MÄRKAJA - The Noticer * Andy Andrews

Lugesin kevad 2017

Raamatu autoriks on Andy Andrews ja väljaandjaks kirjastus ERSEN.

Otsustasin seekord, et katsun raamatu lugemise käigus teha ülestähendusi. Kuna tegu on laenatud raamatuga siis pole mul enam võimalik hiljem teda kätte võtta, et meenutada lõikusid, mis eriti meeldisid. Tegelikult võtab juba alapealkiri raamatu mõtte väga hästi kokku, see on nimelt - Mõnikord ei vaja inimene muud kui vaid veidi perspektiivi. Aga kui hästi me enne selle taipamist oskame oma mõtete ja ettekujutuste sohu vajuda, seda teavad kõik, kes oma elus raskustega on kokku puutunud...

Kes soovib raamatut ka ise lugeda siis kindlasti soovitan seda :) Ja sel juhul soovitan minu postituse lugemine praegu kohe pooleli jätta! Ehkki ma pole kirjutanud oluliselt midagi raamatu süzheest siis arvan, et suure osa headest tsitaatidest olen siin ära toonud, seega huvilistel oleks mõistlikum minu postituse asemel raamatut ennast lugeda!

Alustasin lugemisega üsna äsja ning tegu on väga lihtsasti loetava kuid nauditava raamatuga. Elukaaslase soovitus, et tegu on raamatuga, mis köidab filosoofilised mõtted kenasti ühe loo kaudu kokku, on väga täpne. Tegelikult sisaldab raamat küll mitmeid lugusid, ent need on omavahel väga osavalt kokku köidetud.

Kui aus olla siis ilmselt on see raamat minu käes täpselt õigel ajahetkel, mil sellised mõtted tõesti abiks on. Alustasin just ka ühe teise raamatuga, mis selle raamatu filosoofiat kinnitavad, see on "Ärksus. Tee rahuni pöörases maailmas", mille autoiriteks on Mark Williams ja Danny Penman.

Läbiv tegelane, Jones, ütleb enda kohta nii:
"Olen märkaja. See on minu anne. Teised ehk oskavad ilusti laulda või suudavad kiiresti joosta, mina aga märkan asju, mis teistel kahe silma vahele jäävad. Ja uskuge või mitte, enamik neist on selgesti nähtavad."... "Ma märkan seoses olukordade ja inimestega asju, mis loovad perspektiivi. Paljudel inimestel see võime puudub - võime näha väljavaateid, näha asju laiemalt. Ma annan neile selle laiema vaatenurga... ning see võimaldab neil ennast kokku võtta, rahuneda ja oma elu taas rööbastele saada."

Veel ütleb ta: "Mõtle koos minuga: igaüks tahaks olla mäetipus, ent nagu sa kindlasti tead, mäetipud on kivised ja külmad. Tipus ei toimu ka enam arengut. Vaade on küll suurepärane, kuid milleks on vaade hea? See võimaldab meil heita pilgu järgmise eesmärgi, järgmise sihi suunas. Et aga sellele eesmärgile jõuda, peame mäest alla laskuma ja läbi oru järgmise nõlva poole teele asuma. Orus rajame endale teed läbi paksu heina ja konarliku pinnase, õpime, mida meil vaja läheb, et jõuda järgmisse tippu.
Niisiis, ma väidan, et sa oled täpselt seal, kus sa olema pead." Vana mees võttis mõlemad peopesad valget liiva täis ja lasi sellel läbi sõrmede voolata. "Sulle, mu poiss, võivad need liivaterad täiesti kasutuna tunduda, kuid see on väga kaugel tõest. Väidan sulle, et kui sa täna õhtul pea maha paned, siis magad viljakal maal. Mõtle. Õpi. Palveta. Tee plaane. Unista. Ja varsti... muutub kõik."

"Mõtle alati sellele: see, millele elus keskendud, kasvab. /.../ "Kui keskendud asjadele mida vajad, hakkavad sinu vajadused kasvama. Kui keskendud oma mõtetes sellele, mida sul ei ole, tulevad sulle varsti meelde asjad, millest sa olid juba unustanud, et sul neid ei ole, ning selle tõttu tunned end veel halvemini. Kui keskendud kaotustele, on tõenäoline, et su kaotused suurenevad... Tänulik eluhoiak aga viib rahuloluni ja külluseni isiklikus elus."

