Deborah Crombie - Where Memories Lie

Juba enne kui jõudsin kirjutada postituse eelmise loetud raamatu kohta (Water Like a Stone), hakkasin järgmist Crombie raamatut lugema... Tavaliselt ma ei uuri raamatu või selle kirjutamise kohta mingit lisainfot, ent seekord sattusin esmalt lehitsema teost eestpoolt ja tagantpoolt ning leidsin sealt autoriga raamatu kohta tehtud intervjuu. Kuigi hea raamat kõneleb kahtlemata iseenda eest, oli tore neid mõtteid lugeda ning minul seostusid nad ka muusika kirjutamisega. Näiteks selle mõttega, et looja ei tea tingimata ette, kuhu looming teda viib. Selliste laulude puhul, kus inspiratsiooniks pole mitte mõni juba valmis luuletekst, on kindlasti lugu sama. Kui tahame liiga kindlalt mingisse punkti jõuda ning seame endale liig kitsad piirid, võime jääda palju vaesemasse seisu kui loovuselt vabalt kulgeda lastes...

Deborah Crombie möönas intervjuus, et selle raamatu puhul ilmus üks tegelane teosesse palju tugevamalt kui ta ise oli plaaninud. Võiks ehk isegi väita, et ta kirjutas ise end raamatusse sisse... Täpsemalt ütles autor nii: "But when I actually began writing the book, I was once again hijacked by a character - Gavin Hoxley, the detective who investigates the murder of Erika's husband, David, in 1952./.../ He (Gavin Hoxley) refused to be consigned to dusty case files.". 

Ka raamatu sündmuste algpunktiks saanud tegelane oli algselt mõeldud ainult kõrvaliseks isikuks ühes varasemas novellis. Selle kohta ütleb Crombie: " I became more and more curious about this woman who had insinuated herself into my stories./.../ I began to wonder who Erika Rosenthal really was - I wanted to tell her story, and that meant I had to learn it myself."

Nagu ikka, ei ole Crombie raamat lihtsalt pinnapealne ja kuiv kirjeldus sündmustest vaid see on läbi pikitud tegelaste sisekõnest, erinevatest perekondlikest juhtumistest ja arengutest, mis toovad meid neile lähemale. Lisaks Erika Rosenthalile on siin veel mitmeid teisi tegelasi, kelle sisemaailma saame pilgu heita ning see toob lugeja alati neile lähemale ning aitab tegelaste motiive mõista. Kohtume lähemalt Gemma vanematega ning samuti Gemma ja Duncan'i abijõudude Melody Talbot'i ja Doug Cullen'iga. Järjekordselt saab kinnitust asjaolu, et sündmuste juured võivad ulatuda palju kaugemale kui me arvame ning et ükski üksikasi pole tähtsusetu.

Kogu lugu saab alguse kaunist ehtest - hinnalisest ja ainulaadsest prossist, mille Erika isa, ehtekunstnik Jakob Goldshtein andis tütrele kaasa kui too koos abikaasaga Saksamaalt põgenes. Põgenemisel varastatud pross on olnud kogu aja kadunud, ent ilmub nüüd äkitselt välja Harrowby oksjonimajas. Erikat seob Gemmaga sõprus, mis tekkis ühe varasema kohtumisega seoses, ning nüüd palub ta selle üllatava avastuse pärast Gemma abi. Kuid Gemma eraviisiline visiit Harrowby'sse lükkab liikvele sündmused, mille tagajärgi ei osanud keegi ette näha ning käivitab uurimise, mille suunda ei suudaks keegi uneski ette arvata!

Terves loos on omamoodi huvitav hõng, võib-olla kohati justnimelt unenäoline, tulenevalt aastatetagustest sündmustest, mida lugeja tasapisi, teose edenedes avastab. Ning suur osa on sellel unenäolisusel ja loo teistsugusel edenemisel just nendel põikpäistel tegelastel, kes end Deborah Crombie raamatusse ise "sisse kirjutasid". 

Postkaart Itaaliast - Alex Brown

 

Selles raamatus saab kaasa elada noorele naisele, kes on üle elanud valusa lahkumineku ning jäänud üksinda oma voodihaige ema hooldajaks. Stress ning ema alavääristav suhtumine on muutnud Grace'i väga ebakindlaks ning masendunuks, lisaks on ta üleväsinud ning oma puhkuseks või hobideks tal aega ei jätku. Naisele pole abiks ka tema kaks õde ja vend, kes alahindavad tema koormust ja pingutusi ema hooldamisel, ainukeseks lähemaks abistajaks on läheduses elav lapsepõlvesõber, kes mõistab Grace'i.

Peategelase ellu toob rõõmu tema töö koos südamliku vanema abielupaariga - ta töötab nimelt laos, kuhu inimesed üürivad oma asjade ladustamiseks ruume. Ühel päeval ootab tühjendamist ruum number 28, mille eest pole viimase aasta jooksul üüri tasutud, ent lao omanik Larry pole sümpaatia tõttu üürnikku taga otsima hakanud. Ukse avanedes on Grace'i silme ees tõeline varakamber, kus on kallist mööblit, maale, ehteid ning riideid, mis kõik paistavad üsna väärtuslikud. Kambri üürnik pole kahjuks enda kontakte jätnud, ent hoiuruumis leiduvad päevikud, kirjad, fotod ja postkaardid annavad siiski lootust, et neid uurides leidub varandusele seaduslik pärija. Grace sukeldub saladuste avastamisse ning saab teada, et asjad on tõenäoliselt kuulunud naisele nimega Constance di Donato. Mida rohkem Grace salapärase tundmatu elust ja saatusest teada saab, seda rohkem hakkab muudatusi toimuma ka tema enda elus.

