. oktoober - . 18. november 2021

Mul on hea meel, et nii elektrooniliselt raamatuid laenutades (Ellu) või ka füüsiliselt raamatukogus käies satub ette raamatuid, mida ise ei oskaks otsida. Nii komistasin ka selle raamatu otsa ning pidin tõdema, et 1926.-27. aastal kirjutatud ning 1937. aastal täiendatud raamat on sama filmilik ja põnev, või põnevamgi, kui mitmed tänapäevased. Tegelikult panebki vanemate teoste puhul imestama ettenägelikkus, mida tegelased kasutavad - tänapäevaste tehniliste võimaluste juures on paljusid asju niivõrd palju lihtsam teha, varem pidi olema rohkem nutikust, et hakkama saada.

Lapsepõlves ahmisin endasse igasuguseid raamatuid ning teadmatuses varasematest ajaloosündmustest oli omamoodi "puhas" nõukogude patriootlikkus mulle miskitpidi omane. Eks lastele on vahel vist üldse võimalik asju sel moel ette sööta, et asi on ühteaegu võõras ja omane, arusaamatu aga harjumuspärane. Nii tundub arusaadav ka uurija-spordimees Shelga, kes pärast valenime all esineva insener Gariniga kohtumist sattub suurematesse seiklustesse. Tema on siis see hea tegelane, kes võitleb patriootlikult nõukogudemaa ning kogu maailma töölisklassi parema tuleviku eest.

Raamatu sündmused on tõesti väga seikluslikud ja samas utoopilised. On tõenäoline, et inimese põhiolemus pole ka praeguseks ajaks oluliselt muutunud ning meid annaks mõjutada mitmel moel - kas meelitades materiaalsete hüvedega või piirates, või otsustades, et üks või teine inimrühm on teistest rohkem või vähem väärt. Selles kahjuks ju midagi uut polegi, ebavõrdsus valitseb endiselt. Lihtsalt paljud asjad on varjatumad kui selle raamatu peategelase Garini plaanid, mille sisu autor meile ühel hetkel paljastab. Enne seda võib veel tegelikult loota, et ehk on Garinil kavas siiski midagi omakasupüüdmatumat ning võib-olla on raamatu kõige hullem kurikael hoopiski ameerika päritolu keemiakuningas, Pariisis resideeruv Rolling...

Kuid poleks tore raamatust liig palju paljastada. Mõned üksikud lõigukesed aga tahaks siia ikkagi ka panna:

"Kuna Rollingil oli igav sel vihmasel pühapäevaõhtul, siis andus ta meeleldi mõtisklustele keemia suurest tulevikust. 

"Ma arvan (ta vehkis nina ees poolenisti ära suitsetatud sigariga), ma arvan, et jumal Seebaot lõi taeva ja maa ja kõik elava kivisöetõrvast ja keedusoolast. Piiblis pole sellest otseselt räägitud, kuid võib aimata. See, kelle valduses on süsi ja sool, valitseb maailma. Sakslased tükkisid neljateistkümnenda aasta sõtta ainult sellepärast, et üheksa kümnendikku kogu maailma keemiatehastest kuulusid Saksamaale. Sakslased mõistsid söe ja soola saladust: nemad olid ainsaks kultuurrahvuseks sel ajal. Kuid nad ei arvestanud seda, et meie, ameeriklased, võime üheksa kuuga ehitada Edgewoodi arsenali. Sakslased avasid meie silmad, me saime aru, kuhu tuleb paigutada raha, ja nüüd hakkame maailma valitsema meie, aga mitte nemad, sest pärast sõda on raha meie käes ja keemia ka meie käes. Me muudame Saksamaa kõige pealt, ja tema järel ka teised maad, kes oskavad tööd teha (kes ei oska, surevad loomulikus korras välja, me aitame neid selles), muudame üheks võimsaks vabrikuks. Ameerika lipp mähkub ümber maakera nagu ümber kompvekikarbi, ekvaatorit mööda ja poolusest pooluseni..."."

Ja üks väiksem mõtisklusejupp Garinilt:

"Kuulake, mis siis lõppude lõpuks on inimene? Kas tühisem mikroorganism, kes on klammerdunud kirjeldamatus surmahirmus savist maamunakese külge ja lendab temaga koos jäises pimeduses? Või on ta aju, jumalik aparaat iseäralise salapärase mateeria - mõtte tootmiseks, mateeria valmistamiseks, mille üks mikron mahutab endasse kogu universumi... Noh? Näete nüüd, seep see on... " 

Raamatu lõpp jäi minu jaoks veidi küsitavaks. Kuid kui ise läbi loete siis on lihtne mõista, et pärast sellist keerukat, lennukat ja seikluslikku sündmustikku olekski päris keeruline sellele mingit mõistlikku lõpplahendust leida.

nr 3 * Nõid * Michael Scott

 

Lugesin 9.-12. november 2021

Järgmine sarja raamat sisse ahmitud... Õigustatult on selle pealkirjaks "Nõid" kuivõrd läbivaks tegelaseks, kelle võimeid ja oskusi selles osas näidatakse, on alkeemik Nicholas Flamel'i abikaasa Perenelle. Sarja teine raamat kandis nime "Maag", mis pööras rohkem tähelepanu Flamel'i kunagisele õpilasele, Mustade Ülikute poolele läinud John Dee'le. Ja esimene sarja raamat oli muidugi "Alkeemik". 

