Pealkirjas mainitud raamatud on Deborah Crombie sulest ja jutustavad Scotland Yardi peainspektori Duncan Kincaidi ja seersant Gemma James'i toimetustest. Näen nüüd tagakaane-tutvustusest, et oleks võtta veel mitu raamatut, mis on eesti keeles ilmunud (toredate pealkirjadega "Las haud haljendab" ja "Surmaosak", kirjastus Varrak).
Raamatu tutvustus: Scotland Yardi peainspektor Duncan Kincaid ja seersant Gemma James pole veel kunagi pidanud tegelema juhtumiga, mis puudutab neid nii lähedalt. Nimelt leitakse surnuna Duncani hea sõber ja naaber Jasmine Dent. Kuna ta oli vähki suremas, tuleb esialgu kõne alla enesetapp. Gemma meelehärmiks ei suuda Duncan aga selle seletusega kuidagi leppida. Sedamööda, kuidas Duncan ja Gemma jõuavad üha lähemale Jasmine’i surma tegelikule põhjusele, tugevneb ka nende omavaheline side…Deborah Crombie on Texasest pärit kirjanik ja kirjandusteadlane, kelle eriala on hoopis keskaja kirjandus. Ta on elanud ka Šotimaal ja Inglismaal. „Kõik saab korda“ on kahe erakordselt sümpaatse peategelase, peainspektor Duncan Kincaidi ja seersant Gemma Jamesi tegemisi käsitleva romaanisarja esimene raamat.
Ega raamatute tegevuskäigust polegi mul ju suurt mõtet kirjutada, sest kes ikka tahaks ette teada, mis ühe põneva loo lõpus juhtub ning kes mõrvariks osutub. Ja tegelikult - ehkki muidugi eelmainitud asjad mind ka põnevuses hoidsid - kõige rohkem paelus ikkagi peategelaste omavaheline suhe ja selle areng, ehkki see oli võrreldes juhtumites toimunud edasiminekuga parajalt aeglane. Nagu päris elus, mõtleksin.
Ma ei oskagi tagantjärele nimelisi näiteid tuua kuid mulle tundub, et mitmed põnevatena tundunud raamatud on mul jäänud lugemata kuna autorite stiil pole mulle sobinud. Deborah Crombie raamatud on väga hea näide sellest kuidas veriseid ja hirmsaid asju saab esitada ka nii, et lugemuselamuse saavad ka nõrganärvilisemad inimesed. Mulle väga ei meeldi lugeda raamatuid, mis kirjeldavad väga realistlikult vägivalda ja veriseid situatsioone kuid ma saan aru, et mitmete raamatute puhul on see põhjendatud ja õigustatud... Veretöö ei saa ju olla midagi ilusat kuid Crombie raamatutes on kõik verisemad hetked (näiteks surnukeha leidmine) kirjeldatud paraja delikaatsusega. Autor ei tegele sellega, et lugejas kunstlikult õudust üleval hoida.
Kuigi raamatute teemad on tõsised, kulgeb lugu ka hirmsatest hetkedest hoolimata väga õdusalt edasi, lugeja saab sellesse süveneda kordamööda ühe või teise peategelase silme läbi vaadatuna. Ilmselt see ongi võlunipp, mis need raamatud väga nauditavaks teeb, et on võimalik kaasa elada ka tegelaste isikliku elu arengutele, nende vaiksele aga kindlale lähenemisele, sümpaatiale mis neid omavahel ühendab. See, et saame vaadata kõike seestpoolt, tegelaste enda mõttemaailma kaudu, teeb lugeja osaliseks nendes lugudes ning tekitab sõltuvuse - soovi, et võiks nendega kauemgi kaasas käia. Ja muidugi pole ka lõpplahendused midagi, mida annaks kuidagi ette näha, kõik saab päris selgeks alles viimasel hetkel!
Ilmselt tuleb jälle sammud raamatupoe poole seada, et järgmistest põnevatest juhtumitest osa saada!