Tõeline ajaviiteromaan, mis ei nõua liiga tõsist suhtumist kuid pakub pilguheitu ellu, mis äkitselt muutub igapäevasest muinasjutuliseks. Tore, kui selliseid juhtumisi ka päris elus ette peaks tulema!

Filmiralli - "Charlatan", "The Father" ja "Õigluse ratsanikud"

 

Märtsikuu alguses olid jälle viimased päevad, et veel ruttu-ruttu mõnda filmi vaadata. Nii sai sisse hüpatud Artisesse, kus on alati tore filmivalik ja nii mõndagi oleks sealt veel tahtnud vaadata aga lihtsalt ei jõudnud ja jaksanud, nende paari päeva jooksul. 

Kõigepealt sattus ette tshehhi film "ŠARLATAN", mille olustik oli kriipivalt tuttav, mõeldes kommunismiaja absurdsustele. Head näitlejatööd ning lisaks muule võib filmi vaadata ka armastusloona, kus tegelastel puudub ühise tuleviku lootus, ent sellest hoolimata on nende ühises loos ka helgemaid hetki. Suuremalt jaolt põimub lugu aga ikkagi peategelase, ravitsejast Jan Mikolášek'i ümber, kes noormehena avastab oma võime teisi aidata ning läheb oma oskusi täiendama kohaliku ravitsejanaise juurde, oma isa vastuseisust hoolimata. 

Huvitav on see, et hoolimata peategelase kutsumusest aidata teisi inimesi, võib seesama kutsumus paista ka egoismina, pimedusena. Tundub, nagu inimeste tervendamisest hoolimata võib Mikolášek olla samaaegselt tuim teiste kannatusele või õnnelootusele kui see tema enda tunnete ja ettekujutustega kokku ei käi. Film on pigem sünge, ent ometigi ei puudu seal väikesed päikeselaigud. Muidugi on hea osatäitmine peategelaselt (Ivan Trojan), ent väga mõjuv ja bondiliku sarmiga on ka tema vastasnäitleja Juraj Loj.

Film "The Father" loob erinevate vahendite abil pildi sellest, milline võib elu tunduda kui omaenda mälu ja tervis alt veab. Näitlejatööd (Anthony Hopkins, ) on mõistagi meisterlikud, tegelased usutavad. Minu jaoks jookseb paralleel ka äsja loetud raamatuga Cornwalli teemadel, kus 50ndates Hebe võitleb kiirelt edeneva varajase Alzheimeri tõvega. Hopkinsi tegelane tegelikult ei võitle mälu halvenemisega, pigem võitleb ta tagajärgedega, mis sellega kaasas käivad. Enamalt jaolt ta ilmselt ei mõistagi, et tal mäluga probleemid on, tema jaoks nagu toimuks hoopis ümbritseva maailmaga pidevalt midagi kahtlast, millest ta aru ei saa.

Filmivaataja elab ehk rohkemgi kaasa tegelase tütrele Anne'ile, kes püüab isa aidata nii kaua kui võimalik, ent tänuks selle eest saab pigem alanduste ja pahandamise osaliseks. Aga jälgides edasi-tagasi hüplevat käiku peategelase elust, saame aimu, et tegelikult ongi väga raske mõista, mis on üldse tõde, mis vale, või mis meie enda tõrkuva mälu väljamõeldis.

Raske on mõelda, et selline süzhee ongi ka inimeste igapäevane elu, mille ees ei saa lihtsalt niisama ust kinni lüüa... Sagedamini tekitab meil probleeme see, mis selle filmi tegelastele problemaatiline polnud - koduabilise või hooldaja palkamine, mugava hooldekodu leidmine, rahalised võimalused. Siin oli ikkagi vaatluse all see, mis juhtub inimesega kui teda tabab mälu halvenemine ning mis juhtub nendega, kes tema ümber on ning aidata püüavad. Koduabiliste palkamine polnud rahaliselt murettekitav, probleem oli pigem selles, et nad ei pidanud pingele ja kahtlustustele, ebaviisakale käitumisele vastu.

Kolmas film oli norra "Õigluse ratsanikud", rezhissöör Anders Thomas Jensen. Eestlastele algab see kohe "toreda" üllatusega, nimelt ühe tüdruku jõulusoov - sinine jalgratas - tundub vallandavat väga jõhkra sündmuste jada. Kas see lõpuks just nii on, võib igaüks ise mõtiskleda, ent tagantjärele vaadates on asjade juhuslikkuse üle mõtlemine selles filmis väga oluliseks küsimuseks. 

Lugu on perekonnast, kus isa töötab palgasõdurina. Kuid õnnetus ei juhtu paraku sugugi temaga - mis oleks üsnagi tõenäoline - surma saab hoopis tema abikaasa, kes on otsutanud koos tütrega veeta omaette toreda päeva linnas. Kahjuks juhtub rongiõnnetus, milles just ema surma saab ning palgasõdurist isa kutsutakse tagasi koju, tütar Mathilde juurde. 

Edasi hakkavad hargnema sündused, mis ei tundu küll sugugi tõenäolised ning ilmselt seetõttu on traagika selles filmis rüütatud sageli koomikaga. Kas sellised asjad päriselt juhtuda võiksid, jääb igaühe enda otsustada. Kuid võib-olla teinekord ongi vaja äärmuslikke asju, et panna inimesi avanema, tunnistama oma abitust ja nõrkust. Enne seda pole neil ka võimalik paraneda, leinata, otsida oma muredele lahendusi. Näitlejad on väga head ning täiendavad üksteist suurepäraselt. Peaosas suurepärane Mads Mikkelsen, ent kõik teised rollid on samuti olulised.