Sari keerleb ümber kaksikute Josh ja Sophie Newman'i, kes ilmnevad olevat suurte võimetega ning mängivad olulist rolli maailma päästmisel Mustade Ülikute ja igasuguste iidsete olendite käest, kes on sajandeid elanud tagasitõmbunult, ent ihkavad nüüd saada maailma taas enda valitsemise alla. Õnneks on lisaks Ülikutele maailmas ka paljusid surematuse saavutanud inimesi või muid olendeid, kes on võimelised Nicholas Flamel'i ning kaksikuid aitama kui neil jalgealune tuliseks läheb.

Võlukunst, iidsed saladused, jõujooned, maagilised olendid ja esemed - see kõik tohutus tempos serveerituna sunnib raamatut lausa neelama. Lugu on ka parajalt visuaalne, nii et tekib ettekujutus kui vägev võiks see olla filmina või pigem pikema sarjana. Samas nõuaks see tohutus koguses eriefekte, nii et... jah, ilmselt seda vist ei juhtu. Vaatasin, et 2011. aastal valmis esimese raamatu põhjal vändatud film, ent see tundus treileri põhjal parajalt lastekas oma olemuselt, kuigi mulle tundub, et ta ei pruugiks olla ainult noortele suunatud film. Küllap jätkuks piisavalt huvitavat ka suurematele...

Õhku haihtunud * Ann Cleeves

 

Loetud 15.  juuni 2021-17. juuli 2021
ja oktoober 2021

Ei jäänudki muud üle kui hakata raamatut uuesti lugema - vahepeal neelasin raamatuid järjest nii palju, et ei jõudnudki nendest postitust teha... Ja iseenesest mulle meeldib, et hästi kirjutatud raamatute puhul on sageli nii, et autor ei "anna süüdlast välja" just kuigi lihtsalt - seega võib teinekord rahumeeli raamatuid üsna väikese vahega uuesti lugeda. 

Ka selle raamatuga on minu arvates nii. Õhkkond ja meeleolu tuleb kohe tuttav ette kui raamat uuesti avada (minu puhul küll netis, ehk siis ELLU kaudu, sest nii on ülimugav), ent pole nii, et meenub kohe ka mõrva sooritaja. Esialgu on meenub vaid ähmaselt midagi, nii et saab rahuliku südamega edasi lugeda...

Tegevus toimub Shetlandi kõige põhjapoolsemal saarel, Unstil, kuhu värske abielupaar Lowrie ja Caroline on tulnud "kodokäiku" tegema ning Meonessi rahvamajas pulmapidu pidama. Pulmaliste hulgas on ka Caroline'i kaks lähimat sõbrannat, Polly ja Eleanor koos kaaslastega, kes jäävad pärast pidu Sletts'i nimelisse puhkemajja peatuma. Eleanor räägib teistele väikesest valges kleidis tüdrukust, keda ta oli rannal tantsimas näinud. Tegelikult on ka Polly just äsja sarnast tüdrukut näinud, ent mingil põhjusel ei soovi ta sellest ülejäänud seltskonnale rääkida. Nii Eleanorile kui ka Pollyle tundus, nagu oleks tüdruk äkitselt õhku haihtunud.

Hommik toob aga kahjuks uued uudised - 36-aastane Eleanor on kadunud ning algavad otsingud. Sõbrad loodavad alguses, et tegu on mingi naise väljamõeldud naljaga ning peatselt ilmub ta kusagilt välja. Samas on ta viimasel ajal olnud depressioonis raseduse katkemise pärast ning seetõttu on abikaasa Ian mures. 

Jimmy Perez sõidab koos Sandyga saarele asju uurima, lootes esialgu, et tegu on eksitusega ning naine ilmub kohe-kohe välja. Kuid esialgu uudiseid pole ning Perez asub Eleanori sõpru küsitlema. Selgub, et et Pollyle on tuttav legendi Pisi-Liisust, kes 1930. aastal sealkandis uppus ning käivat nüüd saarel kummitamas. Arvutist Eleanori pilti otsides selgub, et naine on öösel kell kaks sõnumi saatnud, milles teatab, et teda ei tasu otsima tulla, sest elavana pole võimalik teda leida. 

Suurt osa sündmustikust näeme Polly pilgu ja mõtete läbi ning muidugi ka Jimmy Pereze kaudu. Just Polly leiab Meonessist tagasi jalutades Eleanori telefoni ning seejärel kahjuks leitakse ka naise surnukeha...

Ja ilmselt kui hakkaks edasi sündmustikust kirjutama, läheks see liiga üksikasjalikuks...

Silmapilk * Suzanne Redfearn

Loetud 12.-14. november 2021

See on raamat, mille lugemist oli raske alustada. Teadmine, et peategelane saab loo alguses surma, pani esialgu raamatut lihtsalt siit-sealt lahti lööma, nii et kui päriselt algusest peale lugema hakkasin, olid mitmed hilisemad lõigud juba läbitud...

See on südamlik raamat, traagikast ja kurbusest, tegelaste keerukast olukorrast hoolimata. Peategelane Finn Miller, kes suurema osa sellest loost peab oma perekonna edasist käekäiku kõrvalt jälgima, on 16-aastane tüdruk. Ta saab suusaretkel toimunud autoõnnetuses silmapilkselt surma, samas kui ülejäänud seltskond - tema vanemad Jack ja Ann, 13-aastane arengupuudega vend Oz, õde Chloe koos sõbra Vance'iga, Finn'i parim sõbranna Mo, tee äärest peale võetud noormees Kyle ning kolmeliikmeline sõprade perekond Karen, Bob ning Natalie - peavad järsakust alla lennanud jääkülmas autos toime tulema ning tegema otsuseid, mis nende elu võivad päästa või lõpetada.