"Kui oleme õnnelikud ja innukad, on teised inimesed meelsasti meiega." /.../ "... saame rohkem võimalusi ja tunnustust."/.../ "Inimene, kelle elu on täis võimalusi ja tunnustust, leiab aina rohkem võimalusi ja tunnustust, mis võimaldab tal tingimata edu saavutada."/.../ "Kuidas saada niisuguseks, kellega teised inimesed tahaksid koos olla?/.../ Küsi endalt iga päev: mis on minus sellist, mida teised inimesed muudaksid, kui nad saaksid?/.../ Teiste inimeste kuvand sinust võib mõnikord sama tähtis olla kui sinu enese oma."

Hea leid on mõte armastuse dialektidest - sellest, kuidas oleme ka armastuses ja suhetes erinevad ning ootame teinekord oma partnerilt asju, mida ta ei oska arvatagi, lähtuvalt sellest, millist armastuse dialekti me ise kasutame.

• tunnustuse avaldamine sõnadega - koerakutsikas
• abivalmidus, teened - kuldkala
• kehaline kontakt - kassid
• koos veedetud kvaliteetaeg - kanaarilind

Väljavõtted järgnevast dialoogist, on ilmselt paljudele oma elust tuttavad: Jutt käib sellest, et inimene kannab endaga kaasas mineviku koormat ning laseb minevikul oma tuleviku üle otsustada:

"Tean, et ei peaks nii palju minevikule mõtlema. Tean, et ei peaks muretsema. Pole põhjust kogu aeg depressiivne olla... Ma tean seda kõike. Kuid ma lihtsalt ei... suuda neist tunnetest vabaneda. Need on rikkunud kogu mu elu. Ma ei tea, mida teha."

Ja Jones vastab: "Pole tarvis olukorrale nii tormakalt reageerida. Enamik asju, mis tunduvad maailma lõpuna, seda tegelikult ei ole. On ju nii?"

"Teie mured - või see kohutav hirm, mida te tunnete -, tuleb sellest, et olete tark. Rumalad inimesed ei muretse nii palju. Nad ei karda midagi. Intelligentsed inimesed on põhimõtteliselt loomingulisemad ja fantaasiarikkamad kui rumalad. Just sellepärast kimbutavadki neid mured ja hirmud. Mure... hirm... on meile kõigile antud ettekujutusvõime kuritarvitamise tagajärg. Kuna oleme targad ja loomingulised, kujutame endale ette igasugu asju, mis teatud tingimustel võivad või peavad juhtuma või juhtuvad tingimata."

Jones soovitab oma vestluskaaslasele, et ta kasutaks nende mõtete vastu omaenda loogikat, mis näitab et suurem osa asjadest, mille pärast me muretseme, ei juhtu mitte kunagi või on juba juhtunud. Ning ka see väike protsent, mille pärast muretsemine on õigustatud, nõuab muretsemise asemel tegutsemist. Lisaks soovitab ta, et hommikul ärgates kirjutaks inimene esimese 10 minuti jooksul üles asjad, esemed, tunded, nimed - kõik, mille eest ta oma elus tänulik on. Nagu ta ütleb: "Keskenduge ainult sellele, mida te muuta suudate. Siis ei ole te enam kurb ja murest murtud. Olete hoopistükkis tänulik! Pealegi, masenduse seemned ei idane tänulikus südames."

Naisele, kes on elanud kõrge vanaduseni ning tunneb, et on väsinud elamast, kinnitab Jones, et paljud inimesed on alles kõrges vanuses jõudnud oma põhilise eluülesande täitmiseni, ning et asjad hakkavad jälle paremini minema. "Paljud elu hüved jäävad meie eest varjule, sest me ei otsi neid. Tihti ei esita me vaid õigeid küsimusi, et kõigile oma katsumustele vastuseid leida. Oleme end hirmude ja kahtlustega nii üle külvanud, et lootmine tundub meile tobeda julgustükina. Lootuse olemasolu tõestus pole kuhugi kadunud, see ei ole mitte ainult võimalik, vaid unustatud universumi seadus. Ka rasketel aegadel on tähtis mitte unustada, et tõus ja mõõn on täiesti normaalsed elu osad - nii et pole põhjust muretseda. Igaüks meist on parajasti kriisis, sellest äsja väljunud või selle poole teel. Kriisid on lihtsalt maapealse elu üks osa."

