"Elu on üks habras oks kuristiku kohal. Ripun selle küljes, kuni jaksan. Siis kukun, nagu kõik teised, alla teadmatusse. Kas keegi võtab mu seal all vastu. Või sööstab mulle vastu ainult külm ja kalk pimedus?"
Henning Mankelli raamat Varrakult, Maarja Aaloe tõlkes, räägib 66-aastasest mehest, kes on põgenenud oma elus toimunud tõsise sündmuse eest peitu väikesel saarel asuvasse majja, mille on jätnud talle tema vanaisa. Ta elab seal juba 12 aastat üksinduses, koos koera ja kassiga ning elutuppa elama kolinud sipelgatega. Meest külastab aeg-ajalt üksnes postiljon, kes talle eriti ei meeldi. Igal päeval käib ta end jääaugus karastamas, päevad kulgevad ükshaaval ning ta peab sellest päevikut. Ent siis ühel päeval näeb ta jää peal seismas üht naist, kes on teda kaugelt ja kaugetest aegadest otsima tulnud. Naist, kelle ta jättis ilma hüvastijätmata maha, 37 aastat tagasi.
69-aastane Harriet, kelle peategelane on kunagi vähimagi hoiatuseta maha jätnud, tuleb, et paluda mehel täita lubadus, mille ta nooruses on andnud. "Ainus tõeliselt ilus lubadus," nagu ta ütleb. Selle lubaduse täitmisest saabki alguse teekond, mida mees ei osanud uneski näha. Ta kohtub inimestega, kelle olemasolust polnud tal aimugi ning kogeb sündmusi, mida ta ei osanud ette näha.
"Võib-olla olid sa kõik need aastad teel, enese teadmata? Iseendas on sama lihtne ära eksida kui metsateedel või linnatänavatel."
Mankelli keel on imeline, sest selles on kordamööda rahulikku igapäevasust, tavalisust, ent siis äkitselt lüürikat, tuuleõhku, rabavat ilu. Või tasast mõtisklust või mõtisklevat huumorit
"All sillal mässisin end vanaisa vanasse kasukasse ja istusin pingile. Koer ja kass olid mõlemad kadunud. Neil olid omad käigud, nagu jäljed lumel kinnitasid. Koos käisid nad harva. Oleksin tahtnud teada, kas ka nemad valetasid teineteisele vahel oma kavatsuste kohta."
"Igal hommikul ärgates otsustasin tõsimeeli oma elu käsile võtta. Ma ei tohtinud enam lasta päevadel kasutult mööda triivida. / Sellest ei tulnud midagi välja. Ma ei langetanud mingeid otsuseid. Aeg-ajalt kergitasin paadi puldankatet ja mõtlesin, et tegelikult vaatan iseennast. See kooruv värv oli minu, praod ja niiskus samuti. Vahest ka tasapisi sugenev kopitanud puidu lõhn."
Alles üsna raamatu lõpupoole selgub peategelase nimi, Fredrik Welin. Huvitaval kombel ei sega see üldse, et nimi varem ette ei tule. Võib-olla see pigem rõhutab seda, et peategelane alles otsib selgust iseenese ja oma senise elu kohta. Kas otsingud selgust toovad, seda tasub juba igaühel ise lugeda.