Mitte keegi autos olnud inimestest ei tea kogu tõde, seda näebki vaid Finn üksinda. Ehkki tal pole enam füüsilist keha ning ta ei tunne lõhnu, nutab ja naerab ta koos ellujäänutega, elab neile kaasa ning tunneb viha ja jõuetust, kuna ta näeb kõike, ent ei saa aidata. Ta märkab, et suudab siiski elavatega kontakti saada, kui nad uinuvad, ent samas taipab, et enamusele see ei sobi kuna neid tabab paanika kui ta nendega rääkida püüab.

Kõik, kes on õnnetusega seotud, elavad seda läbi ning sündmused ja nende sisimas toimuv muudab neid, kellelgi pole võimalik niisama lihtsalt eluga edasi minna. Finn'i perekonnas on üheks valguskiireks tema vanem õde Aubrey (keda retkel kaasas polnud):

"Hoolimata kõigest, mis on juhtunud, pole Aubrey muutunud. Nagu ajarändur, kes on paistatud viimsepäevajärgsesse maailma, teab ta küll tragöödiat, kuid ei teadvusta seda, olles endine ja seega häirimatu tõsiasjast, et kõik teised ta ümber on muutunud uuteks imelikeks olenditeks, võõrasteks, kes kõiguvad hävinguveerel.

Ning erakordsel kombel mõjub tema teadmatus nagu tavalisusemagnet, tõmmates kõik tagasi normaalsusesse. Ta lobiseb oma pulmadest, lilledest ja kutsetest ning mu ema, isa ja Chloe klammerduvad selle külge, lüües kaasa rohkem kui kunagi varem, tundes tänu või siis soovides meeleheitlikult keskenduda millelegi muule kui sellele paroodiale, mis on kestnud viimased kakskümmend kuus päeva."

Õnnetus toob inimestes, kes seni on tundunud head ja hoolivad, välja teised küljed, millest nad arvatavasti isegi teadlikud polnud. Nii mõtiskleb Finn oma tuttavate pere üle ning küsib:

"Kas headus on tõeline vaid siis, kui see tuleb isikliku hinnaga? Igaüks võib helde olla, kui on rikas; igaüks võib isetu olla, kui tal jagub piisavalt./.../ Kas ma saan Karenile ta argpükslikkust pahaks panna? Seda, et ta oli isekas, sest kartis? Kas me sünnime tugevaks? Ja kui nii, siis kas peaksime hukka mõistma need, kes seda pole?"

Jälgides oma perekonna elu pärast õnnetust, tunneb Finn kurbust, nukrust ja valu kui tundub, et temaga seonduvad mälestused maha vaikitakse. Vaimuna elab ta kõigele kaasa, tema tegelaskujus pole liigset paatost või traagikat, ent ta tahab siiski jääda mälestusena osaks oma lähedaste elust.

"Parkla kõrval on väike purskkaev.

"Üks penn palun?" ütleb Chloe inglise aktsendiga, käed välja sirutatud nagu kerjusel. 

Mu ema tardub. Nagu õunakaste ja puuviljarullid, oli kerjatud pennide purskkaevudesse viskamine minu teema, Finn-ism.

Chloe teeskleb, nagu ei märkaks ema kõhklust. Ta käed on endiselt ette sirutatud.

Anna talle üks penn! hüüan ma. Mul on kõrini sellest, et iga mälestus minust heidetakse kõrvale, seda välditakse või peetakse pühaks. Ma tahan, et ema naerataks, kui temalt penni palutakse, ja naeraks, kui ta toidupoe lihaosakonnas kõnnib, meenutades seda, kui küpsetasime koos sinki, millel oli läbipaistev kile peal, kuidas me niisutasime seda kaks tundi, enne kui aru saime, et see näeb veider välja. Ma tahan, et isa naerataks, kui ta kanatiibu sööb ja Angelsi pesapallimeeskonna mängu vaatab. Ma tahan, et Mo ei mööduks võilillest, ilma et seda puhuks ja siis läbi jookseks, et seemneid juustesse püüda.

Surnud olla on nõme, aga vaadata, kuidas nad oma elu hävitavad, on hullem.

Mäletage mind! karjun ma. Tähistage mu elu! Ärge toppige mind karpi ega visake ära! Lõpetage iga mälestuse vältimine selle kohta, kes olin. Ma elasin ega taha, et mind jäädaks meenutama mu enneaegse surma pärast. See oli kõigest lõpp. Enne seda oli aga kuusteist aastat elu - hea, halb, naljakas, lõbus. Finn.

Mu ema pistab käe tuimalt oma kotti ja võtab välja mitte ühe, vaid kaks penni, kummagi jaoks ühe. Nad tõstavad mündid suu juurde, soovides midagi (järjekordne Finn-ism), ja viskavad need siis vette.

Hästi tehtud, Chloe!"

Kui raske võis olla autoril seda raamatut kirjutada, mõtlen - teades tema järelmärkusest, et raamat ilmselgelt poleks sündinud kui autoril poleks olnud lapsepõlvest isiklikku kogemust samal teemal. Ma ei saa jätmata siia lisamast veel paari lõiku.