"Hingake sügavalt sisse. Hästi sügavalt. Mida see teile ütleb? Millist olulist teavet saame inimese kohta, kes hingab?" /.../ "Ta elab. Ja sellele äratundmisele järgneb terve rida lihtsamaid ilustamata tõdesid teie eksistentsi kohta Maal. Juba teie hingamine on tõsiasi, mida ei saa vaidluse alla seada. See, mu sõber, on tõestus selle kohta, et lootus pole kuhugi kadunud, isegi kui teie elus on praegu halvim aeg. Muuseas, need tõendid kehtivad iga inimese kohta, ükskõik kui vana ta on või milline on tema füüsiline seisund, finantsiline olukord, milline on tema nahavärv, sugu, emotsionaalne seisund või usulised veendumused. Pange tähele... Kui hingate, olete endiselt elus. Kui olete elus, olete endiselt siin planeedil. Kui olete endiselt siin, ei ole te veel kõigega lõpule jõudnud, milleks te siia maakerale tulite... See tähendab, et te pole veel oma põhieesmärki täitnud. Kui te aga pole oma põhieesmärki täitnud, on teil kõige tähtsam osa elust veel elamata. Ja kui kõige tähtsam osa elust seisab veel ees, siis see on tõestus, et on veel lootust."

Ja viimasena lisan siia Jones'i kirja, mille ta linnaelanikele oma salapärases kohvris jätab, koos sadade seemnepakkidega: 

Mu kallid sõbrad!

Olen nüüd päris kaua teie hulgas olnud ja hoolinud teist kõigist rohkem, kui olete osanud aimata. Paljudel juhtudel, isegi siis, kui te mind ei näinud ega tundnud, olin ma ikkagi kohal - jälgisin teid päris lähedalt ja kuulasin tähelepanelikult.

Aega, mis teile maapealseks elukds on antud, tuleb kasutada targasti. Ärge raisake oma sõnu ega mõtteid. Suhtuge kõigesse, mida te oma elu jooksul korda saadate, kui ülimalt tähtsasse - ka lihtsad asjad on olulise tähtsusega... ja avaldavad suurt mõju paljude inimeste tulevikule.

Ma ei usu, et me kunagi veel siin, selles kohas kohtume, kuid uskuge mind: seemnetest, mis ma teie mõtetesse ja südametesse külvasin, piisab täielikult, et te elus edasi jõuaksite. Pean silmas seemneid, mis aitavad teil luua perspektiivitunnet! Küllap näete, et rasketel aegadel on nendest lihtsatest seemnetest palju rohkem kasu kui teemantidest ja kullast.

See, kes on kriisis, otsib loomulikult lahendust. Tihtilugu on lahendus käeulatuses, kuid jääb perspektiivitunde puudusel nähtamatuks. Paljud teist on seda oma elus kogenud. Teie aga tunnete nüüd saladust, millest enamik inimesi aru ei saa. Põhjus, miks hädasolija kriisist tihti õiget väljapääsu ei leia, seisneb selles, et õige lahendus sel hetkel hoopis puudub.

Rasketel aegadel vajavad inimesed rohkem perspektiivitunnet kui kunagi varem. Miks? Sest see rahustab! Rahu võimaldab selgelt mõelda. Selge mõtlemine tekitab uusi mõtteid. Uutes mõtetes omakorda on peidus lahendus. Niisiis hoidke pea selge ja säilitage südames rahu. Perspektiivitunnet on sama lihtne kaotada kui leida.

Jätsin need seemned teile meenutamaks, et ka teie ise peaksite külvama omaenese seemned nende inimeste meeltesse ja südametesse, keda te oma eluteel kohtate. Kui te selle soovituse omaks võtate ja selle järgi tegutsete, hoiate ka minu mälestust au sees.

