Kuna istun praegu iga päev mõnikümmend minutit magnetravis, tuli hea mõte see aeg raamatut lugedes ära sisustada. Nii võtsingi kätte laenatud raamatutest esimese ja ilmselt kõige lihtsamini loetava - "Minu Tšiili" ehk "Vahetusõpilase rõõmud ja rumalused", mille on kirjutanud Liisi Lõo ja välja andnud Petrone Print.
Raamatut laenutades ma selle alapealkirja ei lugenud, niisiis mõtlesin, et saan selle huvitava maaga natuke lähemalt tuttavaks. Aga pigem läks nii, et sain hoopiski endaga natuke tuttavamaks. Mis võib-olla ongi sageli raamatute ja lugemise eesmärk - õppides tundma teisi, saame ka endast rohkem teada ning sedasi suudame inimest kui sellist paremini mõista.
Olen ise olnud vahetusõpilasena Eestist ära ning kuigi võrreldes Tšiilis viibinud Liisiga olin väga lähedal Eestile, kõigest Soomes, siis sel ajal see tegelikult nii ei tundunud. Ajad olid veidi vabamaks läinud, ent samas oli rahutu ning ärev aeg, mil Eesti iseseisvuse eest alles võideldi.
Liisi Lõo viibis vahetuses oma 20 aastat hiljem aga on asju, mis vahetusõpilastele jäävad alati ühiseks. Igatsus oma pere ja sõprade, eesti keele ning eesti toitude järele. Kuitahes sõbralikud on vastuvõtjad, tekib ikka mingeid arusaamatusi ja on asju, millega väga kiiresti ei harju. Tavaliselt just siis kui oled oma uue koduga harjunud ning leidnud häid sõpru, saabub aeg koju tagasi sõita.
Minulgi õnnestus leida väga häid sõpru ning elada oma Soome perekonnas kenasti sisse. Tegelikult isegi kahes perekonnas, sest mulle võimaldati Soome jääda ka teiseks aastaks, et lõpetada seal keskkool. See tähendab, et erinevalt Liisist, tuli mul üsna konkreetselt õpitulemusi näidata ning sooritasin koos oma klassikaaslastega Soomes ka lõpueksamid. Boonuseks kahtlemata see, et eesti ja soome keel on üksteisele üpris lähedased. Samas hoolimata keelte sarnasusest pole soome keeles samavõrra rahvusvahelisi väljendeid ja sõnu, mis spetsiifilisemates ainetes aitaksid (matemaatika, keemia, füüsika jne). Aga meile täiesti kauge hispaania keelega võrreldes hakkas soome keelele ikkagi hammas peale.
Liisi raamatut oli väga mugav lugeda, see oli ladus ning raamat sai ruttu läbi. Ega midagi väga põhjalikku Tšiili kohta teada ei saanud, sest raamat räägibki ju ühe vahetusõpilase elust seal. Mis tuli kohati väga tuttav ette... Kindlasti võib raamatut soovitada kõigile, kes plaanivad vahetusse minna ning samuti nende vanematele. Vahetusaasta võib olla just see, mis inimese ellu uue suuna annab ning kindlasti õpetab ta kõike natuke teise pilguga ja suuremas plaanis nägema.