Üks viiekümnendates aastates maratonijooksja moodi mees sörgib koos koeraga kallakust üles, näeb mu ema ja lisab sammu. "Oled kombes?" küsib ta, kui tema juurde jõuab.

"Kuidas ma sellest üle saan?" pomiseb ema, mitte tingimata talle. Viha. Haavumus. Süütunne. Ja lein. Lausa nii tugev, et ma tajun selle koormat ja rõhumist, nagu oleks ta uppumas ega suuda hingata.

"Üks samm korraga," vastab mees, rääkides omast kogemusest ja sellise sügava mõistmisega, mis paneb mind arutlema, kas igasugune valu on sama, olenemata põhjusest. "Sa oled endiselt siin," jätkab mees. "Nii et see pole tegelik valik. Sentimeetri, meetri kaupa, mitte tingimata õiges suunas, kuid sellegipoolest edasi."

Mu ema ohkab sügavalt, vaadates talle otsa.

"Kuni lõpuks," lausub mees, "saab olevikust minevik ja sa oled kusagil mujal, loodetavasti paremas kohas kui täna siin."

Mu ema laseb jälle pea norgu ja noogutab ning mees ajab selja sirgu ja jätkab oma teed. Ja ma olen nii tänulik, et palvetan jumala poole, et ta märkaks selle mehe lahkust ja õnnistaks teda kuidagi. Vaadates, kuidas ta minema sörgib, leian ma, et mõnes mõttes pole selline vaatenurk sugugi halb ja et mõnikord üllatavad inimesed sind."

Vanaema Huldi raamatukogu * Þórarinn Leifsson

 

Loetud 14. novembril 2021

Albertina elab maailmas, kus lugemist peetakse laste jaoks kahjulikuks, koolis ei kasutata õppimisel raamatuid ja kõige tähtsamaks peetakse arvutusoskust. Täiskasvanud järjest kaovad ning paljud lapsed peavad omal käel hakkama saama. Albertina pere on just kolinud uude, Kuldpuuri-nimelisse majja ning samas on tema vend kusagile saladuslikult kadunud. Uus kool kahjuks ei rõõmusta teda samuti millegi heaga, sest klassikaaslased kasutavad asjade klaarimiseks meelsasti vägivalda. Äkitselt kaovad ka Albertina vanemad.

Lohutusena aga saabub just enne vanemate kadumist kusagilt äkitselt vanaema Hulda, ühes kellega ilmuvad Kuldpuuri korterisse tuhanded raamatud. Ning selgub, et sellest saladuslikust vanast naisest on paljud Albertina koolikaaslased juba palju lugusid kuulnud...

Kiirelt loetav raamat, mis võiks praeguselgi ajal meid mõtlema panna:

"Ma ei suuda seda uskuda," katkestas Viiruse-Valli hüüatus järsku vaikuse. "Siin on kirjas, et maakera on planeet, mis tiirleb ümber Päikese! Ja ümber Maa tiirlevad teised taevakehad! Vaadake neid pilte." Ta näitas neile suurt musta üle kahe lehe ulatuvat pilti: "See on Maa. See on Kuu. Kuu tiirleb ümber Maa. Maakera polegi lame, nagu me oleme alati arvanud."

Raisatud suvi * Arnold Sepp

Loetud 8.-9. november 2021

Suvi pärast lõpueksameid pakub sõbrannadele Amile ning Eerikale uusi mõtteid ja väljakutseid, midagi on 18-aastaste neidude elus muutunud - tekkinud on seletamatu ja tundmatu igatsus, mida varem polnud. Eerika on ammu kuulutanud, et tema soovib varakult abielluda, ent Ami pole seni poistest kuigivõrd huvitunud olnud. Nüüd aga hakkab talle tähelepanu pöörama noorte neidude hulgas tuntud tantsuõpetaja Gert René, kes on suveks Viljandisse saabunud ning Ami sihikule võtnud.

Kuigi Ami ei tunne noormehe suhtes algselt poolehoidu, ei jäta Gert René siiski Ami tähelepanu otsimist. Tüdruku sõbratar Eerika aga leiab, et Ami perekonna juures peatuv maapoiss Jüri on tema jaoks huvitav ning aegamööda arenevad nende kahe vahel lähedasemad suhted. 

Suvi kulgeb omasoodu ning noortevahelised suhted samuti. 1930. aastate meeleolusid kajastav ning 1939. aastal väljaantud suvitusromaan on minu arvates palju tõsisem kui mitmed tänapäevased ajaviiteromaanid. Ami mõtisklused suhete teemal, tema sirgjoonelisus ja ausus on väga sümpaatsed ning tõsiseltvõetavad. Tema suhtumine suhetesse pole kergemeelne ning eks see teebki kõik tema jaoks ka raskemaks. Kiindumuse kasvades jõuab ta paratamatult küsimuseni: "Mis sa arvad, kas ollakse siis õnnelik, kui omatakse midagi, millest ei taheta kunagi loobuda?". Sellised küsimused viivad ta äkitselt arusaamisele: "Kõik oli korraga nagu liikuvale liivale ehitatud. Kujuteldav õnn helkis nagu petlik kassikuld."

Autor Arnold Sepp ei kirjelda siiski mitte ainult noorte elu ja mõttemaailma vaid võtab vaatluse alla ka eelmise põlvkonna kombeid ja harjumusi. Ami ema juurde nimelt koguneb tihtipeale daamide seltskond, kes jagavad omavahel infot kokakunsti ja moeteemadel, lahates samas ka teiste lähikondsete isiklikku elu ja valikuid. Omamoodi võib nende vestluste kirjeldusi näha ka humoorikatena, ent siiski mitte ainult...