Ma pole kadunud. Olen olemas. Parimad ajad on alles ees.

Jones

Harry...

... ei, mitte Potter!

Aga kui kunagi olin üsna umbusklik kui keegi Potteri raamatuid lugeda pakkus, olin pärast ikkagi täiesti selle uue maailma lummuses. Viimast, näidendina kirjutatud raamatut ma siiski pole lugenud - ilmselt on mul selle koha pealt väike eelarvamus.

Jutt käib siiski hoopis teisest raamatust, nimelt "Harry Augusti esimesed viisteist elu", autoriks Claire North. Ma polegi päris kindel, millal ma seda lugesin, kas nüüd sügisel või juba suvel. Suvel teadupärast on raamatute lugemiseks kõvasti vähem aega kui saab viimase valguskiireni väljas toimetada. Nii et lugemiseks läheb peamiselt ikka siis kui õhtuti juba varem pimedaks hakkab kiskuma. Ma ei mäletagi, mida ma just enne seda raamatut lugesin, igatahes olin üllatunud, kui ruttu see raamat mind endasse haaras...

Ma olen liiga kiire lugeja ning see tähendab seda, et kui raamat osutub põnevaks, võin selle imekähku neelata. Harry Augusti puhul pidin seda otsapidi kohe uuesti lugema hakkama, sest raamatus on nii palju pisidetaile, millest ma oma neelamisega kiiresti üle libisesin. See, et tegelane sünnib üha uuesti, võimaldab neid ka õige rohkelt lugejale pakkuda.

Harry Augusti raamatut on raske käest panna. Minu elukaaslane juba teab, et kui tal on mõni põnev raamat siis peab ta seda minu eest vaat et salajas hoidma kui tahab seda kõigepealt rahulikult ise lugeda. Samas loen ma kõik põnevad asjad nii kiirelt läbi, et ega ta üle paari päeva tavaliselt ootama ei peagi, et oma varandust tagasi saada.

Mul on tunne, et selle teose peangi vist uuesti kätte võtma kui tahan selle kohta midagi täpsemalt kirjutada. Kuid samas - süzheed üles kirjutama ju ei hakka, sest tahaks, et ka teistel oleks põnev. Kui alustada hetkest, mil raamat on peos, siis mulle meeldis väga juba raamatu esikaas (raamatu kujundaja on Toomas Niklus), see on stiilne.

Ma arvan, et sellest raamatust tegelikult rohkem rääkida ei saagi, kes põnevust armastab siis tuleb raamat lihtsalt kätte võtta :). Tundub, et raamatupoest seda hetkel ei saa aga Varraku abil on võimalik esimese paarikümne leheküljega tutvust teha ning kindlasti on raamat ka raamatukogus olemas, isegi peaksin raamatukogu tihemini kasutama!

Raamatu tutvustus netist:

Harry August on surivoodil. Jälle. Ükskõik, mida ta ka ei teeks või milliseid otsuseid ta ka ei langetaks, jõuab ta ikka tagasi sinna, kust alustas: ta sünnib uuesti lapsena, kes mäletab kõiki oma eelmisi elusid. Mitte kunagi ei muutu mitte midagi. Vähemalt seniajani. Kui läheneb Harry üheteistkümnenda elu lõpp, ilmub tema voodi juurde väike tüdruk, kes ütleb: „Ma oleksin peaaegu hiljaks jäänud, doktor August. Ma pean saatma sõnumi.“ See ongi lugu sellest, mida Harry teeb edasi, mida ta tegi enne ja kuidas ta üritab päästa minevikku, mida ta ei saa muuta, ja tulevikku, mida ta ei saa lubada. Claire North on omanäolise noore Briti kirjaniku Catherine Webbi pseudonüüm. Oma esimese raamatu kirjutas ta juba neljateistkümneaastaselt. Nüüdseks on tema sulest ilmunud arvukalt fantaasiaromaane nii noortele kui ka täiskasvanutele. Ta on enda kohta eneseirooniliselt öelnud: „Kui ma lõpuks avastasin, et minust võibki kirjanik saada, oli selleks juba natuke hilja...“

Kõik saab korda

Nonii - selle blogiga on mul läinud just nagu teistegagi - ei edene see kirjutamine kuidagi! Lugeda võiksin alati rohkem ja ka harivamaid asju aga tegelikult on olnud palju toredaid lugemistunde, lihtsalt pole jõudnud nendest midagi üles tähendada.

