Valekonto ning Kapten Morten

Niisiis. Aru saanud, et minu blogimisharjumused on olematud ning parem oleks end pigem koomale tõmmata kui laiali kiskuda (miks ma küll juba mõned aastad tagasi selle peale ei tulnud ;), otsustasin oma raamatublogistamise ühendada filmi- ja ehk ka teatriasjadega, mõistlik oleks ehk siia lisada ka kontserdikogemused, ent eks aeg näitab...

Igal juhul on väga kahju, et mul vajalik stabiilsus asjade kirjapanekul puudub, sest kõige rohkem oleks neid mõtteid, meenutusi ja kogemusi ikkagi mul endal vaja. Ma loen väga kiiresti ning sama kiiresti ilmselt unustan. Jääb meelde ainult tunne, et miski oli hea, põnev, huvitav... Teisest küljest on see ka hea, sest võin alati häid raamatuid üle lugeda, ilma et mind väga segaks varasem lugemismälestus...


Aga ühesõnaga, üle pika aja sai mindud kinno ning vaadatud paari filmi. Lastega vaatasime Artises filmi "Kapten Morten lollide laeval". Filmi ajal olid kõik rahul aga muidu oli 8-aastase poisi suust päris palju jorinat, et miks just seda filmi. Ja ma ei salga, et minu üks mõte oli, et tulebki erinevaid filme vaadata ning ehk see suudab luua mingit ettekujutust sellest, kui suur töö see filmi tegemine tegelikult on. Nojah, eks see film ole ikka päris fantaasiarikas ka ning võib-olla päris väikestele liigagi. Samas tuleb ju eesti asja ikkagi toetada ka ja film oli vahva küll!

Valekonto ehk "Celle que vous croyez" sai valitud kellaajalistel kaalutlustel vist peamiselt ning muidugi Juliette Binoche osatäitjana on tavaliselt ka pigem kinnituseks, et tegu on hea filmiga. Mõtlemisainet jagus küll. Võib-olla tänapäeva nuti-inimestena me enam väga ei tajugi, kui ohtlik võib olla luua füüsilise maailma kõrvale teist, mis eksisteerib üksnes ekraanide vahendusel. Mis tundub ehk vahel illusoorsena kuid samas on vägagi reaalne, arvestades inimeses tekkivaid ja arenevaid tundeid, mis võivad ühel hetkel üle pea kasvada.
Ja samas võib olla on inimesi, kes just seda vajavadki - just sellist suhet, mis ongi määratud kestma nutiseadmete vahendusel, arenemata kunagi füüsiliseks. Mõnele võib see olla mingil põhjusel ehk ainus päästetee - ainus võimalus mitte olla päris üksik ning jagada teise inimesega oma elu ja mõtteid. Kes teab. Igal juhul hästi tehtud film, head osatäitjad ning lugu, mis pani kaasa elama.

Suure Lohe maa: Värava saladus

Ma sellest raamatust vist pikemalt kirjutama ei hakka. Aga võin öelda, et see Riina Pauklini kirjutatud raamat on imehea, sai paksusest hoolimata minu poolt väga kiiresti läbi loetud.

Minuga kipub üsna sageli juhtuma nii, et laenan raamatukogust lastele raamatuid ja lõpuks loen neid peamiselt ise ;) Seda julgen küll täiskasvanutele ka soovitada, minu arvates tore, südamlik ja parajalt põnev raamat! Ainuke mure on, et tahaks juba järgmist osa lugeda...

Varjusurmas...

No tegelikult, see pealkiri käib blogi kohta. Mitte kuidagi ei suuda sellest harjumust teha. Jään kas tehniliste detailide taha või tahan olla liiga põhjalik. Samas piisaks vaat et fotost ja väga lühikesest infost, sest siis ma juba mäletangi, kas ja kuidas ma lugemiskogemusega rahule jäin...

Aga pealkiri sobib tegelikult raamatutega, millest juttu tuleb, sest tegu on krimikirjandusega. Suvilas sattus mulle kunagi kätte Erle Stanley Gardner'i raamat "Kaks juhtumit" ning selle ajel ostsin hiljem kaks väikest raamatukest juurde - "Passiivse osaniku juhtum" ning "Eksinud lambukese juhtum". Pärast nende lugude lugemist oli selge, et heameelega loeksin sarnaseid lugusid veel. Aasta alguses leidsingi veel ühe E.S. Gardneri raamatukese - "Uppuva pardi juhtum". Kuna samalt autorilt parajasti rohkem ei pakutud, haarasin kaasa ka Ngaio Marsh'i raamatu "Haudvaikus" ning R. Austin Freeman'i "Laulev luu". Tõsi, viimases on neli lühijuttu ning nendega ma veel ühel pool ei ole.

Nautisin väga Ngaio Marsh'i raamatut, tema jutustamisoskus on tõeliselt haarav, vist seikluslikest Perry Mason'i lugudest kütkestavamgi. R. Austin Freemani lähenemine on teiste detektiivilugudega võrreldes vastupidine ja esmalugemisel mulle samasugust mõnu ei pakkunud.

Vähemasti sai see nüüd kirja :)
Väga ebatõenäoline, et ma kõik oma vahepealsed lugemised nüüd üles kirjutatud saan - kahjuks tähendab see ka seda, et autorid ja pealkirjad kaovad peast nagu tina tuhka ;)