"Too õhtu oli klubis üldse võrdlemisi äge. Tuba oli täis sumisemist, nagu oleks heitnud peret terve mesiniku aed.

Äsja oli trükist ilmunud mingi kirjanduslik teos ja kirjanduses väga kompetentsed daamid kangutasid kõigest jõust selle kallal. Eile õhtul oli teatris olnud esietendus ning seitse-kaheksa daami, kelle lavaline arusaamine oli väga kõrge tasemega, materdasid armetult vaeseid näitlejaid; saapakaupmees Kõlgatsi abikaasa, kelle tütar käis juba kolmandat aastat klaveritunnis, pildus kõrgel, kriiskaval toonil kogu aja kaikaid kodaraisse ühele noorele klaverikunstnikule, kes oli julgenud iseseisva kontserdiga esineda paar päeva tagasi. Aga tema kriitika ähvardas, vaatamata kõrgele toonile, jääda hüüdjaks hääleks kõrves. Nimelt proua Kõlgatsi ümber ei istunud teisi kõrgema muusikalise talendiga daame, vaid õnnetul kombel piirasid teda suurimad kinospetsialistid, kes hööveldasid parajasti üht uuemat filmi nii, et laastud lendasid, ning jõudsid välja ühisele arvamusele: Elisabeth Berger pole tõesti mitte midagi erilist."

Värskendav on näha eesti keelt veidi teistsugusena. Ja lugeda üldse natuke teistsugust raamatut, mis oli küll hõlpsasti jälgitav ja loetav, ent mis ei keskendu sedavõrd välisele kuivõrd ühe noore mõttemaailmale ja esimestele kogemustele romantiliste tunnete vallas. Lõpetuseks sobivad hästi Ami ema sõnad: "Ja kui ongi midagi ehk viltu läinud, siis ainult selleks, et edaspidi läheks vähem viltu... Ei õpeta ju keegi meid nii hästi kui elu ise... mõnda varem, teisi hiljem... ".

 

Varjatud sügavused * Vera * Ann Cleeves

 

Loetud 20. oktoober 2021 - 9. november 2021

See on minu jaoks esimene inspektor Vera lugu, mida olen lugenud. Ka televisiooni jaoks tehtud sarjast olen näinud seni ainult üksikuid lõike ning huvitaval kombel ei tabanud kohe ära sarnasust Shetlandi sarjaga, mis mulle väga meeldis. Ilmselt viimase puhul on ikkagi minu jaoks ka väga oluliseks tegelaseks loodus, mis põimib kõikide lugude ümber oma aura ning muudab selle sarja eriliseks. 

Cleeves oskab hästi ära kasutada teadmisi, mida ta on oma raamatute loomiseks kogunud - ka siin on näiteks juttu fanaatilistest linnuvaatlejatest, keda leiab samuti Shetlandi sarjas. Kuid seekordne lugu algab hoopiski noorest poisist Luke'ist, kes leitakse surnuna oma kodust, vannist. Poisi ema, kes jõuab tagasi sõbrannadega veedetud õhtult, süüdistab end, uskudes, et poiss on sooritanud enesetapu. Pärast hea sõbra Thomase surma on Luke olnud depressioonis ning isegi haiglaravil, niisiis tundub see loogilisena. Kuid kohale saabunud uurija Vera näeb juhtunus enamat, sest surmapaik on filmilik, lavastatud - veepind vannis on kaetud kaunite lilledega, mis on hoolikalt surnukeha ümber vette asetatud...

Kohates raamatutes uurijatena või peategelastena järjest inimesi, kes on sümpaatsed kuid ometi nii erinevad, on hakanud tekkima küsimus, mis nad siis lugeja jaoks meeldivateks teeb? Ning täna kohtusin ühes blogis tsitaadiga Eugene O'Neill'ilt, mis seda hästi sõnastada aitab: "Armastan elu. Aga ma ei armasta elu mitte tema kenaduse pärast. Ilu on ainult väline kest. Ma olen tõsisem armastaja. Armastan elu alastiolekut. Minu jaoks peitub ilu isegi ta inetuses. Inetust pole minu jaoks õieti olemaski, sest vead on tihti üllamad kui voorused ja peaaegu alati läbinägelikumad."

Vera Stanhope on keskealine, kogukamat ja suuremat tüüpi naisterahvas, kes elab üksinda ning leiab õhtuti koju jõudes lohutust klaasikesest või enamast. Kuid sealjuures on ta terava mõistusega ning hea vaistuga uurija, kes ei anna niisama alla ning järgib oma instinkte ka siis kui teised ilmselt alla annaksid. Tema otsekohesus ja teravus võib kaastöötajaid hirmutada ning ta isegi sõitleb end kohati selle eest, et tundub liig küünilisena, olgugi, et oma mõtetes. Vera on praktiline inimene, samas ei aja ta taga korda ja puhtust ning tema kodus valitseb pigem segadus. Tundub, et tema meeskonnal ongi vaja piisavalt karmi ja teravat juhti - neist jääb raamatus mulje kui pigem flegmaatilisest seltskonnast, kes heameelega jaokskonnast välja ei lähekski: "Vera arvas, et nüüd on piisavalt palju räägitud. Rääkida meeldis neile kõikidele. Rääkimine, kohv ja saiakesed kaitsesid neid väljaminemise ja inimestega suhtlemise eest."