Pealkirjas mainitud raamatud on Deborah Crombie sulest ja jutustavad Scotland Yardi peainspektori Duncan Kincaidi ja seersant Gemma James'i toimetustest. Näen nüüd tagakaane-tutvustusest, et oleks võtta veel mitu raamatut, mis on eesti keeles ilmunud (toredate pealkirjadega "Las haud haljendab" ja "Surmaosak", kirjastus Varrak).

Raamatu tutvustus: Scotland Yardi peainspektor Duncan Kincaid ja seersant Gemma James pole veel kunagi pidanud tegelema juhtumiga, mis puudutab neid nii lähedalt. Nimelt leitakse surnuna Duncani hea sõber ja naaber Jasmine Dent. Kuna ta oli vähki suremas, tuleb esialgu kõne alla enesetapp. Gemma meelehärmiks ei suuda Duncan aga selle seletusega kuidagi leppida. Sedamööda, kuidas Duncan ja Gemma jõuavad üha lähemale Jasmine’i surma tegelikule põhjusele, tugevneb ka nende omavaheline side…Deborah Crombie on Texasest pärit kirjanik ja kirjandusteadlane, kelle eriala on hoopis keskaja kirjandus. Ta on elanud ka Šotimaal ja Inglismaal. „Kõik saab korda“ on kahe erakordselt sümpaatse peategelase, peainspektor Duncan Kincaidi ja seersant Gemma Jamesi tegemisi käsitleva romaanisarja esimene raamat.

Ega raamatute tegevuskäigust polegi mul ju suurt mõtet kirjutada, sest kes ikka tahaks ette teada, mis ühe põneva loo lõpus juhtub ning kes mõrvariks osutub. Ja tegelikult - ehkki muidugi eelmainitud asjad mind ka põnevuses hoidsid - kõige rohkem paelus ikkagi peategelaste omavaheline suhe ja selle areng, ehkki see oli võrreldes juhtumites toimunud edasiminekuga parajalt aeglane. Nagu päris elus, mõtleksin.

Ma ei oskagi tagantjärele nimelisi näiteid tuua kuid mulle tundub, et mitmed põnevatena tundunud raamatud on mul jäänud lugemata kuna autorite stiil pole mulle sobinud. Deborah Crombie raamatud on väga hea näide sellest kuidas veriseid ja hirmsaid asju saab esitada ka nii, et lugemuselamuse saavad ka nõrganärvilisemad inimesed. Mulle väga ei meeldi lugeda raamatuid, mis kirjeldavad väga realistlikult vägivalda ja veriseid situatsioone kuid ma saan aru, et mitmete raamatute puhul on see põhjendatud ja õigustatud... Veretöö ei saa ju olla midagi ilusat kuid Crombie raamatutes on kõik verisemad hetked (näiteks surnukeha leidmine) kirjeldatud paraja delikaatsusega. Autor ei tegele sellega, et lugejas kunstlikult õudust üleval hoida.

Kuigi raamatute teemad on tõsised, kulgeb lugu ka hirmsatest hetkedest hoolimata väga õdusalt edasi, lugeja saab sellesse süveneda kordamööda ühe või teise peategelase silme läbi vaadatuna. Ilmselt see ongi võlunipp, mis need raamatud väga nauditavaks teeb, et on võimalik kaasa elada ka tegelaste isikliku elu arengutele, nende vaiksele aga kindlale lähenemisele, sümpaatiale mis neid omavahel ühendab. See, et saame vaadata kõike seestpoolt, tegelaste enda mõttemaailma kaudu, teeb lugeja osaliseks nendes lugudes ning tekitab sõltuvuse - soovi, et võiks nendega kauemgi kaasas käia. Ja muidugi pole ka lõpplahendused midagi, mida annaks kuidagi ette näha, kõik saab päris selgeks alles viimasel hetkel!

Ilmselt tuleb jälle sammud raamatupoe poole seada, et järgmistest põnevatest juhtumitest osa saada!