 Verat ja tema muhedat humoorikat stiili iseloomustab suurepäraselt näiteks järgmine lõik:

"Oli esmaspäeva hommik. Vera ärkas nagu nüüd vist peaaegu alati kerge pohmelusega ja tundega, et ta ei ole korralikult välja maganud. Aken oli lahti ja naabrite nooruke kukk, kes kõik muud helid enda alla mattis, näis olevat asunud elama kuhugi otse tema silmade taha. Vera mõistis, et ta on selle väikest talu pidava abielupaari uudishimu objekt. Nad olid linnast siia kolinud ja vaeva näinud, et temaga hästi läbi saada, kusjuures nad pooldasid naeruväärset arusaama, et maainimesed mõistavad looduse saladusi, ja pidasid seda millekski peaaegu müstiliseks. Seejärel said nad teada, et Vera on politseinik, ja ta taipas, et enda arust olid nad kohustatud seda hukka mõistma. Nad olid käinud igasugustel marssidel ja nägid politseis vaenlast. Vera ei lasknud sellest ennast põrmugi häirida. Kui mitte arvestada, et ta nägi vahel unes, kuidas ta seda kukke kägistab.

Ta pani akna kinni ja läks kööki teed tegema, jättes tähelepanuta mustade taldrikute kuhja kraanikausis. Pärast esimest teelonksu oli ta juba kõige täiega juhtumi juures, pea kihas mõtetest ja süütunne joomise pärast oli unustatud. Kukkki meeltest heidetud. See oli see asi, mille nimel ta oligi siia ilma loodud.

Ta kavatses sõita täna Newcastle'sse - sinna suurde linna. Just niiviisi oli ta seda näinud tütarlapsena ja linnas käimist pidas ta seikluseks senimaani. Ta sõitis läbi ka Joe Asworthi kodu juurest ja võttis seersandi kaasa. Ta teadis, et teda ennast ei tohi akadeemilisse maailma ihuüksi lahti lasta. Ta on liiga valju häälega ja ninakas ning jõuab lõpuks välja selleni, et solvab kedagi."

Kahjuks ei jää Luke'i surm ainsaks ning Vera ja tema abijõud peavad järjest kiiremini tegutsema, et leida mõrvar ning järgmisi ohvreid ära hoida. Ikka on nii, et mida lõpupoole, seda kiiremaks muutub sündmuste tempo ning tahaks, et võiks veel veidi kauem raamatut nautida, ent siis - äkitselt - ongi käes lõpplahendus. Ann Cleeves oskab põnevust ülal hoida, nii et seda jätkub tõusvas joones tervesse lukku.

nr 2 * Maag * Michael Scott

 

Lugesin 6.-7. november 2021

Tõeline võidujooks läbi raamatu. Kui esimest osa ("Alkeemik") sattusin lugema pikema aja jooksul siis teise osa lugesin läbi kahe päeva jooksul. Paraku ju sündmustikust väga rääkida ei tohiks, et ikka säiliks põnevus... Ja põnev see lugu on, võib-olla kohati tahakski sekka veidi pikemaid rahulikke lõike, et tegelastesse teistmoodi süveneda. Neid siiski leidub raamatus ka, ehkki enamasti on tunne nagu kiirrongi peal.

Mulle meeldis, et selle osa tegevus toimub Pariisis ning kuigi autor ei pruugiks kajastada Pariisi tõetruult, annab ta kindlasti ideid selle kohta, mida Pariisis külastada võiks (katakombid näiteks). Ning ka tegelased on sellised, et võivad tekitada huvi tegelike ajalooliste isikute kohta. Ilmselt ongi praktiliselt kõik isikud/olendid/kohad jne seotud reaalselt kasutusel olevate nimedega, sageli mütoloogiliste või rahvapärimuslike. Vähemalt mulle tulid küll paljud neist tuttavad ette. See on väga põnev, kuidas autor on suutnud leida kogu maailmast põnevaid isikuid, kohti ja sündmusi, mida omavahel seostada. 

Raamatu esimeses osas saavad kaksikud Josh ja Sophie Newman oma kodulinnas tuttavaks meeldiva abielupaari Nick'i ja Perryga, kes peavad väikest raamatupoodi. Ühel päeval ilmuvad sinna ootamatud külalised ning Josh ja Sophie kistakse kaasa uskumatutesse seiklustesse. Selgub, et Nick ja Perry on hoopiski Nicholas ja Perenelle Flamel, kes on sündinud mitmeid sajandeid tagasi ning on avastanud igavese elu saladuse tänu iidsele võluväega raamatule, mille valvuritena nad tegutsevad. Kuid Maag Abrahami raamatut soovivad enda valdusse saada ka teised ning selgub, et kaksikud võivad olla seotud sinna kirja pandud ennustustega. Selleks, et ennustused täituksid, on vaja äratada Joshi ja Sophie maagilised võimed ning seda suudavad teha vaid vähesed. Siit algab pikk teekond, mille jooksul selgub, et maailm pole sugugi nii muretu paik kui Joshile ja Sophile seni on tundunud. Raamatu esimeses osas jõuab kokkusaanud seltskond Ojaisse, kust nad liiguvad Pariisi, kus omakorda toimub teise raamatu tegevus.

Pariis pakub kaksikutele ning Nicholas Flamelile hulgaliselt põnevaid kohtumisi, millest suurem osa on väga ohtlikud. Kuigi Josh ja Sophie on olnud omavahel väga lähedased, lahutab neid nüüd tõsiasi, et Sophie maagilised võimed on äratatud, ent Josh pole veel seda võimalust saanud. See lööb venna ja õe vahele paraja kiilu. Mustade Ülikute heaks töötav doktor John Dee (kes on kunagi olnud Flamel'i õpilane) on omakorda suutnud äratada Joshis kahtluse Nicholas Flamel'i suhtes ja tundub, et nii on Mustadel ülikutel endiselt võimalus saada üks kaksikutest enda poolele.

Õnneks laenutasin kohe kolmanda osa ka, et ei peaks järgmise osa lugemisega väga pikalt ootama. 

Öö Saint Cloud's * Andrei Ivanov

 

Loetud 23. oktoober - 5. november 2021

Pärast kenakest hulka krimilugusid on see raamat minu jaoks hüpe hoopis teises suunas. Kui krimi- ja põnevuskirjandus haarab sel moel, et raamat saab tavaliselt väga ruttu otsa siis "Öö Saint Cloud's" lugemine võttis kõvasti rohkem aega. 

Vaimustusin kohe esimestest lehekülgedest Andrei Ivanovi sõnamaagiast, mis tabas plahvataslikult, lausa nagu paisu tagant, voolates mööda lehekülgi. Imetlusväärne ja uskumatu ning samas väga tabav. Kahju, et ma ei taibanud kuni selle hetkeni, mil raamat läbi sai, et ka Ellu netiväljaandes raamatut lugedes oleks mul olnud võimalik endale meeldivad kohad ära märkida, et neid hiljem üle lugeda või tsiteerida. 

Tegelikult ei taha ega oska ma midagi täpsemalt kirjutada, õnneks on huviliste jaoks ka netis lühitutvustus olemas. See oli teistmoodi ning väga mõjuv. Ja puudutav ka sellepärast, et peategelane, kirjanik Stepan Rakitin, on meie kaasmaalane. Näha Tallinna tema silmade läbi on omalaadne kogemus. 

Kuidas on tunda end võõrana ka ainsal maal, millega oled otseselt seotud...? Kas on õige, et me ei toeta neid, kes mingil muul põhjusel, mitte oma eesti juurte tõttu, on Eesti oma koduks valinud? Inimesel peaks olema õigus elada ja tunda end õnnelikuna maal, mille tema süda on koduks valinud. Või ka siis kui oled kusagile sattunud mitte just omal valikul, ent püüad anda ühiskonnas oma panuse, tundub inimlik ja õige, et sind sinu päritolust hoolimata hinnatakse ja toetatakse. Olen isegi kogenud võõraks jäämist, õppides mitmeid aastaid meie naabrite soomlaste juures. Hoolimata sellest, et paljud olid toetavad, leidus ka neid, kes suutsid oma suhtumisega väga selgelt näidata, et eestlased pole sugugi teretulnud. Aga see on juba minu isiklik mõtisklus. 

Ivanovi raamat pole kindlasti kergete killast kuid väärib lugemist lisaks muule just tänu oma ilusale keelele.

"Vihm jäi ootamatult järele ja pärast mitut tundi saabus haruldane, aknaklaasidel helisev vaikus. See immutas läbi kõik; tundus, et isegi asjad muutusid raskemaks ja vähem käepäraseks. Oli, nagu oleks nähtamatu orkester kaua mänginud ja seejärel vaikinud, ja linn tardus ootusse. Linn jäi vait, otsekui oleks ta suu vett täis võtnud, ja muutus veel kivisemaks kui tavaliselt. Mõtlikkus valgus mööda tänavaid laiali. Tardunud nägudega inimesed hulkusid mööda ringi, teadmata, millisesse vitriini jätta oma peegeldus; segaduses turistid sakutasid oma kaarte, püüdes end neilt üles leida; kajakad tegid lennukaari üle katuste ja oma kriiskepuhangutega vaikust nüpeldades kadusid jälle kuhugi katuste taha; summutatult urises ehitustööde kära, paukusid uksed, undas trellpuur, raskelt ohkas lift - ja kõik see, läbi imbununa ühest nähtamatust noodist, helises, värises, pulseeris. Tsisternid kõmasid silla alt aeglaselt läbi roomates, hoone kattus vibratsiooni kananahaga, ja ometi võis läbi kolina, mürina ja lõgina kuulda iga veepiiska, iga puulehte. Hambad olid tihedalt kokku surutud, oli tahtmine kössi tõmbuda, kaevuda näoga märga murusse."

Leidsin! See on iseloomustav:

"Ma polegi kuhugi ära sõitnud!", mõtles ta, otsekui salvestades, "ja enam ei sõida ka... olen alatiseks selle maaga seotud... Pole mõtet kuhugi ära minna. Igal pool on võõras. Sest ise olen võõras. Pole ennast leidnud. Pole ennast leidnud... ja... pole ennast leidnud... kuidas edasi läks?"

Läks kaotsi, sulas ära, voolas minema...

Inglismaalt või Hollandist töölt naastes ei tulnud ta Eestisse kui koju, vaid oli otsekui läbisõidul veel ühes Euroopa riigis, otsekui rännakut jätkates - see polnud kojunaasmine - ta polnud ühtki korda naasnud. Ajutine elamisluba (nüüd nõuti püsiva elamisloa taotlemiseks keeleeksami tegemist) oli selle tunde katalüsaatoriks. Kleepuva vihma käes ema haual, karkude najal (pöialiigese murd) mõistis ta raevuga, et ta ei sõida kunagi kuhugi ära, ei kasva millegi külge (parimal juhul kiindub ja kõik), on sunnitud mädanema siin, riigis, mida ta kunagi armastama ei hakka. Mõtted kolisesid nagu jalarauad, nagu neetud!

/.../

Kuid isegi kui tal oleks pass taskus, Stepan teadis: ta ei tunneks end kuskil koduselt. Mitte kuskil... Isegi mitte siin. Sest et: ei piisa, kui sulle meeldib Eduard Wiiralt, Sven Grünberg, Jüri Järvet või "Mäeküla piimamees"... "Põrgupõhja uus Vanapagan" - ei piisa!... 

/.../

Isegi perfektne keeleoskus pole piisav, et võõrast kultuuri armastada! Sellesse tuleb sündida. See tuleb südamega vastu võtta. Nahaga! Nahaga - see on tähtsam kui mõistuse ja südamega. Aga selleks peab kasvõi oma kultuuri tunnetama. Kahjuks sündisin mina Nõukogude Liidus, kus isegi vene kultuur oli jõhkrate kääridega välja lõigatud ja lõigendina seinalehtedele kleebitud. Seepärast olen ma kultuurianarhist, mõtles Stepan, ja muigas. Ta vaatas ümbritsevaid inimesi, otsekui oleks tema sees pomm, mille olemasolu keegi ei aimanud. Jaa, jaa, mõtles ta rangelt, peaaegu kuuldavalt, ma ei tunnista kultuuri omaks. See ajab mind oksele. Sest see on vägivaldselt külge poogitud. Puśkinit ei pidanud armastama, vaid pähe õppima - jaa! Parem juba olla tuntud matsina kui silmakirjatsejana!

 

Jänesefaktor * Antti Tuomainen

Lugesin 1.-5. november 2021

Ma ei tea, mida ma täpselt ootasin aga igatahes mitte seda!

Vahepeal jahtus mul sarja lugemise hoog veidi maha ning mõnede (küll päris heade) raamatute blogikanded jäid ka tegemata. Mingist kartusest lükkasin soome autori teose lugemist aina edasi. Aga kord alustades haaras see täiesti, ajas kohe kibelema kui muud toimetused segasid ning edasi lugeda ei saanud...

Henri Koskinen võiks iseenesest olla tüüp, keda nii mõnigi lugeja ei pruugiks mõista kuid kuna näeme toimuvat tema mõttemaailma kaudu, muutus ta minu jaoks järjest sümpaatsemaks. Raamatu tegevus viib Henri, end numbrite maailmas kodusena tundva kindlustusmatemaatiku, sellisesse sündmuste keerisesse, mida ta ka parima tahtmise puhul poleks osanud ette kujutadagi. Mina ka ei oskaks. Henri armastust numbrite vastu võiksid iseloomustada näiteks järgmised laused:

"Mu sammud on kiired, tundub, nagu jalad puudutaksid vaevu maad. Mu pea kubiseb numbritest. See on see, mida tõsine ja tõeline matemaatikaga tegelemine annab. Õnne, lohutust, lootust. Mõistlikkust ja loogikat. Ennekõike: lahendusi. Matemaatika võidab. Matemaatika aitab. Matemaatika..."

Henrile tema venna poolt päranduseks jäetud SinuMinuFun seikluspark on igatpidi paras pähkel, mis paigutab peategelase äkitselt keset eluohtlikke sündmusi ja probleeme, mida ta omal moel lahendama asub, kasutades selleks ka oma matemaatilisi andeid. Kuigi oma olemuselt on ta endiselt tõeline numbrimaailma võlur, hakkab uutmoodi elu teda tasapisi vormima, ning sugugi mitte halvas suunas. Inimesed, kes vaid mõned nädalad varem olid talle täiesti võõrad, on saanud omal moel tuttavateks ning tähenduslikeks ning Henri soovib, et neil läheks hästi. Seega avastab ta, et hoolimata keerulistest olukordadest ei tahagi ta enda selja tagant ust kinni lüüa ja lahkuda, ehkki see oleks teatud olukorras täiesti mõistlik ja arusaadav lahendus. Raamatus on ka romantikat, põnevust, ootamatusi, nii et tasub lugeda küll - juba mõtlengi, kust mõne järgmise Antti Tuomanen'i raamatu kätte saaks!...

Miss Marple'i viimased juhtumid * Agatha Christie

 

Lugesin 30. oktoober - 1. november 2021

Hea lugemine, eriti kui aega veidike napib, sest raamat koosneb õige mitmest lühiloost. Lühidusest hoolimata on tegemist ilmselt ka lugeja jaoks piisavalt keerukate mõttekäikudega, ent Miss Marple'ile on muidugi kõik selge kui seebivesi. Siin on parajalt õudust, julmust, traagikat - ent õnneks ei lõppe kõik lood siiski üdini õnnetult! 

Need erinevad, ent millegi poolest ka sarnased lood panevad igal juhul mõtisklema selle üle, kuivõrd me oleme igaüks omamoodi ning miks osa meist annab järele tahtmistele, tungidele või kirgedele, mis halvale teele võivad viia. Inimloomust ning selle eripärasid tõlgendabki eriti osavalt Agatha Cristie loodud sümpaatne, ettenägelik ja elujaatav miss Marple.